Naljadest eikuhugi

Jaan Tootsen: „Filmitegemine on omaette vaimne harjutus. Aeg-ajalt tekib tunne, nagu vaataksin oma elu ka nagu filmi.“

SILVER ÕUN

Tihtipeale kipub filmi tegemise lõpu­periood kibekiirelt kulgema. Tarvis ju lõplik taies viimastel päevadel enne kinno jõudmist särama lihvida. Nii on juhtunud ka Jaan Tootseniga, keda enne vastvalminud filmi, Pirita kloostri vaimuliku Vello Salo elust pajatava dokumentaali „Igapäevaelu müstika“ esilinastust on raske kätte saada. Esmase kohtumiseks kokkulepitud õhtu istusingi nagu ilmutust oodates, sest filmile viimset lihvi andev Tootsen juttu puhuma ei jõudnud. See-eest kohtume järgmisel päeval ja saatuse naeratuse saatel ei kusagil mujal kui Uue Maailma festivalil kirjanike maja keldris.

Juttu alustame küll triksterlusest ja dokumentalistikast, kuid nagu hea vestluse puhul ikka, lõpeb see jumal teab kus.

 

Vello Salo on tuntud naljahammas, ent mul on tunne, et ka sina oled paras vembumees.

Ma ei teagi … tegelikult oleks tore niimoodi mõelda. Võib-olla siis kuidagi sisemuses. Ise olen veidi alalhoidlik, aga teinekord võid sa end välja elada hoopis kellegi teise kaudu. Otsid seda, mida sul endal ei ole. Ma arvan, et mul sellisel kujul niisugust bravuuri nagu Vellol … võib-olla ikka on küll mingil hetkel … (jääb mõtlema oma mõttelühise üle, siis naerab). Võib-olla ikka on küll, jah, selles sul on õigus.

 

Filmi „Igapäevaelu müstika“ peategelane Vello Salo.

Kaader filmist

Eelmise filmi tegid Vigala Sassist. Sass ja Salo on mõlemad tugevad isiksused. Kuidas sa üldse nende usalduse võitsid või pessa pugesid?

See on tõesti selline peen värk. Vigala Sassi filmi tegime koos Marianne Kõrveriga ja Marianne oligi see, kes filmi lõpuks kokku pani. Ega Sassiga suhtlemine ka ülemäära lihtne olnud. Kõik need, kellest filmi olen teinud … need filmid pole alati väga lihtsalt kätte tulnud. Vello küll võttis selle omaks, et ma teda filmin ja tal järel käin, kuid ega talle see nii hirmsasti meeldinudki, olgugi et ta on väga hea suhtleja ja naudib tähelepanu. Filmis on ka hetki, kus ta tundis end väsinult või ei jaksanud. Aga ega saagi teha sellist paraadportreed, et paned vaikselt lipsu ette, tuled puldi taha ja räägid. Selle filmi võlu ongi see päris elu, mis seal sees on. Peab mingitel habrastel hetkedel kohal olema ja filmima – ja see oli raske nii filmijale kui ka filmitavale. See nõuab hästi palju püsivust, visadust ja mingis mõttes ka alandlikkust. Ei tohi solvuda, kui mõnikord halvasti öeldakse. Siis lõpeksid kõik filmid ära esimese uksepauguga. Võimalusi oma peategelasega tülli minna on ju tohutult palju. Sass ja Salo on veel tohutu suured isiksused pealekauba. Näiteks Sassiga oli seesugune lugu, et talle ei tohtinud tere öelda, mida ta põhjendas sellega, et Eestis ei ole kunagi tere öeldud. Tõesti, kui tahad dokumentaali teha, ei tohi pirtsutada, tuleb olla tänulik. See on mingis mõttes alandlikkuse kool – mitte lömitades, aga natuke omaenda ego maha lihvides, et see oleks selline parasjagu pisike, „mahuks püksitaskusse, hea kaasas kanda“. Äkki Evald Saag ütles kunagi nii? See on selline heas mõttes enda kasvatamine.

Ja Saloga on ka see tore lugu. Puutusin temaga esimest korda kokku „Ööülikooli“ raames, kui teda loengut andma kutsusin. Helistasin talle ja seletasin, et ta võiks rääkida peast, mitte lugeda paberilt, kuna eelistame vahetut loengut elava publikuga. Selle peale põrutas Salo läbi toru: „Noormees, ma olen 50 aastat Vatikani Raadiot teinud ja sina oled küll viimane inimene, kes mind õpetama tuleb.“ Ta on üsna provotseeriv ja järsk, kujutan ette, et ka palju inimesi oma naljadega ära kohutanud. Tema huumori­meelega harjumine võtab veidi aega. Ka meie filmis on koht, kus ta seletab itaallastele, et tema on järgmine paavst Vello Eelviimane. Ta on kummaline eesti preester, kes räägib katoliiklastele sellist juttu, aga ta on trikster ja heas mõttes provotseerija. Salo veel põhjendab, et miks mitte viimane ja annab seletuseks, et ta ei ole nii ülbe arvamaks, et pärast teda ühtegi paavsti enam ei tule. Kes naeris ja kes kuidas võttis, aga tema meelest oli see hea nali ning kui mõni teda seepeale patsutama tuli ja ütles: „Oi, te olete nii lahke mees,“ siis Vello kostis vastu: „Tühja sellest komplimendist, andke parem kümme eurot!“ See on täielik Ida-Euroopa nali – nuta või naera, kuid kunagi ei tea, kui imelikud võivad inimesed olla. Tema aga, kes on eluaeg ainult teistele oma raha andnud, ei hakkaks elu sees kümmet eurot küsima. Selline on Vello oma nihestatud huumoriga.

 

Kas Vello aeg-ajalt jonnis ka, kui kaameraga järel käisid?

Peeter Sauter, kes kirjutab sellest filmist KesKusele arvustust, mõtiskleb ka umbes nii, et kumb teist kummaga mängib – kas dokumentalist Saloga või Salo dokumentalistiga? Tõde on ilmselt vahepeal. See on nagu lapsega koos olles: ühelt poolt oled enda arvates olukorra režissöör, aga teiselt poolt on sul vastas partner, kellel on oma triksterlik loogika. Aga saime kenasti hakkama, õnneks Salo ei hakanud ise seda filmi lavastama, või kui ta vahel haaras härjal sarvist, siis jätsin need hetked teadlikult ja mõnuga sisse. See ongi tema loomuse osa, kui ta millelegi osutab, tahab midagi esile tuua.

 

Või kui ta mõne laulu üles võtab.

Jaa, just-just. Kuigi Sander Saarmets ja Robert Jürjendal on kirjutanud sellele filmile väga head muusikat, siis suuremas osas laulab Vello Salo ise. Igas keeles: eesti, soome, saksa, itaalia … Laulab kõike, mida ta elu jooksul kuulnud on, nagu absoluutse mäluga laululinnuke. Ja tema mõtisklustes on elutarkust, sügavust. Kõik suurvaimud on mingil määral ka triksterid. Ja suur ahvatlus on neid portreteerida. Ikka on inimesi, kellest tahaks filmi teha ja kes heledalt kumavad, küpsed mehed-naised ei jää ju igavesti siia meie keskele. Tuleb õigel ajal kohal olla.

 

Filmi „Igapäevaelu müstika“ autor Jaan Tootsen: „Kõik suurvaimud on mingil määral ka triksterid. Ja suur ahvatlus on neid portreteerida.“

Silver Õun

Sa vist kipud just viimasel hetkel neile külla minema.

Me ei tea kunagi, palju aastaid meile antakse. Mulle on öelnud hästi toredalt bioloogist sõber Kristjan Piirimäe, et ma olen „viimane mees, kes ilase suuga jaksab neid vanamehi kuulata“. Parasjagu on koostöös Joosep Matjusega käsil ka film Fred Jüssist. Mul on tunne, et vanad inimesed on mulle alati hästi olulised olnud. Ja muidugi need, keda ei saa sugugi vanaks nimetada, kes on hingelt noored, sellised kuldses keskeas, näiteks nagu president Ilves.

 

Teed Fred Jüssist filmi. Ent Ilves? Tema seisab Sass-Salo-Jüssi kolmikust veidi eraldi. Või on ka seal kokkupuutepunkte?

Jaa! See triksterlus käib temagi kohta. Ilvese puhul kehtib see, et mingis mõttes ei ole ta sündinud poliitik, või, nagu praegusel ajal öeldakse, parteibroiler. Ta on väga selgelt sellest põlvkonnast, kes on poliitikasse sattunud hoopis teisi radu pidi. Tema Eestisse tulek oli hoopiski eesti kirjanduse kaudu – fakt, mida väga paljud ei tea. Ta sattus Eestisse tänu sellele, et tõlkis eesti autoreid ja alles siis tuli välisministeeriumi aeg ja saadikuks olemine Washingtonis. Alguses oli puhas kultuurihuvi. Isegi iiri muusik Dave Murphy on mulle siinsamas ruumis öelnud, et tema mäletab 1988. aastast Ilvest kui luuletajat. Ilves isegi andis välja almanahhi pealkirjaga „Põrp!“. Triksterinäide kehtib ka tema puhul. Võib tema poliitikaga nõustuda või mitte, aga loomu poolest on ta tohutult loov, kiiresti mõtlev ja kõige paremas mõttes väga ebastandardne riigipea. Mees, kes on n-ö saatejuhina vestelnud Tom Stoppardiga kirjandusfestivalil „HeadRead“. Kust sa sellist presidenti võtad? Aga Ilvese-film nõuab praegu veel väga tugevat monteerija- ja toimetaja­tööd. Salo-filmi puhul oli mul väga heaks toeks vend Tõnis Tootsen, kes on kirjamees, tõlkija ja kujundaja. Temal on tõesti kohe selline montaaži­režissööri staatus, kuigi ta pole seda kuskil õppinud. Ta on täielik autodidakt, mis ongi kõige hämmastavam. On veel neid mehi metsast, kes on ise õppinud. Ma nüüd kordan ennast, aga mu enda suur mõjutaja on olnud Uku Masingu õemees Evald Saag, kes 2000ndate alguses oli 90aastane. Masing kutsunud teda ka 70 keele meheks. Tal oli täiesti fotograafiline mälu. Kohtuda sellise eestiaegse professoriga, kes oli ka kirikuõpetaja, kelle juures käinud isegi indiaanlased nõu küsimas … Kui sa selliste vanameestega oled kokku saanud, siis see kahtlemata muudab su elu.

 

Oled varem rääkinud, et dokumentalism on õpetanud eelkõige iseennast jälgima.

Olen selles veendunud ja üha hädas. Filmitegemine on omaette vaimne harjutus. Jälgid teisi … (Telefon heliseb. Jaan haarab toru ja hakkab rääkima. Üks hetk kõne vältel vaatab ta mulle otsa ja pilgutab silma.) … vabanda, väike peremure. See on just seesama, millest rääkisin. Aeg-ajalt tekib tunne, nagu vaataksin oma elu ka nagu filmi. Olengi sellises kolmemõõtmelises linateoses, ent see aitab kõikidel rasketel hetkedel pingeid maandada. Oma häda muutub üldinimlikuks või nii. Tekib tohutult värske pilk oma elule: miks sa oled selline või miks sa teed nii- või naapidi. Tegelikult õpin ka tavaelus sündmusi ära tundma. Muidu me ei märka selliseid asju, kuid filmi tehes meel ja kohalolekuvõime terituvad. Nagu ma ka „Uue Maailma“ (2011) filmi puhul olen öelnud, et lõhnad ja värvid muutuvad erksamaks. Ühtpidi suumin justkui kaameraga välja ja jälgin ennast tegelasena, aga see ei tähenda, et kuidagi võõrutaksin end sellest hetkerollist. Olen kohal samaaegselt. See on hästi huvitav tunne. Enne filmitegemist sellist kõrvalpilku ei olnud. Kuid lolliks ei saa ka minna, peab oskama vahepeal välja lülituda. Muidu kallistan kedagi ja siis on see kõrvalpilk. See on ka absurdne või nii. Kõike ei saa kogu aeg kunstiks nõristada. Minu üks kõige ägedam mõte kogu doki asja puhul on see, kuidas see harjutab ja kasvatab inimesena. Vaatan teisi või vaatan kas või meie Vello-filmi vaatajana, ent pööran pilgu hoopiski iseenda sisse, tegelen hoopis enda elu, oma isikliku arengu või kas või oma surmaga­gi. Filmi eesmärk peaks olema pilgu pööramine sissepoole. See on ideaal või unistus. Vaadates filmi tegelen iseenda asjadega ja saan sellest mingit tuge, õpetust või kinnitust.

Kohalolu ja teadvustamine viitab budismile. Seal on see esmatähtis.

Jaa! Täpselt-täpselt. Esimene harjutus on see: kui sa midagi ei tee, siis jälgi kas või oma hingamist ja juba oled kohal. Siin ei ole tõesti vahet, kas kirjutad, teed raadiosaadet või filmi, võib-olla hoopis laulad, voolid savi või teed tuld pliidi alla – iga eluhetke võib vaadelda nagu loomeakti. Mina olen hästi sünkretistlik kogu oma maailmapildilt või usuelu poolest. Tihtipeale mõtlen, et kui inimesel ei ole mitte mingit religioosset mõõdet, ei kristlust, ei budismi ega ka loodususku – mitte midagi, siis huvitav, mis pilguga vaatab ta Salo-filmi. Kui üldse ei ole elu mõtte või transtsendentsi küsimusi, siis võib see film kummaline näida. Ma ei tea, kuidas sinul on: oled sa agnostik või ateist või mis sa oled?

 

Mina loen end paduusklikuks, aga ei oska ennast kuhugi liigitada. Kui, siis ehk budist. Ma tean, et sul jääauku hüppamisel süda seiskus ja üheks hetkeks ei tundnud sa enam end siia maailma kuuluvat. Pärast seda leidsid endas midagi muutunut?*

Jah.

 

Kooliajal mängisin viiulil Eugen Kapi „Nokturni“, kuni tundsin igat nooti. Pidin seda pala koolikonkursil mängima, ent esinemine läks tuksi, kuna tundsin ennast liialt vastutavat selle muusika ees ja närveerisin üle. Pärast tundsin koju jalutades ühtäkki, nagu oleks kõik mind ümbritsev minu sees, ja kõik, mis minu sees, on minust väljaspool. Ja see kõik, mis mind ümbritses, oli justkui lõpmatu armastus või soojus. Midagi muutus sisemiselt. Keegi oleks nagu võtit keeranud.

See on väga kihvt, selline muutunud teadvuse seisund. Vaata, kui Salo-filmist tuua paralleel, siis seal räägib Jaan Kaplinski, kuidas ta kännu otsas luges raamatut ja tundis ühtäkki, et Jumal on igal pool. Või kui juttu on Uku Masingust, siis temal on väga selge motiiv, kuidas märg lumi langeb pärna tüvele. Sellest hetkest ei olnud ta enam endine. Seda seika on ta mitmes kohas kirjeldanud. Ta oli ühel talvel ülikooli aegu Einu talus istunud akna all ja vaadanud, kuidas sulalumi langeb pärna tüvele. Ta ütles, et pärast seda ta sai lahti sõnade ja mõistete maailmast. See on see puhta kaemuse hetk. Oma sõnul hakanud ta pärast seda palju paremini luuletama. Kui ta enne tundis oma luulet justkui kokkulaenatuna, siis pärast seda saanud luuletused päris tema omaks. Meile antakse ikkagi nokatäie kaupa neid hetki või äratundmisi.

Velloga on huvitav. Ma olen ka teda sel teemal hästi palju pinninud, et kas temal on olnud müstilisi kogemusi, aga ta on alati rõhutanud, et ei ole. Vello on tohutult vaimne inimene, ent tal on jalad selgelt maa peal.

* Lugu pärineb Madis Vaikmaale antud intervjuust. Raadiohääl ja filmimees Jaan Tootsen: mul on tunne, et keegi vaatab pihku itsitades kõrvalt, kuidas eestlased üksteist materdavad. – Arter, 30. III 2018.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht