Nii elati õndsa Konstantini ajal

Aare Ermel

Ideoloogiliselt vastuvõtmatut „Veost 200” peetakse ka kõige hirmsamaks venekeelseks filmiks. „Veos 200” („Gruz 200”, Venemaa 2007, 89 min), stsenarist ja režissöör Aleksei Balabanov, produtsent Sergei Seljanov, operaator Aleksandr Simonov. Osades Agnia Kuznetsova (Angelika), Aleksei Polujan (kapten Žurov), Leonid Gromov (Artjom, teadusliku ateismi professor), Aleksei Serebrjakov (Aleksei), Leonid Bitševin (Valera), Juri Stepanov (Mihhail, polkovnik) jt.

Igal aastal on jõudnud maailma (festivali)kino­ekraanidele äärmiselt vastakaid mõtteid tekitavaid väärtfilme, mis kas tambitakse murust madalamaks või mis meeldivad jälle väga. Olgu selleks siis Catherine Breillat’ „Minu õele”, Gaspar Noé „Ümberpööramatu”, Hany Abu-Assadi „Tere tulemast paradiisi” või mis tahes muu nutikas kõmuteos. Tänavu valminud produktsioonist on kahtlemata üks vastuolulisemaid ja intrigeerivamaid Aleksei Balabanovi groteskne mõistulugu „Veos 200”. Ingliskeelset kirjandusklassikat paremini tundvad arvustajad on leidnud filmist mitmeid ühisjooni ameeriklase William Faulkneri romaaniga „Pelgupaik” (1931).

Kui 11. juunil toimus 18. korda naaberriigi usutavasti olulisima filmifestivali ”Kinotavr” laureaatide autasustamine, tunnustati kahe tähtsaima preemiaga (parim film ja parim režii) Aleksei Popogrebski draamat „Lihtsad asjad”. Auhinnata jäeti kaks festivalipubliku favoriiti. Üks neist oli Kira Muratova „Kaks ühes”, teine aga Balabanovi üheksas täispikk. Žürii hinnangul oli äärmiselt pessimistlik „Gruz 200” ideoloogiliselt vastuvõetamatu, mistõttu „meie rahvale ei ole seda vaja näidata”.

 

Surma eest pole pääsu

Oli 1984. aasta teine pool. Kõikjal tähtsate ametimeeste kabinettide seintel rippusid Konstantin Ustinovitš Tšernenko portreed, ent raugastunud peasekretäri paremal käel oli juba koha sisse võtnud Mihhail Gorbatšov. Diskoteekides ja rokiklubides tümpsusid ansamblite Zemljane, Ariel ja Kino hitid. Noormehed, kes olid suutnud armeeteenistusest kõrvale hiilida, võisid hea õnne korral teenida piisavalt, et endale korralik sõiduauto muretseda. Samal ajal saabusid kaugelt Afganistanist pidevalt õhuteed pidi tsinkkirstud pealdisega “Gruz 200” ehk „Veos 200”.

„Veos 200” on eeskätt N Liidu ettekuulutamata surma kroonika. Tegemist on ekraaniteosega, mille koht peaks olema kohustuslikus kooliprogrammis, kui ei oleks üht „aga”. Nimelt on Balabanovi realistlik retrofilm alla 21aastastele keelatud, mis on juba iseenesest absurd. Surra 18aastase okupatsioonisõduri-internatsina kusagil võõrsil oma kodumaa nimel on igati aktsepteeritav, kuid vaadata filmi, kus asjast õigete nimedega räägitakse, sa ei tohi.

Aleksei Balabanovi nägemus sellest, mis ja miks juhtus ühel kuuendikul planeedist, on piiritletud põhiliselt kahe geograafilise punktiga: need on Kaljajevo huutor ja müütiline oblastikeskus Leninsk. „Veos 200” ei ole mingi tavapärane šokifilm. Väidetavalt on Balabanovi šedööver kõige hirmsam kinofilm, mis on eales vene keeles vändatud. Ehkki lugu läheb õõvastavaks umbkaudu poole tunni pärast, võib juba filmi algusminuteil aimata, et midagi on kapitaalselt mäda. Ja kurjad ootavad kannatlikult oma tundi. Ilmselt ei ole vale väita, et nagu Balabanovi 1990. aastate tipplavastus räägib ka „Veos 200” värdjatest ja inimestest. Ehk teisisõnu: filmis kujutatud väärastunud maailmas on aktsepteeritud elunormid ja patoloogia omavahel vahetusse läinud.

Väljavõte filmi lühisünopsisest: „Provintsilinnas Leninskis elab Angelika, kes on partei rajoonikomitee sekretäri tütar. Tema peigmees teenib dessantväelasena Afganistanis. Pärast üht diskoõhtut kaob neiu jäljetult. Pealtnägijaid ei leita. Süüdlasi ei avastata. Samal ööl toimub linna lähistel maamajas jõhker tapmine. Roimas süüdistatakse maja peremeest. Juhtumitega tegelema määratakse kapten Žurov.” Seega jätkab mõlemad kuriteod sooritanud korrakaitsja, kes on sadist, psühhopaat ja impotent, süüdimatult oma perversseid võimumänge.

 

Veidi Balabanovist

Aleksei Oktrjabinovitš Balabanov on püüdnud alati järgida Jean-Luc Godard’i õpetussõnu: „Kui sul on midagi öelda, siis tee seda: kirjuta raamat, äärmisel juhul kiri, kuid mitte mingil juhul ära hakka filmiga jändama.” Balabanov on „režissöör, kellel ei ole teistele midagi öelda”, oma vaateid ja väärtushinnanguid väljendab ta oma filmide kaudu. Erinevalt oma suurtest eeskujudest Nikita Mihhalkovist ja Aleksandr Sokurovist on ta alati põhjalikest intervjuudest keeldunud.

On mõneti paradoksaalne, et mees, kes on lavastanud „Venna” (s.o filmi, pärast mida hakati rääkima „rahvuslikust ideest” Vene kinos), tunneb end tänapäeva Venemaal „võõrkehana”. „Praegu pole minusuguste aeg,” on Balabanov ise öelnud. Tema, kes on sündinud Sverdlovskis, lavastas Peterburis oma esimesed kassafilmid „Vend” ja „Värdjatest ja inimestest”. Kusjuures, lavastas need sedasi, nagu oleks režissööritoolil istunud „tulnukas teiselt planeedilt”, kes on vaba teada-tuntud stereotüüpsusest. Ta ei loe ajalehti, ei vaata televiisorit, sõidab ringi jalgrattaga. Omaenda filme Balabanov uuesti üle vaadata ei armasta. Ainsaks erandiks on vahest üksnes „Trofim” (1995) ning sedagi tänu asjaolule, et peab seda oma õnnestunuimaks lühifilmiks.

Balabanovi sõnutsi seedis ta mõtet teha kunagi film stagnaajastu loojangust kümmekond aastat. „See on minu mälestuspilt 1984. aastast, kui mul tuli palju mööda riiki reisida. Töötasin siis Sverdlovski filmistuudios režissööri assistendina. Üsna palju taunitavat nägin ise, üht-teist pajatasid lihtsad inimesed.” Loomulikult leidub kapten Žurovi taolisi maniakke ka tänapäeval. Mitmed tunnustatud näitlejad nagu Sergei Makovetski, Jevgeni Mironov ja Kirill Pirogov keeldusid neile pakutud rollist. Stsenaariumi ei viitsinud neist keegi lugeda. Äraütlemise põhjus oli üpris proosaline. Staarid lihtsalt kartsid, et niivõrd antipaatse tegelase kehastamine võib mõjuda pärssivalt nende heale mainele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming