Nullist sündinud filmid

Jaak Kilmi

Kinos Sõprus 1. ? 6. IV peetud tudengite filminädala ?Manifest? raames esilinastusid TPÜ filmi ja video õppetooli kursusetööd. Anu Aun, ?Kodused asjad? (10?); Eve Ester, ?Sõbrannad? (8?); Henry Algus, ?Mine hulluks? (16?); Jaanis Valk, ?1 + 1 ≠ 2? (15?); Kaupo Kruusiauk, ?Kokteil? (10?); Priit Pääsuke, ?Ingel ja hoor? (10?); Rasmus Merivoo, ?Mis värvi on armastus? (19?); Tanel Toom, ?Tuul? (15?); Kristin Kalamees, ?Limbo? (12?).

Eelmise aasta Sirpe sirvides leidsin artikli, mis rääkis peda filmitudengite projektist ?Ground Zero?. Lugesin sealt, et tudengid said võttepaviljonis enda kasutusse viis päeva, mille jooksul ehitada üles oma dekoratsioon ja filmida seal üles oma lühifilm. ?Ground Zero? on kursuse juhendaja Jüri Sillarti pandud nimi ja tähendab selle filmiprojekti kontekstis nulltasapinda, kuhu iga re?issöör ehitab üles oma maailma. Ehk nagu Sillart ise ütleb: ?Sul on ainult pind, millele toetuda, edasi pead tegema nii, nagu tahad ja ette kujutad, pead looma uue maailma. Filmiõppe juures on see põhiline: luues uut maailma, pead analüüsima olemas olevaid. Minnes valmis interjööri, ei panegi sa tähele, kuidas see mõjutab.?

?Ground Zero? projekt on kahtlemata tubli väljakutse. Tõepoolest, kui nüüd mõelda tagasi, siis minu enda kooliajal tehtud mängufilmid toetusid paljus juba olemas keskkondadele. Trammidepood ei oleks ma suutnud kindlasti stuudiodekoratsioonina üles ehitada ega ka agulit, metsast rääkimata. Kusjuures kõik mu koolitööd sündisidki just neist keskkondadest inspireerituna. Aga ma mõistan ka Sillarti antud ülesande taibukust: piiranguid ja ebamugavaid olusid tuleb filmiõppimise ajal võtta mängulisena. Piirangud inspireerivad, see on vana tõde. ?Ground Zero? projekti puhul on olemas üheltpoolt piirangud, s. o kohustuslik stuudio, ja teisalt ei ole neid üldse ? tühi väli, kuhu sa pead püstitama enda loodud maailma. Ole lahke ja loo. ?Ground Zero? projekt on igale filmitegijale tore mõtteülesanne: millise loo oleks ma ise teinud, küsisin enda käest selle seansi ajal mitmeid kordi. Seetõttu sekkun ma kardetavasti selles kirjatöös liiga meelevaldselt nähtud filmidesse, nagu oleks need minu enda visandid. Andestatagu mulle see pealetükkivus, sest minul on jäänud see projekt koolitööna tegemata. Praegu, näete, rahuldan end tagantjärgi tei(st)e filmimaailmu lahates.

Anu Aun võttis ette sünge stalinliku kurbmängu emast ja pojast (Ervin Õunapuu novelli põhjal), kelle elu rõhub küsimus küüditatud/olematust isast. ?Koduste asjade? helgemat külge esindas operaator Helen Lotmani loodud ilus sünge atmosfäär. Ülejäänud asjad ses loos eriti ei toiminud. Auna filmi storytelling toetus paljuski Liina Tennossaare mängitud ema rollile, mis paraku oli üsna heitlik ja tekitas rohkem küsimusi, kui ühe lihtsa loo puhul vaja oleks olnud. Kas kodune sõjaline kasvatus oli ema mäng, millest ta aeg-ajalt välja tuli ja pojale kelmikalt silma pilgutas? Vist ei olnud, kuigi vahepeal nii mulle tundus. Küllap pidi Tennossaare ema realistlikult koletislik olema, kuid sel juhul oli tema kuju esitatud liiga groteskselt, et vaataja seda tõsiselt võiks võtta. Mulle tundub, et Õunapuu on natuke liiga keeruline autor, et talle otsekohese realismiga läheneda. Õunapuu groteskimängud balansseerivad kuskil ooperliku camp?i ja naturalismi vahepeal ning sestap on tema tõlgenduse puhul oluline leida õige balanss, et mitte libastuda. Mul on muuseas tunne, et kirjanikuhärral endalgi pole päriselt õnnestunud oma lugusid ekraniseerides sada prossa puhtalt välja tulla. Aun takerduski Õunapuu groteskiniitides, välja kukkus rabe ja kurnavalt ettearvatava lõpuga sünge anekdoot. Ema rolli psühholoogiline järjepidevus ja afektimomentide veenvus oleks muidugi kõvasti kaasa aidanud, et lugu ka sellisena oleks töötanud. Kuid minu sees ütleb üks tunne, et Õunapuu vaim nõuab ooperlikku ülepaisutust. Ilma seda ülevõimendatud ja mängulist stilistikat tabamata võivad näitlejad ekraanil nii palju emotsioneerida kui jaksavad, vaataja kinosaalis jääb ent nõutuks.

Mängisin saalis istudes mõttega lavastada see lugu vanamoodsalt puhevil ooperina, kujutasin Tennossaart kõvasti silmi punnitamas ja kõrge ooperliku häälega laulmas, näos koorunud puudrikord; tõin sisse küüditajate koori, kes laulab ähvardavalt ukseleprõmmimiste ja kolksude rütmis, ning muidugi kirjana ahjusuus põleva väikese isa, kes laulab oma pojakesele (keda ta pole kunagi näinud) kurva aaria, enne kui variseb lõplikult tuhaks. Ma ei taha väita, et teistmoodi ei oleks võimalik seda lugu lavastada, aga kogu see stalinistlik butafooria ja igas repliigis väljenduv sünge ajalootaak on juba nii ooperlik, et teised, kahtlemata mõistlikumad lahendused, tunduvad mulle koletult naiivsed või maakeeli eilased.

Eve Esteri ?Sõbrannad? mitte ainult ei balansseerinud eneseparoodilise camp?i piirimail, nagu seda tudengitöödega headest kavatsustest hoolimata aeg-ajalt juhtub, vaid oli seda kogu täiega. Tasub vaid mainida, et peaosades olid sellised kultuurisemiootilised mürsud nagu Eve Kivi ja Ada Lundver, kelle paljas ilmumine ekraanile vallandas saalis naeruplahvatuse. Kuid see oli vaid eellaine. Iga prouade repliik oli vahva tragikoomiline tulevärk, niites jalust ka kõige pahatahtlikumad kriitikud. Eve Ester toitub maestro Tõnu Aru õpilase ja assistendina Eesti amatöörfilmi kuulsusrikkast traditsioonist ja sellega kaasas käivast ürgbanaalsest kujundilasust. ?Sõbrannad? seisab suveräänselt väljaspool head ja kurja, kaugel eemal võitlusest hea ja halva maitse vahel, olles oma amatörismi eneseküllasest süütusest nii tulvil, et ei lase loodetavasti filmiharidusest end ealeski rikkuda. Kuidas suudaksin unustada seda stuudioseinale joonistatud silmapaari, mis piidles kaht sõbrannat filmis (kuid tegelikult vist hoopis mind kinosaalis)? Ja see pilk oli nii tungiv, et oleksin soovinud vajuda koos tooliga maa alla.

Henry Alguse film ?Mine hulluks!? oli nooruslikult naivistlik meediakriitika. Peategelane (Bert Pringi) satub vastu tahtmist reality show?sse, millel pealkirjaks ?Mine hulluks?. Peldikuboksidega ruumis ootab ees ? nähtavasti eelmise saate võitja ? juba üks hull. Filmi alguses saab selgeks, et meie normaalne kangelane tahetakse ka hulluks ajada. Üheltpoolt märatsev kongikaaslane ja teisalt halastamatu reality-võttegrupp ? no ütle, hea hing, kuidas sa ei läheks sellistes tingimustes segi? Niimoodi selles üllatustevaeses ja kahjuks ka ebaoriginaalses loos juhtubki. Näitlejad said vahelduseks oma akadeemilistele teatrirollidele küll lärmata ja korralikult puseleda, kuid kahjuks filmi kohmaka loogika tõttu kukkus see välja üsna irdne ja kentsakas. Tsiteerides artikli algusest Jüri Sillartit: ?Luues uut maailma, pead analüüsima olemas olevaid?, tuleb tunnistada, et selle viimasega jäi Henry Algus natuke kimpu. Aga oletagem, et ma näen meediamaailma suundumusi sama mustades värvides kui re?issöör Algus ja tahan ühineda tema hoiatushüüdega, siis soovitanuks ma tal mängida vormiliselt tunduvalt napimate asjade peale. Ekstravertse lameda karjumise asemel kasutaksin pigem detaile, vaikimisi, sosinaid ja kahinaid, pimedusest põrnitsevaid pilke, nähtamatut reality-meeskonda, või püüdes olla originaalne ? tegelaste eest väga hoolitsevat meeskonda, kes aga ignoreerib samas kõiki peategelase normaalseid tahtmisi ja haihtub järgmisel hetkel pimeduse rüppe. Muuseas, Edgar Alan Poe? ?Kaev ja pendel? käiks mul ka peast läbi ? klassikaline hirmu ja hulluse ja meeleheite lugu ? atmosfäär missugune! Miks mitte kasutada Poe? klassikat reality kontekstis?!

Jaanis Valgu ja eelmise sajandi novelliklassiku Peet Vallaku koostöös sündinud ?1 + 1 ≠ 2? algas väga paljutõotavalt ? kena noore perenaise armetusse toapugerikku kolivad sisse kolm mehikest arvatavasti kuskilt tööpuudusest räsitud regioonist. Elavad seal oma askeetlikku elu, vahepeal käivad tööotsi tegemas, toituvad konservidest ja põrnitsevad üksteist süngelt. Ühel mehel hakkavad toidud kapist kaduma, ta süüdistab selles teisi, kuni lõpuks valab kogu oma viha ja meeleheite perenaise kassi peal välja, pekstes selle rihmaga surnuks. Filmi jooksul öeldakse kaks korda kõlavalt ja selgelt, et üks pluss üks ei ole kaks. Et asjad siinilmas ei ole lihtsad ja enesestmõistetavad. Kahjuks on film ise küll väga üks-pluss-üks-on-kaks. Eriti kui seda ambivalentsust tähistavat valemit korduvalt nii tähendusrikkalt välja öelda. Ma ei ole päris hästi kursis Peet Vallaku panusega selle lühifilmi stsenaariumisse, kuid natuke literatuursusekriitikat ja kerguse vaimu sooviksin ma re?issöör Valgule küll edaspidiseks.

Kahju oli, sest filmi esimene kaader tõstis minu ootused väga kõrgele. Kolm matti maas, kolm õnnetut tunkedes meest, kena perenaine. Riho Rosberg, Tõnu Oja, Margus Prangel vs. Maarja Jakobson. Mehed kui juurikad, naisuke kui ladvaubin! Ma mõtlesin, et milliseid toredaid seiklusi võiksid ette võtta kolm Lõuna-Eesti meest kena noore perenaise korteris. Mängida vempe nii üksteisele kui perenaisele. Kasvatada tiritamme ja moodustada püramiide, elada lõbusaid ja rammusaid eluhetki armetuse ja vaesuse kiuste. Kuni tuleb palgapäev ja aeg on pajuk kokku pakkida ja ära sõita. Jättes perenaise pisarais järele vaatama. Ma oleks selle õnnetu Vallaku novelli jätnud kus seda ja teist ja perenaise kass oleks kah niimoodi ellu jäänud…

Aga kui Jaanis Valgu sisetunne just nõudis raskemeelsust ja südamehääl seletas, et see õnnetu kass on vaja nii hevimetalselt surnuks nüpeldada, on tema enda asi. Siiski ei saa mina aru, miks selle filmi (kui ka kõikide nende teiste filmide) toimetaja Tiina Lokk ei andnud nõu dialoogide otseütlevat banaalset kauniskõne ära toimetada. Ma oleksin soovitanud Jaanisel veelgi kaugemale minna ? visata üldse kõik dialoogid ära. Peategelase kapist kaovad asjad, ta ei ütle kellelegi midagi, kuigi teab, et teised ta toitu söövad, rabab siis kinni kassi ja karistab seda asja eest, teist taga, valab hoopidesse kogu oma hinge kogunenud tusa, endal süda tilkumas verd, sest kass pole milleski süüdi.

Oli see naine ?Kokteilis? ilmsi või ulmsi?

Kaupo Kruusiaugu ?Kokteil? tutvustas meile paviljonis filmimise võimalusi. Sinna saab ehitada terve korteri! Magamistoa, elutoa, köögi! Isegi vannitoa. Lugu ise oli natuke segane. Mees ärkab naise kõrval, läheb WCsse, tuleb tagasi, naine kadunud. Otsib igalt poolt, naist ei kuskil. Pärast filmi igastahes inimesed vaidlesid tänaval, kas naine oli olemas või oli mees ta välja mõelnud. Kas siis ilmsi või ulmsi? Üks võõrandumise lugu par excellence igatahes. Natuke rohkem selgust lihtsa loo jutustamisel ei oleks teinud halba.

Kuna ma niikuinii hästi aru ei saanud, mis seal loos täpselt juhtus (tuleks üle lugeda Mati Undi novell, mille järgi see tehtud oli), siis selle asemel, et filmi lõpus tõreleda olematu naisega, oleksin mina mehikese otsima jätnudki, tuuseldama oma karpi, näidanud tema toimetamisi eemalt, nagu sipelgat tikutoosis. Re?issöör Kruusiauguna oleksin ma niimoodi saanud lisaks uhkele dekoratsiooniehituskunstile demonstreerida ka kaameraga lae alla ronimise kunsti ja näidanud, et ka nii kõrgelt saab filmida, kui hea kraana ja proff operaator juhtuvad käepärast olema.

Priit Pääsukese ?Ingel ja Hoor?. Noormees (Meelis Rämmeld) võtab hotellitoa (või on see ateljee?), paneb püstoli öökapile. Mõrtsukas? Seejärel võtab välja mehhaanilise kirjutusmasina ja hakkab midagi tippima. Järjest rohkem muserdudes rebib ta masinast välja paberilehti ja rebib ja loobib neid. Tuhande varem nähtud filmi kogemus ütleb meile, et siin ei saa olla tegemist mitte kellegi muuga kui inspiratsioonipuuduses poeediga. Tõepoolest. Teda vaatab seinalt muusa foto (Helen Lotman!), kes muudkui vaatab ja vaatab. Arvatavasti on tema pilgus pilge, sest noormees muserdub üha enam. Ta tihub pildi ees kole õnnetul ilmel nutta ja anub, et muusa annaks inspiratsiooni. Muusa midagi annabki, kuid sellest on vähe. Vähehaaval hakkab vaatajas tärkama kuri tunne, et küllap see noormees end filmi lõpuks maha laseb. Noormees muudkui anub armetul moel, kuni ühel hetkel naeratab pildil ingelliku muusa asemel mustas kostüümis sama naine saatanlikult. Mees ei pea enam vastu, pistab püssitoru suhu ja laseb end maha. Vaat selline lugu.

Räbal lugu selle inspiratsiooniga. Ma mõtlesin, et nii ühemõttelisi lugusid kli?eepoeetidest ei viitsi maailmas enam keegi teha, aga näed, ikka veel pakub see ammendamatu materjal midagi ideekriisis tudengile. Mina mõtlesin selle filmi ajal hoopis välja, mis filmi mina oleks ?Ground Zero? projektis teinud. Aga siin ma sellest ei kirjuta.

Rasmus Merivoo ?Mis värvi on armastus? jõudis sellel seansil ekraanile viimasel hetkel. Palju oli eelmiste filmide jooksul pisaraid, verd ja meeleheidet ekraanilt alla voolanud ja tusk tahtis juba saali lämmatada. Meediaparoodilises filmitükis armub kõmulehe ajakirjanik oma uude naiskolleegi, kuid siis selgub, et too on inimsööja, kes pistab nahka lehe peatoimetaja. Rasmus pakkus meile lõbusat ja lapsemeelset koomuskit, selle eest talle palju tänu. Kuigi selle lapsemeelsusega on kah nii, et suures koguses mõjub see natuke debiilselt. Sama kehtib ka näitlejamängu kohta. Re?issöör oleks võinud leevendada peategelase Uku Uusbergi peataolekut kaamera ees. Selge, et näitleja jäeti kaamera ees üksi. Teades, et ta peab koomilist kuju etendama, kiskus ta roll tolatsemisse. Samas väga puhas ja koomiliselt välja peetud oli neegripoisi Jimmy etendatud peatoimetaja.

Selles filmis astusin näitlejana üles ka mina: haarasin tiitritejärgse boonustegelasena kaissu filmis figureerinud seapõrsa ja lahkusin ekraanilt. Mis oli mu ülesanne selles loos, jäi mulle muidugi sügavalt arusaamatuks. Seda nii võtteplatsil kui ka filmi vaadates. Aga ju see ei olnudki kellelegi nii väga oluline. Oluline oli, mulle tundub, lapselik rõõm värvilisest keskkonnast ja reipast estraadimuusikast ja käpiknukkudena ringi hüppavatest näitlejatest.

Tanel Toomi ?Tuul? on lavastatud Ray Bradbury järgi. Film pakkus saalile ainukese eheda tunde terve seansi jooksul ? ehmatuse. Teate küll, õuduslugudes on ikka sellised momendid, kus tegelasega ootamatult midagi juhtub, nii et vaataja tahtmatult võpatab. Taneli filmis oli ka niimoodi, osavalt konstrueeritud ehmatuselõks vaatajale. Atmosfääritunnetus oli ka päris kompu. Õudusfilmides on ju atmosfääril oluline roll. Nagu heliefektidelgi, millega ka Tanel hakkama sai.

Kristin Kalamehe ?Limbo? flirdib ?Blairi nõiafilmiga?.

Teine päris normull õudukas oli seansi lõpetuseks esitatud Kristin Kalamehe ?Limbo?, mis sai hakkama judinatekitamisega ?Blairi nõiafilmi? vaimus. Isegi pilt oli sealt laenatud. Sügisene võserik, telk, kus elavad ema ja poeg, mõlemad surnud. Ja siis selgub, et ka peategelane, kelle kaudu meile lugu jutustati, on tegelikult juba varem ära tapetud. Tema hing aga eksleb elavate ja surnute maailma vahetsoonis.

Õudusfilmid paistavad olema head käeharjutused loo jutustamise meisterlikkuse teel. ?anrielemente üksteise otsa kuhjates ja magusaid ehmatusi programmeerides õpitakse loo jutustamise tehnikaid. Õudusfilmide õudusarsenal on aga paraku ammenduv ja ka siinpuhul poleks pisut rohkem kontseptuaalset/filmikeelelist originaalsust kummalegi filmile paha teinud.

Ma loodan, et filmitudengid ei heitu eelnenud enesekeskse targutamise peale. Et mismoodi mina oleks teinud, kui ma oleks saanud ise teha. Teinud siis ise… Enamik filme pakkus huvitavaid mõttemänge filmitegijatele ja -huvilistele. Lõppeks on ju igaüks püüdnud oma linatüki lavastada sellisena, nagu nad on seda õigeks pidanud. Ja ega need viimased tööd pole. Mõelge lugusid välja, eksperimenteerige, mängige neid peas ja platsil läbi, filmige üles! Selleks polegi palju raha vaja. Ennekõike sõpru ja lusti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming