Ohtlike laskumiste grammatika

Serge Hazanavicius: „Võib-olla meeldibki mulle suusatada just sellepärast, et mägedes ei ole vajadust muutuda.“

TRISTAN PRIIMÄGI

„Ma pole just suurem asi suusataja“, ütlen selgituseks filmi „Tipus“ režissöörile Serge Hazanaviciusele. „Olen Eestist ja meie kõrgeim tipp on 318 meetrit“. „Aga teil on vähemalt lund!“ vastab ta.

Serge’i venna Michel Hazanaviciusega on Sirbis ilmunud aastate jooksul juba kaks intervjuud. On ju tema ka vendadest tuntum, „Artistiga“1 lausa Oscari võitnud lavastaja. Leedu juurtega Serge on olnud rohkem tegev näitlejana, vahel ka sellistes filmides nagu „Monumendimehed“,2 aga tema täispika mängufilmi debüüt „Tipus“ räägib offroad-mäesuusatamisest. See on buddy-movie kõrgel alpides, rohkete trikkide ja hea tempoga, kusjuures pole unustatud karakatereid ja inimliine.

Olete nii näitleja kui ka lavastaja. See tundub olevat üks prantslastele väga omane nähtus.

George Clooney teeb seda samuti, Woody Allen ka, aga võib-olla on sul õigus. „Tipus“ erineb ehk sellepoolest, et see ei paista olevat näitleja tehtud film. Näitlejate filmides on tihti palju dialoogi, mida ongi ette arvata. Ma ei teinud seda filmi sellepärast, et olla lavastaja. Tahtsin lihtsalt selle loo ära rääkida, jagada suusatamisega seonduvaid väärtusi. Mõtlesin, et kui mina seda ei tee, siis ei tee seda ka keegi teine. Otsustasin riskida ja võtta ette pika teekonna, mida iga filmi tegemine kahtlemata on. Kõigepealt kirjutad asja valmis ja hakkad siis mõtlema lavastamise peale. Mängin filmis ise üht kõrvalosa, sest nii oli tootmise seisukohalt ja mitmel põhjusel lihtsam. Olen suurte kõrgustega harjunud ja mind polnud vaja ka suusatamiseks eraldi välja koolitada. Olin mänginud juba umbes 70s filmis ja oli selge, et see osa pole raske. Teadsin täpselt, milles see film seisneb ja mida ma öelda tahan. Ja lõppeks olin ka väga rõõmus, et sain näitlejatega nende kogemust jagada: oht varitses kogu aeg ja neil tuli palju pärast kannatada, nii et minust oli üksnes viisakas kannatada koos nendega.

Serge Hazanavicius mängib oma debüütfilmis kogenud suusatajat Bombassi (vasakul).

Kaader filmist

Kas olete ka ise mäesuusataja?

Jaa, ma suusatan kogu aeg, juba üle 20 aasta. Sõidan ka ilma radadeta, olen suusatanud Kamtšatkal, Nepalis ja Himaalajas. Aga mul on oma piir, nagu ka iga teisel suusatajal. Ja oma oskuste lagi, kõige keerulisem asi, mida suusatajana teha suudan. Ma tean, et on nõlvu, mis pole proffidele eriti keerulised, kuid on mulle väga rasked ja tavasuusatajale omakorda võimatud. Igaühel on oma tase ja oma piir.

Kas te oma piiri otsides riskite ka?

Ma suusatan alati koos giididega, nii et ma ei tunneta tõelist ohtu. Teadma peab väga paljut – ilma, lume, laviinide, lumelõhede jne kohta. Ma tean sellest kõigest nii mõndagi, aga kaugeltki mitte piisavalt. Nemad teavad ja ma suusatan ainult koos inimestega, keda ma tõepoolest usaldan. Kui me läheme nn no fall zone’i, rajale, kus kukkumine lõpeb surmaga, siis võtan selle teadmiseks ja liigun aeglaselt ja ettevaatlikult. Kui vahel kästakse tempot tõsta, sest ülevalt võib mõni lumevall kaela tulla, siis tuleb seda teha. Ma kuulan ja kuuletun ning olen siiamaani elus.

Filmis on suusatamist näidatud väga dünaamiliselt ja elavalt. Lumel filmida on teatavasti ülikeeruline. Kuidas need võtted olid?

Väga raske on filmida vertikaalsust. Mul on paar-kolm väikest nippi, millest on kasu. Esiteks peab iga filmi suusastseen olema dramaturgiliselt põhjendatud, ilma selleta mõjuks suusatamine filmis tühjana, suusavideona. Iga suusastseen on karaktereid silmas pidades dramaturgiliselt laetud.

Kuidas selline keeruline võte läbi viia? Töötasin koos spetsialistidega, kes teavad täpselt, mida mul ühe või teise stseeni jaoks vaja on. Me teame, et stseeni tegemiseks läheb aega kaks tundi sellistes ja sellistes tingimustes, aga me ei tea ette, mis päeval me seda teha saame. Kogu aeg tuleb valmis olla, see on täiesti teistsugune töökorraldus. Siis saab materjali kätte ka. Vastasel juhul – oma graafikut mäele peale surudes – ei ole võimalik sellist filmi teha.

Püüdsin igas suusastseenis järgida ka teatud grammatikat. Avastseen on nagu reklaamklipp selle kohta, mida filmis näha saab: suured plaanid, lähiplaanid, aegluubis kaadrid jne. Teine suusastseen toimub tormis ja selle mõte on kaotada suusatavate näitlejate ja proffide vahe, et inimene enam ei mõtleks sellele, kes tegelikult sõidab. Tormi tõttu pole üldplaanid siin võimalikud, mistõttu püsib kaamera inimeste lähedal. See annab stseenile müstilise õhustiku. Kolmas stseen on laskumine puude vahel ja ka seal ei saa üldplaani kasutada, näitlejad vilksatavad puude vahel kaadrist sisse ja välja. Seal kohtuvad esimest korda kaks peategelast ja selles stseenis peaks lähiplaanide müstikal olema umbes samasugune mõju nagu esimesel suudlusel romantilises komöödias. Pärast kaht sellist klaustrofoobilisemat stseeni tuleb aga taas filmi keskpaigas, kui karakterite sõbrasuhe on paigas, suur ja lai suusastseen päikese käes lagedal. Muusika toetab seda. Ja nii kuni filmi lõpuni. Teist korda eriti ohtlikku laskumisstseeni näidates valisin hoopis hästi kauge rakursi, sest vaatajal tekib nii tunne, et ta vaatab seda lihtsalt pealt ega saa ohtlikesse sündmustesse kuidagi sekkuda. Igal stseenil peaks olema oma isikupära, nii et need moodustaksid kokku mingi omavahelise rütmi, mis filmi koos hoiab – grammatika.

Filmis on kesksel kohal peategelase kompromiss: ta on jätnud seljataha ohtliku suusatajaelu ja üritab nüüd oma päevi natuke normaalsemalt sisustada. Kas see on ka teie dilemma?

Ehk tõesti. Mulle tundub, et olen oma elus olulise muutuse lävel. Ja kui ma midagi kunstilist teen, terendab see ülemineku ootus ja lubadus tihti kuskil silmapiiril. Võib-olla mulle meeldibki suusatada just sellepärast, et mägedes ei ole vajadust muutuda.

Ekstreemspordis näeb seda tihti, et üsna vanad tüübid käituvad nagu teismelised. Sellised alad ei sunni neid täiskasvanuks saama.

Jaa. (Naerab.) Võib-olla tõesti, aga ega nad tegelikult sellised teismelised ei ole. Enamasti on nad väga professionaalsed ega riski teismeliste kombel kunagi liigselt. Nad teevad seda lõbu pärast, nad armastavad oma ala. Keegi ei lähe mägedesse surema, vaid ikka elama – veelgi intensiivsemalt. See on nende elu. Alati vaadatakse mägesid ja arutatakse, kas mõni koht on ohtlik, milline ilm tuleb jne. Mäed liiguvad alati ja miski ei jää samaks.

Filmis öeldakse, et mägi kutsub sind, on sinu jaoks valmis. Seegi ju viitab dialoogile mäega, sügavamale suhtele.

Jah, aga võib-olla on see nii kõigega elus. Veidi poeetiline küll – ja me pole kõik Jeanne d’Arcid –, aga vahel me kuuleme midagi. Kutsungit. Mitte häält peas, aga midagi enamat. Võib-olla on elu tõesti vaid hingamine sünni ja surma vahel ja sellised hetked ja hääled on olulised. Selleks et oma elu täita, tuleb neid hääli kuulata. Loed raamatuid, koged asju ja mõistad ühel hetkel, et sinna ma tahangi minna, see ongi minu kutse. Kas see on võimalik? Olen ma piisavalt julge, et seda teha? Ma arvan, et see ongi elu.

Huvitav, mis tunne on, kui peres on kaks filmitegijast venda?

Küsige mu emalt! Tal tuleb käia paljudel esilinastustel: peale filmide veel teater, ja ka kõik meie lapsed tegelevad kaunite kunstidega, nagu tantsimine ja laulmine, ning kõiki nende esinemisi tuleb loomulikult vaatama minna. Ma ei tunne ise end lavastajana. Olen küll filmi teinud, aga ega ei teagi, mis ma olen. Mu vend on küll filmilavastaja, kas või seetõttu, kuidas ta sellest kõigest räägib. Mina olen pigem loo jutustaja ja õnnelik, et mäeseltskond on filmi hästi vastu võtnud ega tahagi mind nüüd ära lintšida.

1 „The Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.

2 „The Monuments Men“, George Clooney, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht