Nihilistid näpivad sotsiaalset kliitorit

MIHKEL MUTT

Esto TV, ?Vali kord?. Re?ii Andres Maimik, osades Rain Tolk, Ken Saan ja Juhan Parts, toimetaja Juhan Ulfsak. Kuukulgur Film, 2004. Esilinastus 2. aprillil kinos Sõprus.

Seni on mitmed kriitikud, allakirjutanu incl., olnud seisukohal, et Esto TV toodangul on sotsiaalne mõõde. Kuigi äraspidiselt, aga igal juhul tundus olevat tegemist pilasatiiriga millegi kohta. Pärast ?Valju korra? vaatamist tunnen, et mind on kergelt haneks tõmmatud. Muidugi on ka pohhuism ja nit?egoonlus laiemas tähenduses sotsiaalsed, rääkimata filosoofilisest nihilismist, ent see laius ulatub juba silmapiiri taha. Ei maksa siit otsida madalat valuläve, nii võib endal lauba ära lüüa. Üldse on rääkimine kui mõtestatud sõnumite edastamine Esto puhul ebaasjakohane. Esiteks ideoloogilise kritiseerimise mõttes. Teiseks ei tohi estolastega vestlusse laskuda. Kus on küll Partsu ja teiste poliitikute nõuandjad, kes neile seda õpetaksid! Ekspressi ajakirjanik Argo Ideon talitas ses suhtes ainuõigelt, s.t. ei vastanud estolaste küsimusele midagi, pööras selja ja kõndis minema.

Satiir eeldab mingisuguse, ükskõik kui varjatud väärtuse või ideaali olemasolu. Selle nimel ära pannaksegi. Küsisin endalt pärast vaatamist, mis neile meestele meeldib? Aga kuidas ma ka nuputasin, midagi ei mõelnud välja. Peale ühe asja muidugi: tore on pulli teha, iseäranis kui teised näevad. Aga see on esteetilis-hedonistlik-nartsissistlik tegevus, millest allpool. Praegu tehti tolaks niihästi need, kes on karmi korra poolt, kui ka need, kes on selle vastu.

Kriitika peab klassifitseerima, paika panema. Millega on meil Esto puhul tegemist? Minu meelest näeme siin just seda, millest vaimustunult sonib suur hulk tänapäeva kunstiteadlasi ja kunstnikkegi, s.t. kunst sekkub ellu, lõikub sotsiaalsesse sfääri ja muu bla-bla-bla, mille seletamiseks ja põhjendamiseks kirjutatakse üks interdistsiplinaarne joga teise järel.

Esto TV pettis modernistlikud kriitikud ära, justkui oleksid Saan, Tolk ja Maimik filmiajakirjanike rollis. Mitte küll suisa uurivate ?sitasööjatena?, aga siiski anga?eeritutena, kes küll peedistavad sürrilt ja anarhistlikult, aga siiski kõrge ja üleva nimel umbes Heinrich Heine mõttes. Isegi kui teha veel ühe keerd ja oletada, et tegemist oli paroodiatega, püsiksime siiski samas paradigmas. Sest paroodia on parodeeritavaga vägagi seotud, liiati on mõlemad kindlapiirilised nähtused: A=A. Meil on igal juhul ajakirjanikud, kes tegelevad eluga ? kas siis otse või kõverpeeglis. Aga tühjagi! Tegelikult Esto TV-l säärast sidet pole, Tolk ja Saan pole neis projektides nad ise, vaid mängivad mingeid kujusid, etteantud rolle ja sääraste kujudena nad sekkuvad reaalellu. Kas see pole kuidagi sarnane happeningi, varasemast viini aktsionistide, dadaistide ja teiste ?provokaatoritega?? See, kuidas estolased Sposatot kohtlesid ja Res Publica välikogunemisel turvajale kallale läksid, oli küll häppeningilik. Muidu võtaks kõhedaks.

Siiski, kas pulli saab, kurat võtaks? Jah, on andekaid montaa?e, vaimukaid tsitaate. Algus on hea, lõpp ka. Uus on ajalookroonikate rohke kasutamine kombineeritud võtetes. (Nüüd on siis see aeg käes, kus võib ka laulva revolutsiooni üle naerda!). Tolk on päris telegeeniline, võiks Panso-kooli minna. Jääb meelde, kuidas respublikaanide võidupeol rõkatavad tulevased ministrid algul koos estolastega regivärssi, kuni korraga taipavad, et midagi pole ko??er, ja vakatades kahele poole taanduvad. Või kuidas estolased õpetavad lastele sõna ?steriliseerima? ja kuidas püha viha täis Heiki Kranich sellele reageeris. Siin vist isegi välgatas sotsiaalne mõõde. Ah jaa, ühes kohas veel, see jääb küll meelde. Roomas globaliseerumisvastaste meeleavaldusel ütlevad estolased ühele tegelasele, et ?Eestis küll sihukesi jamasid ei lubata?, mille peale keskkonnakaitsja viisakalt, aga tuntava raevuga ütleb, et ?pole viga, me jõuame ka teie juurde?.

Aga tervikuna on nagu sagedasti: professionaalsust on juurde tulnud, aga seda, millele seda rakendada, on vähemaks jäänud. Mis peamine: ahistav intervjueerimine kui võte ei mõju enam kuigi värskelt. Filmi keskel hakkas igavavõitu. Kompositsioon on lineaarne, elule tehakse rivi. Ehk oleks vaja mingit suuremat sü?eed? Julgeksingi anda soovituse: kui juba totaalne pila, miks mitte teha midagi ?Briani elu? stiilis. Lõpus tsiteeriti ?I have a dream!? Ka minul on dream, et kui oleks raha ja aega, siis teeksin filmi, kus terroriseeriksin kogu Esto kampa täpselt niisuguste võtetega, nagu nemad praegu teisi. Vahest keeraksin paar vinti peale. Varjatud käteväänamist, nii et plekke ei jääks. Ei, mitte kurjaga, kaugel sellest, nad meeldivad mulle. Aga lihtsalt sellepärast, et nad ka oma nahal kogeksid, mis asi see ikkagi on. Empaatiaarenduse mõttes. Ega keegi neile kaasa ei tunneks. Kes hoiab kaamerat, see määrab ka kaastunde.