Need tüütud pooltoonid

Vitali Manski „Suguvõsa“ käsitleb Ukraina konflikti mitmest vaatenurgast autori enda sugulaste kaudu.

CARMEN GREY

Vitali Manskile ei sümpatiseeri propaganda, mis õigustab end jõuga kehtestavaid riike. Ukrainas sündinud dokumentalist on ennast aja jooksul tõestanud ka tõelise asjatundjana sellise propaganda paljastamisel ja laiali lammutamisel. Nende meetoditega võib kaasneda risk heaolule, kui mitte elule. Näiteks läks ta Põhja-Koreasse valitsuse heakskiidul lubadusega võtta üles üks päev „ideaalse“ perekonna elus, aga pettis filmimise käigus ära oma määratud järelevaatajad, lisades filmi lõppversiooni salaja maalt välja smugeldatud materjali sellest, kuidas fabritseeriti, lavastati ja harjutati loomulikke stseene. Tulemuseks oli eelmise aasta film „Päikese all“,¹ kus tiritakse päevavalguse kätte valitsuse viis kasutada filmikunsti tööriistana tugevdamaks võltsmüüti heroilisest elust kurikuulsas suletud erakriigis. See oli virtuooslik meeldetuletus, miks on parimad poliitilised filmitegijad nii austatud ja kardetud: mänguga ohu piiril pannakse toime kõige jultunum protestiakt ja läbistatakse tõega valede loor. Vältimatult kaasnes sellega poliitiline vihahoog. Manski kodumaa Venemaa tühistas oma rahalise toetuse filmile, pidades sellist teguviisi Põhja-Korea reetmiseks, millega rikutakse diplomaatilisi suhteid. Alati end patsifistiks pidanud Manski (nooruses keeldus ta Nõukogude sõjaväest ja osalemisest Afganistani sõjas) avalik hukkamõist Venemaa sõjategevusele Ukrainas on ta jäistele suhetele Kremliga mõjunud kõike muud kui turgutavalt. Kauaaegne Moskva elanik kolis mõne aasta eest Riiga, aga pole küll märkigi sellest, et vaibuks tema sisemine sund paljastada totalitaarsete režiimide igapäevast ülekohut oma kodanike suhtes. Isiklikud panused on hoopis tõusnud. Kui Põhja-Koreas filmimine oli ta enda sõnul tingitud soovist mõista paremini oma vanemate eluolu kommunistlikus süsteemis, siis tema uue filmi „Suguvõsa“² teemaks on Ukraina kriis 2014. aasta maist kuni 2015. aasta maini ning filmi keskmes tema enda sugulased. Tänavu Karlovy Vary festivalil esilinastunud „Suguvõsa“ on linastunud juba paljudel festivalidel, sealhulgas PÖFFil.

Manski oli sel puhul nõus rääkima veidi isikliku ja poliitilise kokkupuutepunktist, ajaloost ja mütoloogiast.

„Tundsin, et Ukraina-konfliktist on selgelt puudu inimlik dialoog ja analüüs. Seega võtsin, ei oma perekonna ega lähedastega eelnevalt aru pidamata, vastu otsuse teha selline film.“ ütleb Manski. Film algab tema sünnipaigast, Lääne-Ukraina linnast Lvivist, Habsburgide-aegse suurejoonelise arhitektuuriga linnast, mis on ajalooliselt tuntud radikaalsema, nõukogudevastase mõtlemise kantsina. Manski külastab oma pensionieas ema presidendivalimiste eel. Euromaidani protestid on just troonilt tõuganud Janukovõtši, Venemaa annekteerinud Krimmi vaid mõni kuu varem. Manski saadab ema teel valimiskasti juurde, aga ema sihikindlus kaob, kui segadus valimisjaoskondadega annab võimaluse teha üks planeerimata bussireis. Ema otsustab hääletamise seekord vahele jätta. See on väga kõnekas näide, kuidas demokraatia pole mingi masside jõud, vaid tihti on kodanike banaalsed argiaskeldused igapäevaseks ellujäämiseks märksa olulisemad kui tulevikuotsuste langetamine valimiskasti juures. Poliitikat suure P-ga tehakse mujal ning selle mõju tunnevad kõik.

Rahvusliku kuuluvuse ja etnose küsimus on kohe õhus. Manski hakkab emalt aru pärima oma juurte kohta: kuidas ikkagi tema emapoolsed leedu-poola esivanemad registreeriti äkitselt ukrainlastena? Täpsed detailid toimunust on segased ja Manski emale mitte eriti tähtsad. „Pandi lihtsalt kirja, et ukrainlane ja kõik“ ütleb ta õlgu kehitades. See tagasihoidlik kommentaar on sügava mõjuga, eriti selles valguses, et parempoolne partei Vabadus (Svoboda) kutsub üles taastama nõukogudeaegset kommet märkida passis kodakondsuse kõrval ära ka etniline päritolu. Kogu filmi vältel kõlavates meenutustes lahvatavad etnilised dispuudid ja kuhtuvad taas, sünkroonis linnade käekäigu paranemise ja halvenemisega. See pole mitte essentsialism, mis puhub lõkkele alati vähemalt peidetud kujul meis olevad eriarvamused, vaid viha õhutavad lood oma päritolu kohta, mida me tavatseme üksteisele rääkida.

Manski keskendub sugukonnas liikuvate juttude jõule ja meedia propagandale meie maailmavaate kujundamisel. Just seetõttu on märgiline „Suguvõsa“ laiapõhjaline geograafiline Ukraina-käsitlus. Olles küll ise Venemaa valitsuse militaaraktsioonide vastane, kibeleb ta näitama meile seda, kuidas tavakodanikud jäävad kõikvõimalike arvamusvarjundite tasandil kinni sellesse keerukasse ajalukku. Ta külastab sugulasi nii Lvivis kui ka Kiievis, sadamalinna Odessat, annekteeritud Krimmi poolsaarel asuvat Sevastopolit ja lõpuks Donetskit, mis on venemeelne keskus idas, keset lahingumadinat separatistidega. Köökides ja elutubades filmitud perekonnastseenide lähedus on jahmatav ja selle kodususe kaudu tuleb lähedale ka sõda – lahutamatu igapäevaelust. Isegi sugulaskonnas on väga vastakaid seisukohti olenevalt elukohast ja domineerivast jutuvestmise doktriinist, millest on läbi imbunud kogu nende elukeskkond. Näeme, kuidas kaks vanemat naissugulast ühendavad Skype’i abil Sevastopoli ja Lvivi ning püüavad pühadetervituste kõrval vältida poliitilisi teemasid. Nende postitused Facebookis sõjalise konflikti kohta tõstavad aga pinged pinnale ja välistavad igasuguse joviaalse jutuajamise. Nende asjatu heasoovlikkus ning kangekaelsus on liigutavalt lõbusad, aga asjatu lõhestumise vaikne tragöödia ilmne. „Mõnda neist polnud ma aastaid näinud,“ ütleb Manski oma sugulaste kohta. „Tundsin, et oleks vaja ka teistele näidata selle konflikti inimlikumat palet, ja seetõttu mõtlesin, et toome selle ohvri meie privaatsuse altarile.“

Paljudest viimasel ajal tehtud Ukraina kriisi dokkidest on nii mõnigi keskendatud Kiievile, kujutades seda linna vankumatu triumfaalsusega kui progressiivse revolutsiooni hälli. Jevgeni Afinejevski „Talv tules. Ukraina võitlus vabaduse eest“,³ mis tuli välja läbi populaarse Netflixi, võitis Oscari nominatsiooni, kuna pakkus kergesti allaneelatavat lugu protestidest kui heroilisest võitlusest läänemeelsete väärtuste eest; Maidani pooldav vaatenurk jutustatuna tormlevate emotsioonide keeles, ultranatsionalistlikku elementi mugavuse mõttes üldse ignoreerides. „Maidanis“⁴ vältis meisterdokumentalist Sergei Loznitsa üldse verbaalset lähenemist intervjuude kaudu ja valis loo rääkimiseks range formalistliku distsipliini, näidates revolutsiooni pulseerivat, elektrifitseerivat rütmi. Tema staatiline kaamera veedab kuid Kiievi Iseseisvuse väljakul. Loznitsa meetod on vaatlev ning seepärast tundub algselt olevat objektiivne, aga kuna kaadris on enamasti protestijad, läheme nende võitlusega kaasa ja sümpaatia on filmis selgelt nende poolel. Film algab massikogunemisele kokku tulnud inimeste nägudega, rahulikus ühtsuses lauldakse Ukraina hümni. On 2013. aasta november ja meeleolu muutub rahumeelsest tähistamisest õige pea gaasimaskide ja kividega vägivaldseks vastasseisuks suitsevate barrikaadide vahel. Kirglik rahvustunne ja kodumaa-armastus, mis sellesse laulu kätketud on, mõjub rahutukstegeva, mitmetähendusliku ja kahemõttelisena, kätkedes endas nii heroilist jõudu rõhuja kukutamisel kui ka rahvuslikku uhkust taimelavana rahvuslikele ekstremistidele välistamaks „võõraid“. Mõte mässust või sõjast kui millestki mitmetahulisemast ja ambivalentsemast – sama komplekssest kui inimmõistuste arv, mis sellega kokku puutub –, tuleb Manski dokist välja värskel ja mõtestatud moel. „Suguvõsa“ pigem leevendab kui süvendab lõhenemist.

Manski positsioon on eriline, tema tihe isiklik suhe nii Venemaa kui ka Ukrainaga lubab tal olukorda näha keskmisest nüansseeritumalt. Läinuna noorelt Moskvasse õppima, jäi ta pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist sinna ja temast sai Venemaa kodanik. Ta ütleb: „Ei saa olema teist paika, kus ma ka tulevikus veedaksin kauem aega kui Venemaal, kuna inimelul on teatud kindel pikkus ja Venemaad pean ma oma koduks. Olen seal loonud perekonna, mu lapsed elavad Venemaal ja kõigest hoolimata on minust saanud üsna märkimisväärne vene filmirežissöör. Ma armastan Venemaad, kuigi see on tema praeguse kuju ja vormi juures üsna keeruline. Minu tõlgenduses on asi nii, et Venemaa põeb üht rasket haigust. Loodan, et see ei osutu surmahaiguseks ja paranemine tuleb pea.“

Manski ei varja oma seisukohta Venemaa võetud suuna osas, ta on pannud filmi ka kaadrid, mis on üles võetud opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi mõrvapaigas Kremli-lähedasel sillal. Kaadris on ka lilled ja Nemtsovi mälestusfoto. Režissöör ei vali sõnu, kui teemaks on Putini Venemaa ja riigis konflikti tagajärjel esile kerkinud sisemuutused. „Kaheaastase Ukraina-sõja jooksul on Venemaast saanud täiesti teine riik. Enne seda oli vangistatud Hodorkovski, hävitatud iseseisev meedia ja juhtus muid põlastusväärseid asju. Hoolimata kõigest püüti säilitada sündsuse illusioon, ja osa tegusid tekitas ka häbitunnet. See lubas säilitada teatud lootuse. Pärast Ukraina sõja algust aga langesid kõik maskid ja toimus fundamentaalne muutus. See, et tšetšeenid korraldavad opositsioonipoliitiku rituaalmõrva Moskva kesklinnas, näitab, et elame nüüd täiesti uues riigis.“

Pärast oma suguvõsa filmimist mujal Ukrainas, läheb Manski lõpuks Donbassi, et saada täit pilti. Tankid sõidavad tänavatel, taustaks Stalini plakatid, õhk on elektrit täis. „Olin üsna üllatunud Donetski elu nähes,“ ütleb ta. „Ma ei oleks osanud ette kujutadagi, et midagi sellist ka päriselus aset leiab. Et on olemas riik, mida ei valitse mitte keegi, ja iga automaadiomanik võib end pidada territooriumi presidendiks, vähemalt oma kuuliulatuses.“

Seal külastab ta Mišat, oma nõbu vanaisa, suguvõsa vanimat elavat liiget, kes elab kaevurilinnas, kuna Stalin oli ta pärast Punaarmeesse astumist saatnud 1948. aastal sinna üles ehitama sõjast purustatud linna. Manski pressib talt välja vastust selle kohta, kas see territoorium tundus toona „vene“. Miša vastab, et ukrainlased olid siis segamini grusiinide ja teiste kaevanduses töötavate rahvaste esindajatega ja keegi erilist vahet ei teinud. Alles hiljem hakati inimesi üksteise vastu üles kihutama, „fašistide ja ameeriklaste poolt“, nagu tema on õppinud seda nägema. Kohalik uudistekanal kirjeldab Miša selja taga mängivas televiisoris „ukrainlaste rünnaku“ algust ja vanas filmkatkes marsivad univormis Natsi-Saksamaa sõdurid. Vene ideoloogilise ajupesu järgi on Ukraina uued liidrid pärinud mantli omaaegselt natsionalistlikult juhilt Stepan Banderalt, kes tegi sõjaajal Hitleriga strateegilist koostööd Poola ja Nõukogude Liidu vastu, ja kelle toonane president Juštšenko kuulutas 2010. aastal Ukraina kangelaseks. Meediasõnumitele on toeks suuliselt levivad kõlakad ja kuulujutud – lood, mis aitavad inimestel luua sidet üksteisega ja mõtestada maailma meie ümber. Lood, mis ammutavad ainest eelmiste põlvkondade külvatud ideoloogiatest, ootamas peiteunes taas ärkamist. Miša väidab, et Ukraina sõdurid lasevad maha need, keda kahtlustatakse Ukraina-vastasuses, ja võrdleb neid 1943. aasta banderalastega , kes olevat saaginud pooleks ühe kohaliku mehe oma naise silme ees, kellel „läksid juuksed hoobilt halliks“. See on võimas visuaalne kujund, millest on saanud hoiatav lugu. Nüansid ja pooltoonid on sulanud kokku üheks hirmutavaks „võõraks“, rahva kujutluses sama jubedaks nagu mõni muinasjutukoletis. Kas see kõik vastab tõele või mitte, on kaotanud tähtsuse. Nüüd on see lihtsalt osaks mõistuse viitemehhanismis. „Sihuke rahvas. Nad on nii verejanulised,“ võtab Miša teema kokku.

„Inimesed toituvad müütidest ja elavad neist, ning müüdid eksisteerivad reaalsusega paralleelselt,“ kirjeldab Manski. „Suguvõsas“ sugulastega konfliktist rääkides on taustaks tihti televiisorist tulevad uudised, viidates katkematule kallutatud informatsiooni voole, mille mõjusfääris kodanikud pidevalt viibivad. See on meedia levitatud võltsreaalsus, mis on tihti vastuolus ka selle infoga, mida on võimalik näha oma silmaga. Kohapealne mulje linnast on vastuolus Putini väitega, et Venemaalt ei saadeta Donbassi ei sõdureid ega relvi, samuti ei maksta mingitele palgasõduritele.

„Meedia- ja telereaalsuse lisamine filmi polnud juhuslik,“ ütleb Manski. „Tahtsin rõhutada nii Vene kui ka Ukraina meediapoliitika ja tavainimeste elu tohutut kontrasti. Nägin sündmusi Donetskis. On mõneti koomiline ja samal ajal ebameeldiv kuulata võimul olevaid venelasi ning kuulda, kuidas üritatakse maailma veenda selles, et Vene sõdureid kohapeal ei ole. Ma nägin neid sõdureid oma silmaga. Ma rääkisin nendega. Neid on seal päris suur hulk. Pärast seda mõjub Kremli propaganda üsna jahmatavalt.“

Kuna Kreml on tuntud range tsensuuri poolest ja tema suhtumine opositsiooni on salliv väga minimaalselt, siis võib selline film nagu „Suguvõsa“ osutuda potentsiaalselt ohtlikuks mitte üksnes Manskile endale, vaid ka kõigile filmiga seotutele. Ta on sattunud meediatule alla ka varem, süüdistatuna oma filmides osalejate paljastamises võimalikele ohtlikele tagajärgedele. „Päikese all“ oli moraalselt küsitav, kuna oli võimalus, et filmis üles astunud järelevaatajad ja näitlejad, kes peavad Põhja-Koreas edasi elama, võivad jääda võimude silmis süüdi võõramaalase üleastumiste eest. Manski töömeetodid tõstatavad paratamatult väga raske küsimuse: millega ja kuidas on mõtet riskida, ja kuidas, kirglikust soovist tõrjuda tagasi hirmu ja vaikimist, peaksime rääkima tõtt? Manski kommenteerib oma sugulaste osalemist „Suguvõsas“: „Loomulikult reageeriti erinevalt ka minu kutsele tulla filmis osalema. Odessas, Kiievis ja Lvivis olid mure umbes selline, et „oi, mu korter on nii halvas seisus ja mind pole varem kunagi filmitud“. Sevastopolis ja Donetskis oldi hirmul, et see toob nende ellu mingeid probleeme. Donetski rahvas üritas mind isegi veenda mitte tulema, sest nad kartsid, et osalemine filmis mõjutab nende edaspidist käekäiku. Kas mõjutas? „Esiteks ei võtnud ma üles midagi salajast, peidetud kaameraga. Kõik võtted olid avalikud,“ ütleb Manski. „Filmi monteerides oli mul mu kallite lähedaste saatus muidugi meeles. Ma usun, et „Suguvõsa“ ei tekita neile probleeme, isegi kui arvesse võtta selliste režiimide mõttemalli. Olen selles tegelikult veendunud.“

„Suguvõsa“ tegelaste panused on kõrged hoolimata sellest, kas elutoas väljendatud isiklikud seisukohad jõuavad ekraanil avalikkuse ette või mitte. Manski nõbu Ženja läheneb sõjaväeteenistuse eale ja see tõsiasi varjutab kogu filmi. Lõpupoole valmistub perekond teda sõjaväkke saatma. Kurbus, et see võiks olla ükskõik kelle poeg, ükskõik kummalt poolt rindejoont, lõikab sügavalt hinge ja aitab vaatajal tajuda sõja mõttetust. Manski film näitab küll võimendatud kollektiivset hullumeelsust, mida valitsejad oma alamatele peale sunnivad, aga samas on ka teatud optimismi avatusest: vahetut kogemust ei ole võimalik taandada lihtsale üldistusele ja see koos kõigi oma nüanssidega on alati vastumürgiks isoleeritusele, lugudele ja propagandale, mille vaenlasekuju keskmes on kuri ja võõras „teine“. Manski väljendab paljude muret, öeldes: „Sarnaselt paljudega olin ma hirmul, et Ukraina ja Venemaa konflikt võib viia laiema Euroopa sõjani.“

Nüüd, kui natsionalism puhkeb lõkkele kõikjal Euroopas ja mustema stsenaariumi järgi on Euroopast varsti järel vaid killud, on ainus lootus, et peame kuulma vähem hümne, nägema vähem lippe ja otsima võimalust mõista viha põhjust meie vaenlaste südames.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „V paprscích slunce“, Vitali Manski, 2015.

2 „ Родные“, Vitali Manski, 2016.

3 „Winter on Fire: Ukraine’s Fight for Freedom“, Jevgeni Afinejevski, 2015.

4 „Maidan“, Sergei Loznitsa, 2014.