Noorte lühimängufilmide asjus pole palju nuriseda

Tarmo Teder

Kinos Artis linastus Balti filmi- ja meediakooli tudengifilmide programm „Minevikku” Läinud nädalal esilinastus kinos Artis Baltifilmi- ja meediakooli (BFM ) tudengifilmideprogramm „Minevikku”. Linale toodi kolmandakursuse tööd, millele oli ette antud lahtine jaüldine ajalooaineline suunis tingimusel, etkäsitletav ajastu peab jääma vähemalt sajaaasta taha. Mullu kevadel näitasid BFM i tudengidanaloogilist kursusetööde filmiprogrammi„Põrgupõhja uue Vanapagana” kitsamal teemalja läinud sügisel toodi publiku ette filmid„Ootamatu vabaduse” koondpealkirja all. Niisiison kolmanda kursuse kohustuslike töödevaliku näitamine avalikul seansil ja piletirahaeest kujunenud tavaks ning kui film juba linnarahvalekinos jookseb, ei saa kriitika selleleerilist allahindlust teha. Sirbi silmad olid kohalka kolmandal korral, nüüd toodi välja kaheksalühimängufilmi.

Vallo Toomla „Elisabeth von Ungern-Sternmeer”
(17 min) on romantismiajastu võtmes
ilulev draama nimipeategelase üksindusest
ja igatsusest. Tegevuspaik mingil saarel, lained
rulluvad kohinaga randa. Paruness (Kersti
Heinloo) mõisas on sisemiselt pinges, teda vaevab
mure, sest Johann on merel, pole teateid,
reis kestab väga kaua. Keskses saalis leiab aset
dialoog parunessi õega (Riina Maidre), millele
lisatud kaks kõrvaltegevust: üks tüdruk mängib
pianiinol ja teine kappab pulkhobusel edasi-
tagasi. Interjöörid ja rekvisiidid on täpselt
valitud, kuid mõisasaalis vasakul toapalmide ja
toolide taga tulnuks varjata XXI sajandi radiaatorid,
mida keskplaanis märkab ehk vaid noriva
uurija silm, aga hiljem, kui lapsed istuvad, paistavad
valged plekid seinal selgemini.
Filmi tempo on aeglane, püütakse seisundifilmi
psühholoogilist õhustikku, tegelase
sisemise vaevaga on raske pilti ergastada. Kaamera
statiivil vahel keerab ja sõidab kaasagi,
aga domineerib igavavõitu staatika, tundukse,
et on kasutatud pastelset filtrit. Ilmneb „eestifilmilik”
venitatus, mida ergastatud mõne
aktiivsema liikumisega (kärsitus mõisas, jooks
võimsas rannamännikus). Naiseliku aristokraatia
puhtusele on lisatud ürglooduse ja põlisrahva
münti, püsti etlema pandud teenija (Lea
Sibul Poola) regilaulu võinuks esitada mingis
käsitöötegevuses. Ooperlikult sügavatundeline
jutustajahääl loeb merelt tulnud kirja
(„kauge ja lähedane suudlevad teineteist ja
elu on armastuses üks”), huvitav on tähistaeva
ülesulandumine parunessile kui vaatajale ja
edasi publikule. Kompositsioonilt võib läbinisti
feminiinset ja sisuliselt hõredat filmi tervikuks
pidada, natuke on tunda pika filmi hõngu.
Raigo Saariste „Idatuuled vinguvad” (20 min)
on ägedam ja hoogsam. Siberis karistust kandnud
kuritegelik Ivo pääseb tagasi koju Eestisse,
aga tal ei õnnestu siin vana armsamaga (Kati
Ong) uut elu alustada, sest küla ei usalda teda
ja mees peab uuesti Venemaale põgenema.
Tegevus näikse aset leidvat eelviimase sajandivahetuse
paiku. Paelub vabaneva vangi (Ardo
Ran Varres) Eestisse kupatamise maastik, kostüümid
on ehedad, muusikaline taust jookseb,
lugu läheb käima. Samas vaimus jätkub vastasseis
umbusklike külatüüpidega, lõbusa hoo
taga on selget pinget. Muusika ja helirežii on
paigas, kena ka episood leiliruumis, viina neelatakse
nagu vett, ühel taustal tulnuks natuke
varjata sammaldunud eterniitkatuse serva. Ivol
on uue eluga alustamise tahet, aga mees veetakse
lõksu, sest „madu poetab külla naha, aga
ei poeta paha”. Antakse ka sutsakas eesti-vene
keelemängu. Lugu veab mõningasele lünklikkusele
vaatamata lõpuni välja. Lindprii draama
pakub lootust tulevikus olgu või Venemaal.
Jaan Tätte juuniori „Ämblikud 4500 aastat
tagasi” (14 min) puhul on peamine küsimus:
kas on mõtet teha filmi mõne nalja ja ühe originaalse
kujundi pärast ning üldse edaspidigi
filmiga kätt proovida, kui asi on aetud haltuura
võtmes ja pole midagi ütelda? Alustuseks rebitakse
paar kildu, aga mida edasi, seda lahjemaks
ja igavamaks kaootiline pildistik kisub.
Ühe käega keeratud pihukaameraga võtab
autor vaheldumisi ennast ja maastikku nii käigult
kui jooksult. Tükati näidatakse Vilsandi loodust,
formaalselt uuritakse ka ämblike tegevust
võrgukudumisel, aga „film” jätab täiesti vastamata
pealkirjale, mis tühipaljas spekulatsioon.
Mõnda ämblikku on lähivaates uuritud, aga
pidev enese eksponeerimine lõhub ja mõjub
ärritavalt. Kõrvaltegelastena mängu toodud
mingid püstkodadega pärismaalased ei mõju
naljakalt ega tõsiselt. Pole mingit sidusust,
vaid halvas stiilis eklektika, süüdimatu autor
ei paista teinuvat ka kontseptuaalset trash’i.
Lugu lonkab kahte jalga ega paista ka ideed.
Võiks veel aru saada, kui tegu oleks tätteliku
suhkruvati paroodia katsega, aga paistab hoopis
ekshibitsionistlik haltuura, millel ei tohiks
BFM i kolmandal kursusel enam kohta olla. Loojangul
mere kohale tõusva hiidlestakala figuuriga
võiks pooleminutises klipis reklaamida
romantilisi nädalalõppe Eesti rannikul.
Kaur Koka „Põrgu Jaan” (19 min) on sünge
sissetung Põhjasõja-järgsesse katkuaega, kui
rahvast ähvardab hääbumine laastatud maal.
Mustvalge filmi alguses haarab ehedalt südantkiskuv
itk, paekivist viletsas ja lagedas kirikus
lamab mees puusärgis. Vaimulik lööb risti ette,
sest koolnu käsi haarab kirstu servast, ta tõuseb
üles ja hakkab jutlustama. Mees räägib külarahvale,
et tuli tagasi taivast ja põrgust, kus oli suur
rehealune ja kus põrguisand patuseid koledal
kombel karistas ning ka mõisahärra oli põrgus
ja sai seal peksa.
Sisemise põlemise ja välise palavikuga
mängitud Põrgu Jaanis (Meelis Rämmeld) on
piibellikult põletavat idealismi ja Wiiraltli Jutlustaja
vaimus põrgulikku kirge. Hiies see usulisest
idealismist pakatav mees ühtaegu äratab
ja valgustab ning mässule kehutab. Mustvalges
tonaalsuses film on ka sisuliselt polaarne.
Jumala palge ees on kõik võrdsed ja seisus ei
tähenda midagi. Paluge andestust ja parandage
meelt! Mõisnik (Madis Kalmet) aga ei saa
isegi väheste järelejäänud hingede vastuhakku
lubada, tõuseb karistava kupja (Ago Roo) käsi.
Kannatava ja mässumeelse külarahva tüübistik
on ilmekalt veenev. Filmi plaanide valik
ja nende üleminekud täpsed, lugu jälgitav,
puuladvad markeerivad aastaaegade vaheldumist,
haarab võimas helitaust. „Põrgu Jaani”
lõpp pole üheselt selge, kuid annab kindla juhtnööri
filmi algusse sõlmimaks kompositsiooni.
Oleks nagu jooksma hakanud üks iseäralikult
painava maiguga pikk mängufilm, kui see juba
lõpebki. Ainus asi, mis vormis häiris, oli XVII
sajandi kohta liiga suured mõisa klaasaknad.
Üldse peaks neid sajanditaguse aja rekvisiite ja
kostüüme rohkem mudas hapendama. Valikus
„Minevikku” paistab „Põrgu Jaan” üks tugevam
tükk.
Hardi Keerutaja „Leipzigisse” (15 min) kujutab
XIX sajandi alguse Tartu arstitudengi kadalippu.
Leipzigi parema hariduse asemel läheb
noor arst Eesti kahtlasse tallu, kus vaja ravida
metsiku pilguga tüdrukut. Dramaatiline ooperimuusika
markeerib ähvardavat meeleolu,
mida ilmestab eritähenduslik hundiulg. Hea
operaatoritöö ja selge montaažiga avaneb
pilt-pildilt mõõdukas tempos talupidajate julm
taust. Järgneb inkvisitsiooni atribuutikaga piinamine
küünis ning rustikaalselt räige ja jämekoomiline
ketšupimärul: hang lüüakse läbi
kere, kirurgikäärid kuklasse, kirves kolpa kinni.
Metsiku pilguga tüdruk Agnes (Kerttu Veske)
on talupere vägivallast päästetud ja tudeng
Karl (Hendrik Toompere jr jr) tahab ta Leipzigisse
viia. Aga lõpp tuleb novelliliku puändiga
nagu lühimängufilmis peabki. Ainult kaevuraketise
kõrval seisab kolhoosiajast pärit pesueht
metallist piimapütt.
Eik Tammemäe „Koddo” (12 min) on inspireeritud
Lydia Koidula värssidest „Meil aeaäärne
tannawas, Kui armas olli se”. Lapsevankriga
ema (Helena Merzin) jalutab kiviseinte foonil,
aiaäärset markeerib eraldav plank, mille taha
piilujale paistab hoopis teistsugune maastik:
põlenud talu foonil mängivad külalapsed.
Ilmneb maa ja linna vastandus, aga mis selles
täpselt aset leiab, jääb vaataja mõtestada. Seisundifilmilises
„Koddos” on vist mindud justkui
kergema vastupanu teed – püütud sõnu
vältides jutustada ainult pildiga. Kuid ühtpidi
kergem lahendus nõudnuks teisal täpsemat
keskendumist. Helikujundus hakkab pildi üle
domineerima, häirib mingi disharmoonia,
sümbolismi ambivalentsus hakkab lugu varjutama,
vaataja mõelgu oma meelt mööda. Alguses
titekäru ratta alla veerenud ja korvi tõstetud
palli viskab Koidula moodi emand pärast
põlenud talu ainsasse aknaruutu – mõtle mida
tahes. Lapsevanker paistab liiga modernne, aga
mis sa hädaga ikka võtad.
Jaan Penjami „Theodori lugu” (15 min) algab
koraali ja küünlavalgusega ikoonide ees, talukambris
peetakse söögipalvet, krapsil poisil on
aga tindisulg ja raamat pingil, talutoast õhkub
tungi valgustusele ning kümme aastat hiljem
tõestab Theodor ülikoolis, et Jumalat pole olemas.
Vaimust pakatav innukas idealist aga saab
ühiskonnalt oma moraalsed vitsad. Koorub
välja nagu kontsept, et usuleiges ja laadale altis
sootsiumis, kus buršid kaanivad õlut ja papid
(Jaan Peha ja Märt Avandi koomika!) on maoli
täis maas, polegi vaja üldse surnud Jumalat
teadvustada. Ent pööbel on võimeline korraldama
inkvisitsiooni, surnud kaupmees kärssab
autori asemel tuleriidal kui nõid.
„Theodori lugu” on episooditi täpselt monteeritud
ja stiliseeritud tragikomöödia. Režissöör
Penjam on meie räämas agulitest leidnud
ca 150 aasta tagust kaadrikeskkonda (arhitektooniline
trepikoda Koplis kui antikvariaat),
läbimõeldud stsenaariumile on ehitatud selge
lugu, ahel kannab, midagi pole puudu ega jää
ka üle – terviklik tükk, mille võiks saata lühifilmide
festivalidele.
Triin Ruumeti „Ülevaade psühhoanalüütilisest
teraapiast” (22 min) on mustvalgele pildile
jutustaja peale loetud lugu analüütilise
psühholoogia käibetõdedest. Lugu ei vasta
mitmete rekvisiitide (käärid, reketid, dušikraanid),
aksessuaaride ja atmosfääri poolest lähteülesandele
kujutada saja aasta tagust, mil
psühhoanalüüs just hakkas idanema. Õhustik
lõhnab pigem 1930. aastate järele, hästi mõjub
naturaalheli kliiniku pargis. Autor tundukse
ette võtnud liiga suure tüki, teemale teostuses
alla jäänud, aga mitte palju. Filmi trumbiks on
Juhan Ulfsaki mängitud foobilise Voldemari
roll, eriti ilmeka palgega suured depressiivsed
plaanid. Poistekolmiku miimilised näod
on emotsionaalselt mitmetähenduslikumad,
konfliktsituatsioonid on lahendatud pehme
pantomiimiga stiliseeritud võtmes. Aimub viiteid
homoseksuaalsest kompleksist tingitud
hüsteeriale, selgelt antakse võimukas emakuju.
Filmi lõpus tuleb välja autori skepsis psühhoanalüüsi
kui meetodi suhtes.
Artises jooksnud BFM i tudengifilmide seansi
kaheksast lühimängufilmist tuleb esile tõsta
Jaan Penjami „Theodori lugu”, Kaur Koka
„Põrgu Jaan”, Hardi Keerutaja „Leipzigisse” ja
Raigo Saariste „Idatuuled vinguvad”. Täissaaliga
esilinastusel oli tunda meie kinokultuuri kestlikkust.
Noored filmiinimesed ise teevad, kogunevad,
vaatavad, arutavad. Lõputiitrid olid igas
filmis viimase peal, nagu oleks tehtud teab mis
täispikk. Vormikultuuri ehk tehniliste oskuste
üle kurta ei saa ja ega sisuline rabeduski väga
häirinud, näitlejad on enamasti korralikult
rolli rakendatud, linalugudel on jumet. Mõne
erandiga kõlbab piletiga linnarahvale näidata
küll. Homme tuuakse kinos Sõprus ekraanile
BFM i viimasel õppeaastal tehtud kuus paremat
dokumentaalfilmi, sügiseseks on lühimängufilminduses
antud raske ülesanne teha komöödia.
Eks näeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming