?Nosferatu? ? absurdsete detailide sümfoonia

Erkki Luuk

?Nosferatu ? õuduste sümfoonia? (?Nosferatu ? Eine Symphonie des Grauens?, Saksamaa 1922, 84 min). Re?issöör Friedrich Wilhelm Murnau,osades Max Schreck, Alexander Grana, Gustav von Wangenheim, Greta Schroeder. Linastus Tartu festivalil ?Komöödia?.

Juba filmi pealkiri mõjub ekspressiivselt ja teeb ära poeetilise eelhäälese töö. F. W. Murnau linateos ongi saksa ekspressionistliku tummfilmi üks tähtteoseid, millest on ?nitti võtnud peaaegu kogu vampiiri- ja Frankensteini-filmide paremik. Lisaks ajaloolisele väärtusele teevad selle filmi haruldaseks stiliseeritud ja ekspressiivsete (tänapäeva vaataja jaoks absurdsete) detailidega pingestatud re?ii ning vahemärkuste ebatavaliselt poeetiline, kujundlik ja jõuline keel. Viimane annab aimu sellest, mis me vahepeal (vähemalt kinos, kuid ka kirjanduses ja mujal) kaotanud oleme. Verbaalne latt, mille see tummfilm endale seab, on niivõrd kõrgel, et erandlikult kõik tänapäeva filmid, mida nägema olen juhtunud, kusagil suures kauguses selle alt putukatena läbi saalivad. See on üks esimesi asju, mis torkab silma praegusele vaatajale.

Mustvalge ekspressiivsus

Mustvalge tummfilm on ?anr, mis teatud mõttes tingis ekspressiivse filmikeele, nii et kujundlik väljend ?detailide puhul pole värvidega koonerdatud? saab ?Nosferatu…? puhul vägagi konkreetse sisu. Rõhuasetus on kontrastil (mis on muidugi tautoloogia, sest millist muud visuaalset rõhuasetust peale kontrasti mustvalges filmis olla saabki). Just tänu nii visuaalsetele kui ka lavastuslikele kontrastidele on see tänapäeva vaataja jaoks tegelikult nii lõbustav film palju teravam ja süngem pea mis tahes värvifilmist. Visuaalsetest kontrastidest väärib vist kõige suuremat tähelepanu tänapäeva mõistes arutu grimm, mida ainult ekspressionismiga seletada saabki (samuti sellega, et mustvalge filmi puhul on grimeerimine terve omaette teadus, aga see ei seleta ikka päris kõike, mis seal on). Lavastuslikud kontrastid lõbustavad  veelgi rohkem: see on nagu terve salakeel või omaette ooper. ?Nosferatu? saatanlik kiilaspäine kõvakuues ?meister? krahv Orlok (Max Schreck) liigub oma lossis ringi nagu konveierilindile asetatud imeline pudel, mille sisu ? lunaatilised pilgud ja stiilitundest nõretavad haruldased verbaalsed kraaksatused ? täidab vaataja suurima heameelega, mida on võimalik tunda. Orlok  on stiilsuse etalon, millega mõõdavad end kinolinal kõik järgnenud väärate sugupõlved.

Teine ekspressionistlik tähtteos ?Doktor Caligari kabinet? sisaldas muu hulgas ka sellist võõristavat kontrasti nagu tegelasele kätte joonistatud kindad. Omal ajal lootsin, et see geniaalne leid sündis kokkuhoiu kaalutlustel (kuna päris kindad olid liiga kallid), kuid viimasel ajal olen mõningate kainete mõttekäikude mõjul selle lootuse maha matnud. Kui vaadelda teost puhtalt ekspressionistliku stiliseeringu vaatevinklist, siis on ?Caligar? veel kraadi võrra kangem kui ?Nosferatu?, seal on enam-vähem kõik võttepaigad joonistatud, kuid üldises, eriti aga tegelaskujude plaanis, eelistan siiski ?Nosferatut?. Igavus on selle filmi ajal harv külaline: kui seda ei õnnestu peletada absurdsete detailidega, siis pingsa sündmustiku ees (mis on re?issööridele omamoodi etalon) taandub see üsna vältimatult. Sündmustiku edastamise kiirus on filmikunstis vahepeal muidugi kasvanud, mistõttu kerge toimetajakäär (milline pühaduseteotus, kas pole) oleks siin-seal nähtud filmist mu unistuste versiooni kujundajana siiski omal kohal. Kui vaadelda sündmustiku pingsust või seosetust (mis on mingis mõttes peaaegu üks ja seesama), siis pole ?Andaluusia koerale? peaaegu midagi kõrvale seada. Buñueli poolt märkimisväärselt pidurdamatuna tormab Dalí mõte seal nii hoogsalt, et narratiivil on tükid taga, mis on ikka ja jälle üks äraütlemata südantkosutav vaatepilt. Krahv Orloki teekonna detailid olid kahtlemata imelised; teekonna olekski võinud ainult nende detailide abil viseerida, siis oleks olnud kõik kummastav.

Kuutõbi, katk ja lihasööjad taimed

Peatun alljärgnevalt mõnel sellisel detailil. Esimene neist raius välguhoobina sisse juba siis, kui Orloki tõld ühtäkki maakler Hutteri ees oli ning krahv teda tõllapukist ülestõstetud krae ja sügavale pähe tõmmatud mütsi vahelt pööraselt jõllitas. Juba sellest ainsast, filmiajaloos nii kõnekast pilgust piisaks, et nii mõnigi (naeru)krambid saab. Ka Orloki pöörane kihutamine tõllaga (siinkohal väärib eraldi tunnustust vanaaegsete kaadrite kiirendatud efekt) avaldas ses nagu mõneski muus suhtes muljet. Kõneväärne on ka kogu Orloki teekond linna, mida oleks küll võinud rohkem detailidega viseerida, mitte nii mitmetahuliselt ja ammendavalt dramatiseerida. Näiteks sama sündmuse polüfooniline ja vihjeline esitus erinevate vaatenurkade ja visioonidega (somnambulism, katk, lihasööjad taimed jne) võis omaaegse vaataja puhul ju töötada, kuid tänapäeval teab paraku igaüks juba enne filmi nägemist, et Orlok on vampiir. See kriitika lendab muidugi täielikult märgist mööda, sest Murnau film oli mõeldud tema kaasaegsetele. Teiseks, kas ikka vampiir tänapäeva mõttes? Orloki ohvrid kannavad oma kaelal küll kaht kõrvuti ?sääsehammustust?, kuid tema rünnakut näidatakse meile ainult varju langemisena ohvrile (samale viitab ka tekst ?vaata ette, et teispoolsuse vari su peale ei langeks?). Kogu see Orloki absurdne teekond linna oli meeldiv vahepala, kuigi takerdus tarbetutesse, sealjuures veel tarbetumatesse detailidesse kui eelmainitud, mis täitsid vähemalt deduktsiooni polüfoonilise stimuleerimise auväärset eesmärki. Eriti aga lõpukaader, kus Orlok nagu tuhajuhan ja patoloogiline masin, kirst kaenlas, omandatud varemetesse kadus. Kaadrid, mis ?Nosferatust? otseselt järgmistesse vampiiri- ja Frankensteini-filmidesse jõudsid, on aga järgmised: kurja liikuv siluett või vari ?ülima õuduse? hetkede tähistajana, krahvi eelkirjeldatud liikumisviis, riietus (pikk must kuub, järeltulijatel keep või mantel), krahvi pulksirge kirstust ülestõusmine, tema järel iseenesest sulguvad uksed jne. Õuduse helilised markeeringud olid ehk juba enne avastatud ega vääri siin eraldi esiletoomist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming