Neiud samastuvad Kairitiga

Olev Remsu

Filmiga tõstetakse väärtusena esile perekonda, lapsi, kõike positiivset. Dokumentaalfilm „Aeg on siin” (Kopli Kinokompanii, 2010, 75 min), režissöör Marje Jurtšenko, operaatorid Mihkel Soe ja Erik Põllumaa, heli Jevgeni Berezovski ja Ivo Felt, muusika Tiit Kikas, monteerija Kersti Miilen, produtsent Anneli Ahven. Esilinastus 11. III kobarkinos Hobujaama 5.    Filmikunstis, olgu mängu-, dokumentaal- või animafilmides, on üks kuldne reegel: laps on alati püha. Ja eks enam-vähem nõnda ole väljaspool ekraanigi, nimelt elus, on ju filmikunst elu peegeldav nähtus. Vaataja ema- ja isainstinkt esitavad linateose sisule ning tegelaste karakteritele (dokumentaalfilmis filmitud inimeste iseloomule) nõudmise, mida autoritel on soovitav täita. Loomulikult on sellest reeglist kõrvalekaldeid,  kuid neid on kole vähe, vaid pingsa meenutamisega leiab mälusopist filmi lapskurjategijatest või mõnest lapse poolt sooritatud jõledusest. Ja nendegi puhul kerkib vastuseta küsimus: kes on veel laps ja kes juba nooruk?

Marje Jurtšenko dokumentaalfilm „Aeg on siin” vastab sada protsenti meie bioloogilisele tellimusele (see on positiivne kvaliteet): tema filmitud Joonas, Doris, Fred ja Kairit on kõik head. Hea kujutamisega on tavaliselt nõnda, et  tulemus saab päris üksluine, ajab haigutama ning telepuldi stoppnuppu vajutama. Vaatasin „Aega…” koos paarikümne tudengiga, kes elasid filmile liigutavalt ja hingestatult kaasa, ühe täiskasvanu moodi rääkiva seitsmeaastase tüdruku ekraanileilmumine kutsus lõpupoole esile isegi õrna aplausi. Dokumentaalfilmi puhul uskumatu! Vaataja psühholoogia reageerib teosele mööda tõusvat astmikku: esiteks tähelepanu  köitmine, teiseks äratundmine, kolmandaks kaasaelamine, neljandaks sümpaatia (antipaatia) mõne tegelase või inimese vastu ekraanil ning viiendaks kellegagi samastumine. Alles viimane teeb võimalikuks katarsise, kunstiteose hinge puhastava toime. Aplaus tähendas siis valdavalt neidudest koosneva publiku arvatavat samastumist seitsmeaastase Kairitiga, leidmist, et mina ka, mina ka olin kunagi selline! Küllap märkis see  ka vaimustust ja tunnustust sellise tüdruku ekraaniletoomise eest. 

Universaalne kooliaines

Kuidas see kõik on saavutatud? Kõigepealt teema: kooliminek. Kooliaines puudutab meid  kõiki, siit vaatab vastu ka üks põhjus, miks mõlemad, nii jutustus kui mängufilm „Kevade” on kujunenud meie üle aegade menukamateks teosteks. Kooliga seotu tõmbab alati vaataja tähelepanu, „Aja …” puhul seda enam, et vastandatud on maa- ja linnakool, väike ja suur. Nagu ekraanil Joonas, Doris, Fred ja Kairit, nõnda on elus kooli läinud kõik vaatajad. Siit algab äratundmine, mis ei kulge loomulikult tõrgeteta – piisab paarist eksimusest maitse  või realiteedi vastu ning õige varsti vaataja kaugeneb, ei võta teost omaks. Apsakaid pole! Äratundmisest võib edasi liikuda mööda vaatajapsühholoogia redelit (vaataja hinge minemise teed), ent üksnes ehtsuse ja siiruse kaudu, iga tabatud võltsus või ebaloomulikkus oleks piduriks. Ja kui teesklemine jätkuks, kaoks vaataja usaldav kontakt teosega sootuks – noh, teate, mina nendesse väljamõeldistesse ei usu! 

Filmis on kõik usutav, pole kistud-sunnitud episoode, veenev on ka emade, õpetajate ja eriti laste enda jutt, minu kõrv ei tabanud lastedokumentaalides lastele ja lastemängufilmides lapstegelastele nii tavalist sõnade suhupanemist. Just laste pikkade monoloogide ajal kuulatad eriti teraselt – noh, noh, kas tuleb mingi prohmakas (autori ettekirjutus), ja siis rõõmustad, et ei tulnud. On ületatud üks eriti ohtlik kari – Kairiti  täiskasvanulikkuse ekraanilepanek (ma ei leia proosas kasutatavale „kirjapanekule” paremat vastet dokumentaalfilminduse kirjeldamiseks, selge ju, et „kujutamine” ei kõlba, see termin sisaldab loomist-fantaasiat, mida aga just teha ei tohi). Kairiti näitamise puhul lausa otsid, kas märkad lavastamist, kas püüad kinni mõne kunstliku võtte, ja seejärel tunned heameelt, kui neid vähemalt sinu silmale pole. Pärast filmi lõppu arutasime tudengitega –  kuidas see on kõik on tehtud?   Kas on pika-pika otsimise ja valimisega leitud „vastavad” lapsed või on tegu autori(te) saavutusega ning tegelikult saaks absoluutselt iga last näidata siiralt, järelikult võluvalt, ning kõik ripub ära vaid tegijate oskustest?

Seisukohad langesid enam-vähem pooleks, ka mina ei osanud täpselt määratleda: ühelt poolt nii, teiselt naa. Aga olgu, meie tõuseme edasi mööda vaataja psühholoogiaredelit. Samm äratundmisest sümpaatiani käib mööda mõjukaid detaile, mis peaksid lööma, nagu oleks tabatud kaks kärbest korraga, ning peitma endas sisemise vastanduse: olema ühelt poolt kordumatud, originaalsed, teiselt poolt omased (vaataja on seda varem kogenud), kuid igatahes ei tohiks need olla leierdatud. Näeme, et koolikott on ülearu raske, laste unistused eripärased ja naljakad, ent minu meelest on siin kõige efektsem õpetajate mõningase titatsemise fikseerimine (iseäranis just puude istutamise episoodis), ja seda sugugi mitte kuidagi süüdistavalt, näpuga osutamise ja paljastamise teel, pigem näidates seda pedagoogielu normaalse nähtusena.

Ent igal juhul vastandub õpetajate teeseldud infantiilsus laste loomuliku täiskasvanulikkusega, ning see nii-öelda töötab (kui pruukida kohmakat tõlkelaenu) ja peaks laste vastu esile kutsuma veel suurema sümpaatia. Ja samastumine, kõrgeim redelipulk? Ma arvan, et selleni jõutakse naisvaataja hinges seitsmeaastaste Dorise ja Kairiti peidus oleva naiselikkuse näitamisega, mis on ju päris kaelamurdev ülesanne, kuid tegija(te)l on pea kindlalt õlgadele jäänud. Poisi soovis saada kuulsuseks on kõditavat ajastu märki, aga ka vihjet eneseotsinguteks – kas sind, meessoost vaataja, on kummitanud sama igatsus? Usun, et plaksutus filmi ajal tähendas katarsist, mida juba Aristotelese aegadest peale draamakunsti tipuks peetakse. Ütlen teist korda „uskumatu”, seda dokumentaalfilmi puhul! Kõik eespoolne puudutas niisiis filmi sisu.

Emotsionaalne kaameratöö

Jutustamisviisis meeldis mulle, et valgust laste ja nende emade-õpetajate elule lasti langeda mitmest punktist, ent leidsin ka mõningasi küsitavusi, pean siin esmalt silmas Joonase, Dorise, Fredi ja Kairiti näitamise rütmi ja roteeringut (teose peatükitamist). Mulle tundus, et mõni teine järjekord ja tempo olnuks etem, kuid mina pole ju selle filmi autor. Minu meelest tähendavad väljalangemist üldisest stiiliühtsusest multiplitseerimisnipid, need kahandavad tõetruudust, loovad kunstlikkuse fooni. Õnneks ei mõju need eriti häirivalt. Väga suur õnnestumine on emotsionaalne kaameratöö: kui sügavad kaadrid, millise täpse fookusega tehtud!

Kogesin koguni sellist üllatavat efekti, et üks hea (kaameratöö) sööb teist head (filmi sisu ja sõnumit), kuna kaadrike puhtad värvid, erev ja kontrastne kirevus on pigem mängufilmi, järelikult lavastuslikkuse pärusmaa. Koloriit justkui ei osutaks realiteetidele, nõnda tunnedki, kuidas sinus kerkib iseenesest ja vastu tahtmist küsimus-kahtlustus: ehk on tegemist illusiooniga, seega fiktsioonteosega? Ega ma oskagi öelda, mida selle vältimiseks teha, igatahes ei tohiks mõlemal puhul latti alla lasta. Filmis domineerib headus ja seda sugugi mitte pealetükkivalt, vaid kuidagi iseenesest ja loomulikult. Lisaks kooliminekule ja selle ettevalmistamisele näeme teisigi suuri sümboltegevusi: jõulupuu toomine metsast, esivanemate haudade kordasättimine kalmistul, aastaaegade vaheldumine, lindude kolmnurk taevas, lapse sünnipäev jne. Demonstreeritakse ka emade erinevat iseloomu, mis tuleb välja selles, kuidas nad õpetavad lastele koolitükke. Isad on tagaplaanil, ju see on autori valik, kuigi ei ole (vist enam) täpne ajakajastus. Filmiga tõstetakse väärtusena esile perekonda, lapsi, kõike positiivset.

Lugesin kuskilt, et „Aeg on siin” on Marje Jurtšenko debüütfilm. See oli mulle üllatus, sest autori nimi oli mulle meedia kaudu ju tuttav. Nii kõrgelt alustada! Mis saab edasi?

Lugesin veel, et kavas on järg, tegemist on pikema jätkuprojektiga. See on paras risk, mis sest et ehk tulus. Tahan loota, et tase ei lange, nagu see järgede puhul pahatihti juhtub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming