Odavtööjõu juurest alltöövõttude tellimiseni

Eesti animatsiooni muutuv roll rahvusvahelistel turgudel

TEEMU HOTTI

aa_sirp_15-31_0030__art_r1

Kõik Eesti suuremad animastuudiod on viimastel aastatel eelarvet koomale tõmmanud. 2008. aastal, kui saabus finantskriis, kahanes põhiline rahastusallikas, riiklik toetus. Tootmishinnad on olnud pideval tõusuteel, kuid animatsioonitoetuse kahaneva piruka ümber on olnud järjest rohkem konkurente.

Parimatel aegadel oli Joonisfilmis tööl 35 inimest ja suudeti toota 45–50 minutit animatsiooni aastas. Nüüd on seal 20 inimest, kes toodavad aastas 30 minutit materjali. Nukufilmis töötab osa inimesi lühiajaliste lepingutega, et põhimeeskonnale saaks palka maksta aasta ringi. A-Film on end taandanud kontoriks kesklinnas ja kümne liikmega tuummeeskonnaks. Tipphetkel oli neil palgal 30 inimest ja 300ruutmeetrine maja Nõmmel.

Tootmismahud on vähenenud. Stuudiod palkavad vabakutselisi, et projektid lühiajaliste lepingute najal ellu viia, ja pakuvad tööd firmadele Kagu-Aasias. Kas traditsioonilised animastuudiod Eestis on hääbumise teel? Või on tegemist lihtsalt uue maailmaga kohanemisega?

Nende kolme stuudio ehk Eesti Joonisfilmi, Nukufilmi ja A-Filmi lähemal uurimisel ilmnes, et igas neist lähenetakse täiesti erinevalt rahvusvahelistele kaastootmisprojektidele. Samuti on selge, et Eesti positsioon rahvusvahelisel animaturul on viimase veerandsaja aasta jooksul märgatavalt muutunud. Eesti on kaotanud majandusliku konkurentsieelise, mis oli olemas 1990. aastatel ja selle aastatuhande alguses.

Kui Nõukogude Liit kokku varises ja Eesti iseseisva riigina taas sündis, oli siinne elatus- ja palgatase palju madalam kui Lääne-Euroopas. Erinevalt paljudest taastekkinud rahvusriikidest olid Eestil aga algusest peale ette näidata täielikult funktsioneerivad animastuudiod. Lääne stuudiotel ja rahastajatel oli mõttekas ja soodne tellida töid Eestist. Nüüd on tootmise maksumus teiste Euroopa riikidega võrreldes võrdsustunud ning Aasia stuudiod on lähemal kui kunagi enne kõigile, kes soovivad oma animatsioonitööd neile pakkuda.

Joonisfilm vahetas Soome partnerid Läti omade vastu

Joonisfilmi tootmisajalugu on selle arengu ilmekas näide. Siit on ka näha, kuidas raha ja teisest küljest ka isiklikud suhted dikteerivad tootmisotsuseid.

Ainult arve vaadates tunduvad Soome firmad olevat ülekaalukalt Joonisfilmi kõige tihedamaks kaastootmispartneriks. Kui aga vaadata ajajoont, näeme, et viimane kord osalesid soomlased Joonisfilmi projektis üle kümme aastat tagasi. 2006. aastal kerkis partnerina pildile Läti, kes on olnud viimaste aastate kõige sagedasem koostöömaa.

Äkiline partnerivahetus on seletatav majanduse ja isiklike sidemetega. Varased kaastootmisfilmid Priit Pärna „1895st“ (1995) peale tehti koos Soome ringhäälingu YLEga. Neil juhtudel oli Soome pool põhiliselt rahastaja rollis.

Hiljem lahkus kaastootmise Soome-poolne võtmeisik Juha Vakkuri YLEst ja lõi oma levifirma. Joonisfilm järgnes talle sinna mitme filmiga.

Kontakt Soomega katkes, kui Vakkuri levitamisäriga üldse lõpetas ja YLE-l polnud enam soovi rahastada Joonisfilmi projekte. Selle muutuse üks märkimisväärseid põhjusi oli Eesti muutunud majanduskliima. 1990. aastatel oli soomlaste üsna väike rahaline toetus kaalukas panus Eestis, kus ka hindade tase oli märksa madalam. Pärast seda hakkasid jõudsalt tõusma nii Eesti majandus kui ka filmieelarved. Endise efekti saavutamiseks oleks pidanud samas tempos tõusma ka toetuse määr.

Joonisfilm pööras pilgu Läti poole, et leida firma, kes osaleks rahastamises, aga pakuks ka tööjõudu Lotte filmide tootmiseks, sest Joonisfilmil polnud kumbagi piisavalt, et toota oma jõududega täispikki animafilme. Joonisfilmiga üsna samas mõõdus Rija Filmsi stuudio oli pakkumisest huvitatud ja nüüd on neil seljataga kaks koostöös valminud Lotte filmi. Selle artikli kirjutamise ajal on kolmaski plaanis. Laual on tööversioonina ka võimalus tellida osa tööd Hiinast. Joonisfilmi produtsendi Kalev Tamme sõnul on Joonisfilm võimeline tootma 36 minutit ja Rija Films 15 minutit filmist, mis jätab õhku veel 20 minutit. Kui veel üht kaastootjat ei leita, tuleb plaane muuta ja pöörduda viimase osa küsimuses Hiina poole.

Stuudio kaastootmismudel liikus Soome rahastuse juurest tööde jagamise juurde Lätiga ning järgmise võimaliku sammuna osa töö tellimise juurde Hiinast.

A-Film töötab teistele ja tellib välismaalt

Tööde tellimise ja delegeerimise parimaks näiteks kolme mainitud stuudio hulgas on A-Film, mis loodi 1994. aastal Tallinnas samanimelise Taani stuudio sõsarfirmana, et pakkuda nende projektidele odavamat tööjõudu. Nende mudel erineb Joonisfilmi ja Nukufilmi omast, sest põhiosa äritegevusest, umbes 80%, moodustab teenuse pakkumine väljapoole, teistele stuudiotele. Stuudiol on ka oma projekte.

Nagu sai mainitud, on Eesti majanduslik atraktiivsus 90ndatest saadik kahanenud ja A-Film on olnud sunnitud rinda pistma odava Kaug-Ida tööjõuga. Lisaks hinnavõrdlusele tuleb siinkohal meeles pidada, et mida pikem on geograafiline vahemaa, seda suuremad on ka kultuurilised erinevused. A-Filmi produtsendi Kristel Tõldsepa arvates on see Euroopa eeliseks, sest esitab väljakutse Euroopa firmadele, kes otsivad Aasiast odavamat tööjõudu. Samuti räägib tema sõnul siin Euroopa kasuks siinsete toetusskeemide olemasolu.

A-Film on sisse seadnud püsivad suhted firmadega Hiinas ja Bangkokis, et kasutada sealseid alltöövõtjaid. „Loomulikult on paljudel produtsentidel oma Hiina kontaktid ja nad pöörduvad otse Hiina poole, aga see pole kerge: tuleb pälvida usaldus ja ka ise veenduda selles, et sealne firma on usaldusväärne. Me oleme töötanud ühe stuudioga üle kümne aasta ja teame juba nii sealseid inimesi kui ka nende ülemust. Esimest korda sinna minnes võib projekti ohtu seada,“ kommenteerib Tõldsepp. Ta näeb A-Filmi puhul ka võimalust tegutseda Euroopa stuudioid ja Kaug-Ida partnereid ühendava lülina.

Kaastootmise ja alltöövõttudega kaasnevad raskused, aga huvi nende vastu tuleneb tavaliselt praktilistest põhjustest. Mitmete produtsentide kaasamine võimaldab suurema eelarve ja rohkem tööjõudu, seega lühendab tootmistsüklit. Täispika animatsiooni üksinda tootmine on Eesti firmale väsitav ja riskirohke ettevõtmine.

Tamme arvates on see võimalik, aga siis peaks ühe filmi kallal umbes viis aastat tööd tegema, mis on rahaliselt üsna ebareaalne väljavaade.

Kui projektis osalevad mitmed riigid, tagab see teatud määral ka filmilevi leidmisel suurema „kodupubliku“. „Lotte filme ei vaataks Lätis keegi, kui need poleks osalt lätlaste tehtud,“ väidab Tamm. Joonisfilm soovib Lotte projekti kaasata ka leedukad, et koduturg hõlmaks kõik Baltimaad, aga pole seni leidnud partnerit, kes oleks selleks valmis.

Nukufilmi uusim täispikk animatsioon „Morten lollide laeval“ on valminud Eesti, Iirimaa ja Belgia koostöös. Film peaks valmima  järgmise aasta lõpus.

Nukufilmi uusim täispikk animatsioon „Morten lollide laeval“ on valminud Eesti, Iirimaa ja Belgia koostöös. Film peaks valmima järgmise aasta lõpus.

Promofoto

Maksusoodustus tõstab teenustööde arvu

Nukufilmi puhul on kaastootmine teistsugune kui Joonisfilmis või A-Filmis, kuna erineb töö iseloom. Joonis- või arvutianimatsiooni saab teha osade kaupa eri paigus, aga nukufilmi jaoks on vaja füüsilist „võttepaika“ ja vahendeid. Nende jagamine on keeruline, nii et nukufilmi tehakse enamasti ühes asukohas ja ühes stuudios.

Nukufilmi koostööpartnerid ühinevad enamasti järeltootmise faasis, kui animatsioon on juba tehtud ja filmitud. Praegu tootmises oleva filmiga „Morten lollide laeval“ (Kaspar Jancis, Riho Unt, 2015) on teine lugu, sest filmi episoodide väljanägemine varieerub, nii et neid võib filmida ka eri paigus.

Osa animatsioonist tehakse Iirimaal, kus kehtib välismaistele filmiprojektidele 32protsendiline maksutagastus, et meelitada ligi tegijaid piiri tagant. Iiri mudel on eestlaste sõnul kadestamist väärt.

Maksutagastust pakkuv riik kohustub tagasi maksma osa rahast, mis on sihtriigis teatud viisil kulutatud. Nii et kui välismaa produtsent teeb oma filmi (või osa sellest) Iirimaal, katab riik 32 protsendi ulatuses nende investeeringu. Enamikus Euroopa riikides kehtib sama süsteem, aga Eestis veel mitte.

Aivar Roop Haga Consultingust kinnitab, et selle puuduse taga on poliitikute tahtmatus. Roop on Eesti filmiinstituudi poolt moodustatud komisjonis tööl nõuandjana, kuidas ka Eestis selline maksutagastusmudel tööle panna.

Maksutagastus mõjutab välisinvesteeringuid, nii et sellel on mõju teenuste pakkumisele vähemuskaastootmistele, aga mitte enamuskaastootmistele ja ainult Eesti tehtud filmidele. Kristel Tõldsepp usub, et soodustussüsteem muudaks A-Filmi olukorda tunduvalt. „Animaprodutsendina, ütleme näiteks Prantsusmaal, ei saa tõenäoliselt suurt täispika filmi projekti ise ellu viia. Tuleb otsida 2-3 partnerit, kellelt tellida osa tööd. Enamasti vaadatakse, kelle kaasamisega oleks võimalik kasutada ka mõnd sellist maksutagastust. Meil polegi õnnestunud viimasel ajal välisprojekte saada, sest filme toodetakse põhiliselt Belgias, Luksemburgis ja Iirimaal, kus on võimalik osa kulutatavast rahast tagasi saada. Alles siis, kui Eestis sama süsteem sisse seada, oleme taas konkurentsivõimelised.“

Nukufilmi produtsent Kerdi Oengo usub, et mingil määral oleks sellest kasu ka nii vähemuskaastootmise kui teenusepakkumisega tegeleval Nukufilmil. „Mõned teenustega seotud projektid on praegu õhus. Selline pakkumine aitaks need ilmselt Eestisse tuua.“ Joonisfilmile pole vahe nii suur, sest tegeldakse põhiliselt enamuskaastootmise või oma filmidega – nende projektidega ei kaasne eriti Eestis kulutatavat välisraha.

Maksutagastuse katseprogramm on kavandatud selle aasta sügisesse ja kogu skeem peaks minema käiku järgmisel aastal. Plaani järgi hakataks tagastama 20-30% Eestis sihipäraselt kulutatud välismaisest rahast. Prioriteet on projektidel, mis kulutaksid vähemalt 40% oma Eesti-eelarvest Eesti audiovisuaalsest sektorist palgatud tööjõu peale. Lisapunkte saab ka Eesti liikmete eest loomingulises tiimis. Programm hõlmab nii mängu-, anima-, dokumentaal- kui ka lühifilme. Arutluse all on reklaamfilmide staatus. Projekti iga-­aastane maht on kaks miljonit eurot. Teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eesti pakkumise ulatus keskmine või veidi heldem. Mõned riigid pakuvad 30%, aga enamasti jäävad sellised pakkumised 20 protsendi kanti.

Ebakindel tulevik

On ebatõenäoline leida kultuurivallast inimene, kes väidab, et saab liiga palju toetust, aga animatsioonitoetused on olnud viimasel ajal erakordselt napid. Kui maksutagastussüsteem tööle hakkab, aitab see taaselustada siinse teenusepakkumise turu ja tuua tagasi vähemuskaastootmisprojektid. Seejuures satuvad veidi raskemasse olukorda enamuskaastootmine ja Eesti filmiprojektid, mis toetuvad suures mahus kohalikule rahastusele. Samaaegselt stagneeruva riigirahastusega on tootmishinnad endiselt tõusuteel ja rebimine väikese rahastuse pärast on kasvanud, sest tegijaid on juurde tulnud. Probleemiks pole mitte üksnes raha hulk, vaid ka rahastamise mudel. Projektipõhine toetus võib tunduda efektiivne ja sellisel puhul on riigil suur sõnaõigus selles, milliseid filme tehakse. Probleemi ei märka juhul, kui iga projekt saab toetust ja tagatud on pidev töövool. Mis aga juhtub siis, kui stuudio toetust ei saa ja töötajad jäävad pooleks aastaks tööta?

Animatootmine Eesti mastaabis pole tulus äri. Kuigi loomulikult saab olla ja on oldud edukad teises mõõtkavas kui rahaline tulu. Eesti on tuntud oma isikupäraste autorifilmide poolest, mis on võitnud rahvusvahelistel festivalidel kuulsust ja auhindu. Need filmid on eesti kultuuri oluline osa. Suur väärtus on ka isetehtud ja koduturule mõeldud lastefilmidel. Need saavutused võivad sattuda tulevikus löögi alla.

Kui stuudiod kahanevad, on neil tarvis pidevat lisatööjõudu, et suurte projektidega hakkama saada. Selleks on vaja kas palgata lühiajaliselt vabakutselisi või suurendada kaastootmist ja teenuste sisseostmist. Kui kahanemistendents jätkub, võivad sellel olla tõsised tagajärjed animaringkondade tööhõivele, aga ka töö kvaliteedile. Kui pidev töö pole tagatud, võivad parimad hakata otsima lihtsalt muud tööd, näiteks reklaaminduses. See kõik on üks spekulatsioon, aga musta stsenaariumi kohaselt närbuvad traditsioonilised animastuudiod väikesteks disainiagentuurideks, mis tellivad animeeritud tööd odavamatelt produtsentidelt. Disainitud Eestis, aga made in China.

Nii ehk naa on stuudiod silmitsi olukorraga, kus neil tuleb mõelda edasiste arengusuundade peale. Stuudiod on küll iseseisvad oma otsustes, aga sõltuvad riigi rahastusest. Seni, kuni riik on suurim rahastaja, mis ilmselt lähitulevikus ei muutu, on riigi tehtud otsused kõige kaalukamad. Suur küsimus on see, millisena nähakse Eesti animatööstuse funktsiooni tulevikus ja kuidas soovib sellesse funktsiooni panustada riik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht