Odav vein teeb tugevaks

„Hancock” on ?afroameeriklase triumf.

„Hancock” (USA 2008, 92 min), režissöör Peter Berg, stsenaristid Vincent Ngo ja Vince Gillian, operaator Tobias Schliesser. Osades Will Smith, Jason Bateman, Charlize Theron jt. Linastub Tallinna kobarkinos ja Narva kinos Forum Cinemas Astri. Hancock on Los Angelese superkangelane, keda ei armasta keegi. Ta püüab pätte, paiskab ronge rööbastelt ja viskab vaala selle elupaika. Ka lendab ta ülehelikiirusel suurlinna katuste kohal ning tal on kuulikindlad päikeseprillid. Viimase pätijõugu püüdmisel lasid pätid talle päikeseprillidesse, misjärel riputas tema nende auto ühe pilvelõhkuja ülemisse tornitippu. Seega sai ta hakkama täpselt sama asjaga, mida tegi King Kong 1976. aasta versioonis. Hancock lõhub maandudes elektrikommunikatsioone asfaldi all, seega sedasama, mida tegi King Kong 1976. aasta filmis püüdlikult elektriliine maast üles kiskudes. Hancock lihtsalt maandub, aga King Kong võtab kõik osadeni koost lahti. Hancocki tekitatud kahju on isegi suurem kui hiigelahvi põhjustatu: üheksa miljonit dollarit jääb linnavalitsuse tasuda. Inimesed ise näevad, kui suurt kahju on tekitanud joodik Hancock, kes magab pinkidel ja joob lennu ajal odavat veini, kellel on nii terav küüs, et sellega saab lambikupleid purustada, ja kellest üldse on näha, et alkohol on teinud ta meeletult tugevaks. Linnaelanikud on hakanud teda kutsuma sitapeaks.

 

Mõnitatud kangelased

Ta pole esimene kangelane, kes teeb teiste jaoks kõik, aga kes satub vaid pimeda jõugu ristilöömissoovitustele. Esimene selline oli Jeesus, kellest Hancocki sõbranna on neli aastat vanem. Hancock ei vanane samuti kunagi, sest ta seisab koos teemandist. 15 mm kaliibriga kuulipilduja ei tee talle absoluutselt mitte midagi.

Teame ka tegelikust elust inimesi, keda rahvas sügavalt tänama peab, keda aga headesse kohtadesse saadetakse, nagu filmis. Seda filmi vaadates tuleb neid terve nimekiri meelde. Mõned vanarooma draamakirjaniku Plautuse gladiaatorid olid kah sellised nagu Smithi kehastatud Hancock: tõid rahvale teiste gladiaatorite südamed ette, aga rahvas vilistas nad välja ja siis nad pidid hoopis koju jääma. Hulk on sulle kogu tänu võlgu, aga saadab kangelasele vastutasuks vaid mõnitusi.

Tõsiselt hea meel hakkab Hancockil siis, kui ta saab omale sõbranna, kellega varjupoksi pidada. Hancocki sõbranna virutab mehele Cadillaciga vastu pead, aga kõvast materjalist mees seisab nagu raudsein. See on titaanide võitlus Los Angelese öös. Hancock lõhub pool seina maha, aga tema suhtekorraldajal Rayl hakkab sellest võrdlemisi veider tunne: ta tajub uusi perspektiive oma elus, kui läbi tekkinud augu piilub.

Film näikse meile demonstreerivat üht: sa võid lõhkuda maha maju ja mõjuda letaalselt sildadele, aga kui sul pole korralikku PRi, siis jääd sa luuseriks. Suurt reeglina ei mõisteta. „Väikesel mehel teeb see südame soojaks, kui suurmehel halvasti läheb,” on ütelnud Disraeli. Kõik suured kangelased on kannatanud suhtekorralduse puuduse all. Siinkohal vaid mõned näited.

Sherlock Holmesi vastu olid ajalehed teravalt ja kirjutasid kõik kuulsa detektiivi suurimad võidud hoopis Scotland Yardi tainapeade arvele. Kalevipoeg ei võtnud Soome kaasa oma truud sõpra Siili (Siil ei osanud ujuda) ning sattus põtrademaal suuvoodri puudusel rünnaku alla. Lõpuks sai ju ka Sancho Panza saare valitsejaks, sest tema suhtekorraldaja ei hoiatanud teda selle eest õigel ajal. Mõni ime siis, et Hancockilgi läheb halvasti, kui Ray pole nädala jooksul muud suutnud, kui ainult ühe ajaleheartikli, kus kirjeldatakse mustanahalist kangelast inimeste abistajana. Õige PR õigel kohal – see on tähtsaim.

 

Kerge südamega hulluks

Hollywoodi blockbuster’id ei ole mõeldud järelemõtlemiseks, igasuguste asjade kaalumiseks. Sa pead saali tulema kerge südamega, soovitav on mõelda üldse muust. Hollywoodi kinopilt on mõeldud keskmise inimese hullutamiseks. Seda enam on arusaamatu, miks – kui Hollywoodi tegelased on tahtnud teha lastefilmi „Hancock” – saadavad nad oma tegelase siis nii võikasse surma, nagu Will Smithi kehastatavale kangelasele juhtub.

Hancock riietub Miami neegrilinnaosadele sobivas stiilis, kandes alati paksu suusamütsi – varjamaks oma musta villpead. Selles ludumütsis mängib ta kossu, mida afroameeriklased oma linnaosades ikka traatvõrgu taga teha armastavad. Film „Hancock” on ühe afroameeriklase triumf ja sellisena jääb ta kõigi teiste katastroofifilmidega ühte nimistusse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht