Õhtumaade allakäik

SILVER ÕUN

Mängufilm „Õnnelik lõpp“ (Prantsusmaa, Austria, Saksamaa 2017, 107 min), režissöör ja stsenarist Michael Haneke, operaator Christian Berger, produtsent Margaret Ménégoz, monteerija Monika Willi. Osades Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz, Toby Jones, Fantine Harduin, Laura Verlinden, Franz Rogowski jt.

Kui muusikakoolis õppisin ja aeg-ajalt laval üles astuma pidin, kehtis kuldreegel – mis iganes esituse keskel ei toimu, algus ja lõpp peavad olema veenvad. Esimesed noodid määravad, kas püüad kuulaja enda kui interpreedi kütkesse või mitte. Viimased noodid on viimane mälestus (kui uskuda seda reeglit, siis ka kõige eredam), mis publikul esitusest jääb. Sama pidavat kehtima doktoritööde kohta, sest missugune õppejõud viitsiks kõigi oma tudengite tööd läbi lugeda. Ilmselt leiab sellesuguseid näiteid igast valdkonnast. Samalaadne olukord näib olevat ka vanameister Michael Haneke viimase filmi, õhtumaade kodanlaspere närtsimist kujutava „Õnneliku lõpuga“.

Film algab telefoniga filmitud kaadriga naisest, kes teeb enne magamaminekut eemal vannitoas veel viimaseid hügieenitoimetusi. Kaadri äärele ilmuvad sõnumikesed, mis dikteerivad täpselt naise järgmisi käike – à la pane vesi kinni, kammi juukseid jne. Selleks hetkeks on vaataja pea juba laetud mitmesuguste küsimustega. On see mõni järjekordne hanekelik (et mitte öelda austrialik) sadistlik mäng? Kes on kaamera taga? Mis sellest naisest edasi saab? Haneke suudab juba esimeste kaadritega meid oma lummusesse püüda. Olles ammu teadlik kõigest, mis meie peas neid kaadreid nähes toimub, tuleb lavastaja helde käega me soovidele vastu ja vastab kohe algul kõigile ennist formuleeritud küsimustele. Olgu öeldud, et sündmuste tagajärjel satub kaadris olnud naine raskes seisundis haiglasse ning tema 13aastane tütar Eve (Fantine Harduin) peab ümber asuma oma isa Thomas’ (Mathieu Kassovitz) perre, kes juba ammu Eve’i ja tema ema hüljanud oli.

Meisterliku avamängu järel tuleb filmi kese – Eve’i isa pursuilik suguvõsa, nende omavahelised suhted ja toimetulek. Eve’i ema raske õnnetus, perekonna ehitusfirma tööõnnetuse tagajärjel tekkinud raskused ning lisaks iga pereliikme ihad, pahed ja sepitsused. Allhoovusena jookseb läbi ka liin pere läbisaamisest oma araablastest teenijatega. Haneke jälgib faulknerlikul viisil iga pereliikme sekeldusi, andes tihtipeale tegelaste hingeelu edasi omapäraste võtetega: vestlus ühismeedias, telefoniga filmitud kaadrid jne. Siinkohal ei saa ma nõustuda siinmail filmi kohta kõlanud kriitikaga,1 et pool filmi tuleb saalis istuda udujõhvigi mõistmata, kes kellega käib, kes keda petab jne. Kui on piisavat oidu ja püüdu meelde jätta tegelaste nimed ning filmis toimuvat jälgida, siis ei tohiks küll mingeid sääraseid probleeme esineda. Küll aga võib vaatajat häirida filmi üleüldine tühjus ja tegevusetus.

„Õnnelikku lõppu“ farsina vaadates ei olegi nii oluline neile kaasa tunda. Perekonna argimured ja intriigid peavadki jääma mõttetuks.

Kaader filmist

Tegevusetus pole dramaturgia seisukohalt iseenesest ju halb vahend, mõelgem kas või Becketti Godot’2 peale. Siiski on draamat tegevusetuse või tühjuse peale välja mängides kerge libastuda. Hanekele ei ole ennegi olnud tähtis tegevusliine kokku siduda või kõikidele küsimustele vastata („Valge lint“,3 „Tundmatu kood“4) ning toimuva lõplik sihitus ongi üks tema tavalisi maiuspalu olnud. Siiski mõjub suur osa „Õnnelikust lõpust“ väsitava ja pingestamata ketramisena vanameistri loomingus juba tuttavaks saanud teemadel. Igasugused stiilivõtted, nt nimetatud ühismeediavestlus, hakkavad korduma ning minetavad esmase võlu. Pere pisimuredes sekeldamisega kaob dramaturgiline pinge ja lugu hakkab venima. Selle kõige sees katsub lavastaja veel vihjata oma eelmistele filmidele, jättes mulje, nagu näritaks juba ammu maitse kaotanud nätsu. See, kas me peaksime tegelastele kaasa tundma või mitte, on veel omaette küsimus. „Õnnelikku lõppu“ farsina vaadates ei olegi nii oluline neile kaasa tunda. Perekonna argimured ja intriigid peavadki jääma mõttetuks. See-eest pöörab film tõeliseks farsiks alles koodas, viimastel minutitel, kui tuuakse esile seni varju jäänud immigrantide teema. Sinnani, kuni oli vaja vaataja panna tundma õppima tegelasi, kulgeb tegevus tõsisemal moel. Kuna seda aga venima kippuva tegevustiku tõttu ei juhtu, on lugu enne lõppu juba pinge kaotanud ning alles viimastel minutitel keritakse kaasaelamine jälle üles.

Kui öelda paar sõna lõpu kohta, siis püüab lavastaja seal ühe koomilise seiga käigus vastandada prantsuse kodanlaste heaolulikku tühipassimist immigrantidest sõjapõgenike läbielamistele. Seik saab otsa suitsiidlikus absurdis. Spontaanne kokkupõrge on iseenesest naljakas, kuid oma mustvalges üldistuses ei ole see nali teab mis terav ega mõjus.

Hanekel on õnnestunud maalida hea pilt digiühiskonnas YouTube’i-kultuuris kasvavaist noortest. See, mis pildilt vastu vaatab, ei ole kuigi armas, tore ega tõest liiga kaugel ning innustab nende naljakate mängude5 üle järele mõtlema. Mis mõju on sel kõigel meie noorsoo moraalile ja kommetele, kui elu sedasi edasi areneb?

Film jääb ebaühtlaseks. Mõni asi on Hanekel täitsa toredalt välja kukkunud, aga valdavat osa teosest vaadates tekib tunne, et vanameister on jäänud palmiokstele jalgu kõlgutama. Haneke loomingut üldiselt austava inimesena jään ootele, eks näis, mis edasi saab. Kuuldavasti on ta järgmine lavastaja, kes proovib sarjaga kätt, kannustatuna soovist jutustada mastaapsemat lugu. Kümnest episoodist koosneva „Kelvini raamatu“ („Kelvin’s Book“) sündmustik leiab aset düstoopses lähitulevikus ning kuulukse peegeldavat meie kaasaja aina edasi liikuvat digiühiskonda.6 Jäägem lootma parimat, sest kui Hanekel nüüd pekki läheb, siis on õhtumaade filmikunstiga küll midagi lahti.

1 https://kultuur.err.ee/646245/kaspar-viilupi-poffi-minutid-surematus-keset-ajalokse-ja-haneke-vaataja-ule-naermas

2 Samuel Beckett, Godot’d oodates. Lõppmäng. Eesti Raamat, 1973.

3 „Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte“, Michael Haneke, 2009.

4 „Code inconnu : Récit incomplet de divers voyages“, Michael Haneke, 2000.

5 „Funny Games“, Michael Haneke, 1997.

6 http://www.indiewire.com/2018/01/kelvins-book-michael-haneke-tv-show-1201922589/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht