Närvilised südametuksed põranda all

HELMUT JÄNES

Animafilm „Edgar Allan Poe’ ebatavalised lood“ („Extraordinary Tales“, Hispaania-USA 2015, 73 min), režissöör Raúl García, stsenaristid Raúl García ja Stephan Roelants, põhineb Edgar Allan Poe’ lühijuttudel.

Nõustun tõlkija ja esseisti Kalle Kurega tema raamatu „Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust“¹ järelsõnas mainituga, et „hirm“ ja „õudus“ on tavakõnes juba peaaegu sünonüümid, kuid arvan, et oleks mõistlik neid kaht teineteisest ikkagi eristada. Kure sõnul tekib hirm eeskätt teadmatusest, mistõttu ehmutakse. Näiteks olukorras, kui inimene kohtub hundiga, ei teata esimese hooga, mida ette võtta. Õudusega on lood teisiti: „see“ on kas maiselt salapärane või üleloomulik ning õuduse põhjustaja jääbki sageli lahendamatuks mõistatuseks.

Ise pidasin lapsena kõige õudsemaks hetki, kui ema-isa kodunt ära olid ja maakodu ööhakul kuidagi kummaliselt vaikseks jäi. Ei piisanud siis sisselülitatud lambist ega viimase piirini röökima pandud krabisevaid laineid edastavast raadiokastist, õudne ja hirmus oli ikka. Jalad sügavale teki alla peitnud, eks ikka seepärast, et keegi neid tundmatust pimedusest endale ei kahmaks, õõvastav tunne südames, lõpuks hirmuhigist märg, nii lõpuks magama jäingi. Sama tunne haaras mind ka telekast nähtud „King Kongi“ vaadates. See tõi öösel vaikselt voodis lesides ikka ja jälle meelde hiigelahvi hirmsuured kämblad, mis võisid ka minu toaaknast läbi tungida. Või kes siis minuealistest ei mäletaks mingil imelisel põhjusel Nõukogude Liidu kinovõrku lastud tõelist jaapani B-filmi imet, kräppõudukat „Legend dinosaurusest“!?² Polnud jubedamat stseeni, kui sauruse poolt ära rebitud jalgadega mehe surmakarje. Siiamaani ei tea, miks ma seda mitu korda vaatamas käisin, aga ju siis olid selleks omad põhjused, nagu miljonitel kodanikel terves liidus. Me tahtsime saada hirmutatud ja seda sai korralikule nõukogude noorele pakkuda vaid odav välismaine film! Oli see nüüd hirm või õud, võta sa kinni.

„Hirm on vanim ja tugevaim emotsioon inimkonna ajaloos, kõige vanem ja tugevam hirm on aga hirm tundmatu ees.“ Tsiteerisin siinkohal üht kuulsaimat õuduslugude autorit H. P. Love­crafti, kes sai eelkõige oma esimesel loomeperioodil kõige rohkem mõjutusi temast pool sajandit varem tegutsenud kaasmaalaselt Edgar Allan Poe’lt, hirmujuttude kroonimata kuningalt.

Poe’ lühijutte ja novelle pole kerge ekraniseerida nende minajutustuse vormi tõttu, ometigi on seda proovinud väga paljud filmitegijad. Sageli on katsed ebaõnnestunud või lausa mööda, näiteks Poe’ viimaseid alkoholiuimas veedetud eluaastaid kujutav Hollywoodi film „Kaaren“.³ Tõsi, ega Hollywood polegi ühtki Poe’ jutustust suutnud edukalt ekraanile tuua, ja ausalt öeldes kahtlen siiralt, kas Poe’ teose mitme(saja)miljonilise eelarvega ekraniseering vääriks üleüldse küünlaid. Tulemus oleks ju niikuinii ette teada. Märksa paremini mõistis Poe’ loomet prantsuse avangardist Jean Epstein, kelle saksa ekspressionismist mõjutusi saanud „Usheri maja hukk“⁴ püsib tänini parimate kirjaniku loomingu ekraniseeringute nimekirjas. Poe’ teoseid on kõige rohkem filmiks teinud Roger Corman möödunud sajandi keskpaiku. Tema 1959. aastal alguse saanud Poe’ tsükkel on järeltulevatele põlvedele kinkinud mitmed gooti horror’i meistritööd nagu „Usheri maja“⁵, „Õudsed lood“⁶ või „Punase surma mask“⁷. Poe’ kallal on käinud ka mitmed giallo-tegijad, aga suhteliselt kesise lõpptulemusega.

See, kas hispaania päritolu animaatori Raúl García Poe’ kollaaž on õnnestunud või mitte, pole siinkohal isegi nii tähtis kui see, et García võttis pureda pähkli, mis käib paljudele üle jõu. Filmi tuleks vaadata kui tervikut, mitte lahata ühe või teise filmi animatsioonitehnika plusse ja miinuseid. Seega väidan, et pigem on see katse õnnestunud.

Aastaid Disney animaosakonnas leiba teeninud García on üdini professionaal ja pole jätnud filmis midagi juhuse hooleks. Ma näen armastust Poe’ loomingu vastu, siin on kohta nii elavatele kui ka lahkunud kunstnikele ja filmi­ikoonidele. Jah, ka seda filmi kummitab ikka see antoloogiafilmidele kahjuks iseloomulikuks saanud ebaühtlane tase, aga tervik, teekond punktist A punkti B, on selline, mida olen ühelt Poe’ ekraniseeringult oodanud.

Poe’ kuulsa värssromaani „Kaaren“ minategelase vahetekstide vahele on põimitud viis lühilugu surmast ja hirmust. Film algab kirjaniku ühe tsiteerituma jutustusega „Usheri maja hukk“, mis on kirjandusõpikutes toodud koos „Kaevu ja pendliga“ sageli hea õõvajutu näiteks, sest realistlik tegevus tekitab lugejas või vaatajas seletamatu hirmu. Kõigi lühifilmide tugevaks plussiks on kindlasti sugestiivne minategelase hääl, siin jutus esitab seda Sir Christopher Lee, kellele see jäi tema pika filmikarjääri viimaseks tööks. Üldiselt hoogne algus 75minutisele antoloogiale, mille nõrgim lüli, häiriv taustmuusika, ei aita apokalüpsisega sarnaneva atmosfääri tunnetamisele küll kuidagi kaasa.

Teine osa „Pealekaebajast süda“ on aga kogu filmis kõige täiuslikum, sest annab vahedalt edasi hirmutunde kogu selle värvikas spektris. Kui „Usheri maja hukus“ ei haaku filmi visuaalne joonis nii selgelt terviklahendusega, siis „Sin Cityt“⁸ meenutav ning García suure lemmiku, Argentina koomiksikunstniku Alberto Breccia graafilisest loomingust inspireeritud lugu ei kujutakski ette teisiti kui selles võtmes. Teener tapab peremehe, peidab laiba põranda alla ja hakkab kuulma sealt südametukseid. Atmosfäärile aitab palju kaasa 1940ndate kriipiv heliplaadisalvestis Bela Lugosilt, Universali koletisefilmide kuulsalt ikoonilt.

Kolmanda filmi „Mis juhtus härra Valdemariga“ tegevustik on Poe’ loomingus kirjanikule endale kõige lähemal, sest nii tema naine kui ka lähedased surid loo peategelasega samasse haigusesse. See on ainuke lugu siin, mida Poe ei kirjutanud mitte viljakal Philadelphia perioodil, vaid mõned aastad hiljem, kui mesmerismist ehk hüpnotiseerimisest oli saanud laialt levinud ravimeetod. Filmi visuaalne külg meenutab XX sajandi keskpaiga koomikseid, kuid mõjub siiski väga tänapäevasena. Ometigi on siin ära kadunud vahe teravus, seda ehk end kordama kippuva filmi liigse pikkuse tõttu. Garcíal on minategelaseks õnnestunud saada taas parimatest parim, „Sortsi“ („Warlock”) filmiseeriast tuttav Briti näitleja Julian Sands.

Neljas lugu „Kaev ja pendel“ ei vaja ilmselt ümberjutustamist, sest kogu hirmu- ja õuduskirjanduse filosoofia näikse olevat alguse saanud sellest kümne­leheküljelisest minavormis jutustusest, mille sisuks inimloomus ning hirm läheneva surma ees. Mind jäi siinkohal närima just arvutigraafika – nuhtlus kõigile õudusfilmidele, kuhu sobivad paremini käsitööna valminud trikid või efektid. Teksti loeb mitme kuulsa õõvafilmi autor Guillermo del Toro. Too ei tee seda aga sama veenvalt kui eelmised, mistõttu pean seda lugu filmiantoloogia kõige ebaühtlasemaks ja nõrgemaks lüliks.

Kahjuks ei lõpe kogumik sama uhkelt, nagu see algab. Kuigi me näeme ekraanil ellu ärganud Egon Schiele ning Pieter Bruegeli stiilis tegelasi ja uhkeid dekoratsioone, jääb teose lõppakord algusega võrreldes pisut kahvatumaks, kui olin lootnud. See on kõige visuaalsem ja pildirikkam film, seekord napima minategelase hääle annab juba mainitud Roger Corman.

Pole halba ilma heata. Edgar Allan Poe jääb alatiseks kirjanikuks, kelle 1989. aastal välja antud valgete kaantega novellikogumik seisab mu käeulatuses raamaturiiulil ja ootab aeg-ajalt kättevõtmist. Ja endiselt jääb ta mulle üheks müstilisemaks kirjanikuks, kellest pole keegi päriselt aru saanud. Üks on küll selge: Poe’ sõna maksab rohkem kirjas kui pildis. Igatahes mina jään järjekordse ekraniseeringu asemel ootama hoopis eesti keeles hea diktsiooniga loetud audioraamatuid, mida on unejutuna hea nii endale kui järeltulevale põlvele ette lasta. Hirmust me ei pääse ja sellest vabanemiseks tuleb suhtuda sellesse austavalt.

1 Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust. Koostanud, toimetanud ja järelsõna kirjutanud Kalle Kurg. Ilo, 2009. Vt ka Algernon.ee, dets 2011.

2 „Kyôryû kaichô no densetsu“, Junki Kurata, 1977.

3 „The Raven“, James MacTeigue 2012.

4 „La chute de la maison Usher“, Jean Epstein, 1928.

5 „House of Usher“, Roger Corman, 1960.

6 „Tales of Terror“, Roger Corman, 1962.

7 „The Masque of Red Death“, Roger Corman, 1964.

8 „Sin City“, Frank Miller, 1991–2000 (koomiks) / „Sin City“, Robert Rodriguez, 2005 (film).