Ohtlikku lendu ja ohutut roomamist

Veiko M?a

Krimisari “Ohtlik lend”, režissöör Ain Prosa. ETVs pühapäeviti kell 20.00. Krimisari “Kelgukoerad”, režissöör Raivo Maripuu. Kanal 2, reedeti kell 21.30.

 

“Võib kotka tiibu riivata ka maa, kuid kanad pilvedesse iialgi ei saa,” on kirjutanud klassik. ETV krimisari “Ohtlik lend” jääb sellel skaalal kuhugi vahepeale, nii umbes varese tasemele.

Nii “Ohtlikust lennust” kui sellega üsna sarnasest ja seega võrreldavast, Kanal 2 “Kelgukoertest” kulub pool kõigil ammu nähtud politseisarjade trafarettide peale. Keskendun sellele, mis üle jääb.

“Ohtlik lend” pakub ka kõige naiivsemates ja konstrueeritumates situatsioonides üllatusi. Näiteks kogu Västriku tütart Kaja hõlmav liin kolmandas osas: kõigepealt enesetapukatse, siis ise tapma minek, tagatipuks on kõik aga korras ja väga tore. Selline loogika jalge alla tallamine tekitab üksnes piinlikkust, rääkimata isa-Västriku imelistest sekkumistest. Aga tütre käeraudadesse panek – see on juba killuke tervet talupojamõistust. Ja hoopis arrogantne on “isalik” õpetus: “Väga õige! Tubli tüdruk!”

Meeldiv on sarja autorite kompleksivaba suhtumine materjali. Küllap on nad aru saanud, et kodumaist politseiseriaali keegi nagunii üleliia tõsiselt ei võta ning seepärast ei maksa ka higi, vere ja pisarate eksponeerimisega üle pakkuda. Parim näide on tunnusmuusika sõnad “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”, mis on sügavalt satiirilised isegi igapäevakontekstis, mis siis veel surma ja vägivallaga opereerivast TV-sarjast rääkida.

Eriti mõjuv oli esimestes osades režissööri (Ain Prosa) ja operaatori töö, mis puhus hinge sisse ka kõige stamplikumatele situatsioonidele. Seda oli märksa põnevam vaadata kui narratiivi suhteliselt aimatavat edenemist. Sarja kolmandaks osaks olin sellega juba harjunud, nagu elus üldse kõigi heade asjadega lubamatult kiiresti harjutakse. 

“Ohtliku lennu” stsenaarium (autor Mihkel Ulman) on kohati isegi vaimukas. Kas või “naabrivalve” Taaveti (Väino Laes) ere kuju. Just selline peabki politseiniku parim abiline olema. Aga vaimukus on suur asi, sest pärast seda, kui ETV oma säravaima tandemi Anu Välba ja Marko Reikopi nii otseselt kui kaudselt koera tasemele on degradeerinud (invatookšõu “Paar”), pole selle kanali omasaated mõtterikkusega hiilanud.

Samas leidub ka otse uskumatut naiivsust. Ülekuulatav ütleb uurijale: “Minge tehke oma tööd. Mina ei räägi rohkem midagi.” Ja uurija lähebki!

“Kelgukoerte” huumor piirdub sellega, et keegi ütleb midagi lollakat või mõttetut ja siis lisab: “Ma tegin nalja.” Ka nii võib. Tõsi, on ka Madis Millingu tore karakterroll politseifotograafina, paraku on see vähetähtis. Ja mis tekst! “Kaup jõuab kohe meie riigi territooriumile”. Nii ei räägi Andrus Ansip ka mitte. Kui Post ja Kösta saavad teada, et allilma liider ja narkodiiler Igor Serafim on surnud, siis loomulikult peab nende ainus järeldus olema: infarkt. Katsugu keegi midagi vastu väita! Nii loll polnud kapten Hastings ka mitte. Mõtted haaravad iseendal sabast ja söövad ära: mees kutsub sõbra välja, pihib talle pereprobleeme, järsku aga kähvab ise: “Mul pole aega pereterapeuti mängida!” 

Veel üks vastandus: “Kelgukoertes” on meeste raske töö ja sellest tulenevalt õnnetu pereelu ilmselgelt üleekspluateeritud teema. “Ohtlikus lennus” pole Västrikul Pärnusse jõudmise järel sellega suuremat muret. Pereelu jäi Tallinna, suvepealinna kuritööd on armsad, isegi idüllilised (laintel loksuv paat laibaga). 

Milles aga “Kelgukoertel” üldse midagi vastu panna ei ole, on peaosalis(t)e karismaatilisus. Post (Ivo Uukkivi) ja Kösta (Mait Malmsten) on primitiivsed blaseerunud ametnikud, kes teevad päevast päeva oma rutiinset peksu- ja tapatööd. Nad ei ole selle üle uhked, pigem põevad, aga see põdemine on samuti rutiin. Selline inimtunnete lahjendamine on vastandlik eetilisele Västrikule (Marko Matvere), kes keerab esimesel võimalusel formaalse operatsiooni mitteformaalse kaastundepuhangu mõjul kihva. Ei teki kahtlustki, et tema välise karmi koore all peitub hell hing.

Elisabet Tamm Matvere partneri Ritana on saanud üsna tänamatu rolli. Oleks nagu kaaspeaosaline, kuid jääb igati Västriku varju. Ometi on see omamoodi huvitav nagu igasugune disharmoonia. Parem ta olgu selline pealtnäha malbe, aga sügava sisemise tasakaaluga neiu, kui “Kelgukoerte” lihtsameelsed nukukesed, keda kasutatakse üksnes butafooriaks. 

Küll ei anna “Kelgukoerad” “Ohtlikule lennule” põrmugi alla muusikalise kujunduse poolest (vastavalt Hendrik Sal-Saller ja Ardo Ran Varres). Mõlemad on meeldivad üllatused. Ja võib ka öelda, et mõlema sarja “vanakesed” (Kalju Komissarov ja Jaan Rekkor) on nagu ühest suust kukkunud. Ega muidu teleekraanil sellist vanainimeste mõnitamist näe, “Õnne 13” Alma ja Johannes on nendega võrreldes lausa miss Marple ja Hercule Poirot.

“Kelgukoertega” võrreldes on “Ohtliku lennu” eelised pigem emotsionaalset ja eetilist, aga mitte tehnilist laadi. Hoopis omaette liiki paranähtus on aga TV 3 “Helena”, milles leidub ju samuti kriminaalset elementi. Sest olgu parem kas või halb süžee, kui süžee asendamine pidetu mölaga (“Sul on mure?” – “Ei ole.” – “Issand, kas juhtus midagi?” – “Ah, ei ole mul midagi.” – “No räägi, räägi.” – “Jah, mul on üks õudne jama.” – “Ära pane segast.” – “Ei pane.”…) Sinna juurde veel lõputu soigumine mingist salapärasest “suhtest”, millega on alati jama, ükskõik kas teda on või mitte.

Jah, kanadel pilvedesse asja ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming