Nagu siga ja kägu

Tarmo Teder

Tore, et eesti täispikkade mängufilmide hulk on viimastel aastatel jõudsasti kasvanud. Kümmekond aastat tagasi seati strateegiliseks sihiks kolm täispikka kunstilist linateost aastas: üks pidi olema autorifilm festivalide tarbeks, teine film rahvale ning kolmas laste- ja noorsoofilm. Aga selleni jõuti alles 2004. aastal, sest pikk mängufilm on pika vinnaga, arendamise ja tootmise tsüklid kipuvad mitmetel põhjustel venima. Ent pisuke Eesti filmivabrik sai jalad alla, aastal 2005 suudeti teha üle poole tosina täispika mängufilmi ja 2006 pea sama palju – justkui oleks NATOsse ja Euroopa Liitu pääs ka mängufilmi lüüsid avanud! Igatahes tehatahtmine pole kusagile kadunud, pikki mängufilme jätkub tänavugi, juba võib ühe aasta lõikes võrrelda žanriliselt samasse sahtlisse paigutuvaid linateoseid, näiteks noortefilme „Klass” ja „Kuhu põgenevad hinged”.

Kui René Vilbre „Röövlirahnu Martin” ja Katrin Lauri „Ruudi” on koguperelise ambitsiooni kõrval eelkõige ikkagi lastefilmid, siis Ilmar Raagi „Klass” ja Rainer Sarneti „Kuhu põgenevad hinged” võib klassifitseerida pesuehtsateks noortefilmideks. Ka see on hea, et eesti mängufilm ei püüa enam iga hinna eest punnitada autorifilmi luulelist udu, vaid sekkuda ka tänapäeva ühiskonna probleemidesse. Meie talendikad kineastid on kõvasti kooli toitnud ja mõõdukalt kirikut kratsinud.

Koolivägivalda kavakindla selgusega kujutav „Klass” on raudselt üht liini ajav hoiatusfilm, mille mudel laenatud ookeani tagant. Selles valguses pole midagi imestada, kui meie valikukomisjon esitas selle, aga mitte „Sügisballi” välisfilmi või võõrkeelse mängufilmi Oscari nominatsioonile. Sest küllap on Ameerika Filmiakadeemias küllalt „sigu”, kelle ette pole mõtet pärleid loopida. Ei tahaks alavääristada sea kui sellise kõigeõgimise võimet, valikukomisjonid töötavad eelkõige maitsest, emotsioonidest ja poliitilisest foonist lähtudes. Maitse võib sageli olla paljutki seediv, aga pärli annab assimileerida! Ameerika filmiakadeemikute jaoks võinuks „Sügisball” osutuda samasuguseks ebamääraseks uuna-muunoks kui itelmeenide integratsioon impeeriumisse kusagil Kesk-Kamtšatka kõrgendikel.

Rohkem vastuseid pakkuv kui küsimusi esitav „Klass” on ka puupeadele mõistetav, „Kuhu põgenevad hinged” aga ei anna mingeid selgeid lahendusi, vaid viskab õhku harali mõttelooteid, mida vaataja peab ise edasi aretama. Vältimatult ühese lõpu peale programmeeritud „Klass” lõikab kui sihikindel ketassaag, amorfne „Hinged” rapsib ideepudemetega katsetades, mille taga pole raske aimata kaasstsenarist Peeter Sauteri ühiskonnakiusakaid uite. Ühtviisi kergelt ärritavalt mõjuvad nii „Klassi” sirgjooneline metoodilisus kui „Hingede” improviseeriv loo telje väändumine, kuid selle ärrituse kõrval töötavad ka nakkavad konnotatsioonid. Kummagi filmi intriigi poolustena astuvad aktsiooni kaks gümnasisti, ent lahendus kardinaalselt erineb: „Klassis” leiab aset pooluste gradueeritud pingestumine, vaenav vastasseis ja traagiline kokkupõrge, „Hingedes” aga erinevate tüpaažide triiv teineteisemõistmise poole „Klassis” tekib kahe sõduri liit ühe vastiku rinde vastu, „Hingedes” aga boheemlaslike gümnaasiumitibide vabajooks mööda neurootilisi grupikesi. „Klassis” aetakse meeste asja asemel kompensatsiooniks perversset initsiatsiooni, „Hingedes” aga tunneldakse, positakse ja võetakse pinged maha. „Klassis” ruulib justkui eluviisiks saanud nõmedus, aga „Hingedes” pohhuistlik vabadus olla nõme.

„Klass” ajab kodu ja pere liini väga põgusalt, näidatakse vaid põlu alla sattunute puudulikku lastetuba, samal ajal jäetakse karakteersemate ülbitsejate kodune taust vaka alla. Kooli-kodu telg on raskelt ühes suunas kaldu, kindlasti võinuks „Klass” oma põhiprobleemi ulatust huvitavate ripatsitega suurendada, kui telje teritamise ja kallutamise kõrval oleks rohkem välja nuputatud tasakaalustavaid episoode. Samas mõistan, kui raske on seda ilma loginateta teostada, oksade haakumise orgaanilisus paneb režissööri sageli tüve kõrval pead murdma. „Klassi” kompositsioon on terituvalt püsti justkui must obelisk, „Hingedes” nagu käperdaksid emased noorkarud mesitarusid.

Filmide teostuse üle eriti nuriseda ei saa: montaaž möllab, kaamera istuks tihti justkui vaataja silmis (nagu peabki), muusikalise taustaga on tulemuslikku vaeva nähtud, dialoog töötab, verinoored näitlejad on mõneti lausa vapustavad. „Klassi” puhul võiks nuriseda ühedimensioonilise sisu prevaleerimise üle ja „Hingedele” ette heita mitme asja ajamisega poolikuks jäämist. Oma peateljelises kompositsioonis võinuks „Klassi” kärpida, aga „Hingedele” võinuks lisaks veerand tundi selgitust sisse pumbata. Võrreldud filme võiks vaadelda nagu kägu ja siga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming