Õnn tuli meie õuele …

JAAK LÕHMUS

Mängufilm „Vehkleja“ (Soome-Eesti-Saksamaa 2015, 90 min), režissöör Klaus Härö, stsenarist Anna Heinämaa, operaator Tuomo Hutri, helilooja Gert Wilden jr. Osades Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere jr, Liisa Koppel, Jaak Prints, Lembit Ulfsak, Kirill Käro. Linastub kinodes Artis, Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon ja Ekraan.

Asko Linno

„Vehkleja“ on järjekordne 1950ndatel toimuv Eesti film, mis jätkab
läbi kümnendite kestnud pikka traditsiooni.

Asko Linno

„… rõivad veel mahtusid kohvrisse, siis pidi minema,“ nõnda luulendas Juhan Viiding oma lõpuparafraasi Stalini-aegsele palju korratud õnnelaulule. Tema luuletuses mõeldud minek oli teadagi kuhu, Siberi poole. Uued põlvkonnad küllap ei mäleta enam ei laulu ega ka luuletust. Midagi ehk mäletavad Siberist, vana(vana)isade juttude põhjal.

Samasugune õhkõrn ning luulelik taipamatus ja/või mäletamatus võib ilmneda soomerootslase Klaus Härö äsja kinodesse jõudnud eestikeelse mängufilmi „Vehkleja“ vaatajatel. Soome ja Eesti kinokülastajad võivad seda tõlgitseda mõnevõrra erinevalt, ja muidugi tõlgitsevadki. Eestist laekunud vastukajade järgi, mis siin-seal ilmunud, paistab, et Härö filmi mõistmisel ilmneb juba isegi 60aastastel haritud inimestel samasuguseid taibuauke, nagu võis esineda kunagisel tsensoril Juhan Viidingu küüditamisluuletust lugedes – kui ta oleks aru saanud, oleks luuletuse ära keelanud. Filmilt ootavad arvustajad nüüd justkui midagi muud, mis ta tegelikult on.

Aga selleks ju kunsti tehaksegi, et tõlgendusi tuleks palju ja avarduks jätkuvalt igapidine asjadest arusaamine. Juba „Vehkleja“ soome- ja eestikeelne nimi kõrvuti lubavad küsida, kas äkki polnuks eesti keeles palju kõnekam hoopis meie lastekeelne „Mõõkleja“ (soome keeles „Miekkailija“). Väikesed eesti poisid ju „mõõklevad“ oma „Tähesõdade“ filmi valgusmõõkadega.

Too neetud aeg, 1952–1953, mil filmi lugu kulgeb, tahtis ju pealegi sundida haarama hoopis tüseda mõõga, mitte hapra, kergesti puruks prõksatava rapiiri järele … Aga ses semantilises segametsas peidabki ennast arvatavasti autorite salajane kavatsus: kujundlikult on filmis vastakuti seatud inimest ja ta hinge elustav igavene vetruvus, tabamatu õrnus ning totalitarismi räme üksühesus.

Kes teab, mis tegelikult juhtus?!

„Vehkleja“ alguses on paar tiitrit, mis annavad välismaisele (noorele?) vaatajale infot, et Eesti oli Teise maailmasõja aegu järgemööda okupeeritud ning seejärel elas maa Jossif Stalini ikke all. Need tiitrid on tingimata vajalikud, ent faktide märkimine võib häälestada osa vaatajaist ootusele, et hakkame nägema mingit dokumentaalset lugu, mingit enam-vähem tõest rekonstruktsiooni olnud asjadest. Kiri ju ei valeta!

Ja juba kuulengi kinost tulnutelt kaebamist, et Haapsalu linnake, kus tegevus aset leiab, ei olnud 1952. aastal sugugi veel nii räämas, nagu filmis näeme, ja koolimaja seintelt koorus värv alles kümme aastat hiljem, Nikita valitsusajal. Mõnda filmisõpra ehmatab õndsate filmikadunukeste Lev Kulešovi ja Sergei Eisensteini juurutatud trikk võtta näiteks trepp Odessast ja lõvid mitu tuhat kilomeetrit eemalt ja monteerida neist kokku üks linn. Ausammas siit ja suudlev paar sealt. Klaus Härö Haapsalus ristuvad Pärnu, Haapsalu, Tartu ja Tallinna jõujooned, aga ega haukasilmset kinoeestlast juba ei peta, kus sa sellega!

Filmilooja peab ekraanile andma meeleolu piinatud rahvast, räsitud hingede ajastust, ja ta ei saa seda teha Ilon Wiklandi stiilis Haapsalu linnapiltidega, selgemast selgem. Aeg oli ju kole. Muidugi on ajastu ehtsuse peegeldamiseks teisi vahendeid kui maha kooruv värv seintel, aga see film on ju ikkagi inimestest.

Siis tulevad jutud, et Endel Nelist küll kiusati mis hirmus, aga külmale maale teda lõpuks ei saadetudki. Kujutage aga ette Klaus Härö filmi lõppu, kui lapsed oleksid naasnud Leningradist rõõmsa vehklusvõiduga, kõige väiksem veel õpetaja õlgadel naeru lagistamas, pruut ka treeneril jaamas vastas. Filmis oleks see ju äärmiselt mage olnud, pealegi kordame taas: see oleks üks teine film. Mõelge nendele tuhandetele, kes Siberisse viidi, kuigi Nelist päriselt ei viidudki.

Või veel hullem – vehklemisspordi kohalikud asjatundjad nurisevad, et nii polnud iial mõeldav, nagu filmis on: väike eesti tüdruk võistleb endast poole suurema Moskva poisiga. Aga võtkem vabamalt, äkki on meil „Vehklejaski“ tegemist väikest viisi muinas- või mõistujutuga – meenutagem võrdluseks, kui kaua pidas Ilmar Raagi filmis „Ma ei tule tagasi“ („Я не вернусь“, 2014) vastu ühe põgeniku mobiili aku. Selline asi on võimalik üksnes muinasjutus, ja seda lavastaja leebelt alla kriipsutabki.

Ja need Punaarmee kindralid võistlussaali rõdul, keda Märt Avandi kangelane näeb!? Tegelane peaks olema püstihull, kui ta kujutaks ette, et need seisavad seal täies mundris tema pärast, on tulnud teda kinni võtma. Ei, need on lihtsalt vehklemishuvilised Nõukogude ohvitserid, ja ainult mõne eesti filmiarvustaja haige aju võiks kujutleda, et lavastaja näitab nõnda Endel Nelise jälitajaid. Keegi kirjutas, et siin oleks võinud olla rohkem groteski, aga vist rohkem groteskseks selles episoodis minna ei saagi, see pole ju siiski stalinlik operett, vaid isikudraama.

Stalinismi fotogeenilisusest

Stalinismi fotogeenilisuse ja operetlikkuse üle arutasid poola ja ungari, hiljem ka nõukogude filmianalüütikud ajal, mil sellest juba arutada sai, 1980. aastate lõpus.1 Selleks ajaks, kui Jüri Sillart tegi oma „Äratuse“ (1989), olid, eriti Poolas, olemas toda hirmsat ajastut analüüsivatest mängufilmidest päris soliidsed filmikogud. Oli tehtud suurepäraseid komöödiaidki, nt Péter Bacsó „Tunnistaja“ („A tanú“, 1969) ja „See neetud elu“ („Te rongyos élet“, 1984).

Eestiski tullakse selle ajastu juurde ikka uuesti tagasi, olgu eksperimentaalsemas vormistuses nagu „Risttuules“ (Martti Helde, 2014) või räige kommertsliku kastmega nagu „Puhastus“ („Puhdistus“, 2012). Nüüd, kolm aastat pärast Antti Jokineni Oksaneni-ekraniseeringut, on kinodes taas soome lavastaja film, seekord tehtud Anna Heinämaa originaalstsenaariumi alusel.

Klaus Härö eestikeelne teos, mida harilik kinokülastaja naudib puhta lehena, asetub laiemasse sama ajastu mängufilmide konteksti, valmimise järjekorras: Igor Jeltsovi „Ühe katuse all“ (1962), Kaljo Kiisa „Jäljed“ (1963), Grigori Kromanovi „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ (1966), serviti Olav Neulandi „Tuulte pesa“ (1979) ja Kaljo Kiisa „Metskannikesed“ (1980), Peeter Simmi „Ideaalmaastik“ (1980), Jaan Kolbergi „Õnnelik lapsepõlv“ (1988), Jüri Sillarti „Äratus“, Peeter Simmi „Inimene, keda polnud“ (1989), Sulev Keeduse „Ainus pühapäev“ (1991), Roman Baskini „Rahu tänav“ (1991) ja Jüri Sillarti „Noorelt õpitud“ (1991). Päris huvitav seltskond, üpris paeluv tõlgenduste ja võrdluste keskkond.

Uue iseseisvuse ajast veel „Need vanad armastuskirjad“ (Mati Põldre, 1992), „Somnambuul“ (Sulev Keedus, 2003), „Georg“ (Peeter Simm, 2007), kuni tulid „Puhastus“, „Risttuules“ ja „Vehkleja“. Õige mitu head kavatsust, kas või metsavennalugu „Hirmus Ants“, on jäänud siiamaani paberile.

Ärgu nüüd tulgu keegi ütlema, et mis te nurisete, on ju sellest ajastust filme küllalt, pealegi veel tulevad soomlased appi. Küllap jõuame kord ka küüditamiskomöödiani à la Péter Bacsó, aga sinna läheb kindlasti veel päris palju aega ja filme, kui pidada silmas kas või seda, missuguste kõhkluste ja kahtlustega võetakse praegu vastu soomerootsi lavastaja eestikeelne jutustus sündmustest ühes jumalast mahajäetud Eesti väikelinnas aastatel 1952–1953.

Quo vadis?

Klaus Härö ja Märt Avandi pakuvad „Vehklejas“ meile tähtsa korduskujundi: peategelase keskplaanis tume siluett ekraanil, kuklaga meie poole, vaatajast eemaldumas, kuhugi minemas. Me saame küll aru, kuhu ta läheb, kooliaeda või turuplatsile, aga me ei näe minnes tema nägu. Võrdluseks tõusevad meelde Bergmani ja Tarkovski filmide tegelaste seljad ja kuklad, mis olulisel hetkel „kõnelevad kõnelemata“. Filmi autor küsiks nagu vaatajalt asja, mida ta ise vaid osaliselt teab: kuhu see mees läheb, kes see mees õieti on, mis teda ees ootab? Quo vadis?

Märt Avandi valik peaossa on erakordselt õnnestunud. Esmapilgul Buster Keatoni „kivinägu“ meenutav mask mängib nüanssides harukordselt ilmekalt ja kõnekalt, mõnikord ainult ülisuures plaanis uurima kutsuvates mikroliigutustes. Aga seda ülisuurt plaani meile ei antagi. Aeg, milles „Vehklejas“ elatakse, ongi kivinenud nägude aeg, aga ometi elavate inimeste aeg. Lastes on veel alles see vetruvus ja õrnus. Sellepärast nad tahavadki vehelda.

Näitlejatest veel. Vana(vane)mate näod koolikoosolekul, ses ilma noorte meesteta ajapildis, on muljetavaldavad. Ja Hendrik Toompere filminäitlejana on tagasi! Mullu pidi ta keskeakriisis mossitajana Jaan Toomiku debüüdis ekraaniaja täiteks vorstivõileibu tegema ja kaua edasi-tagasi käima. „Vehkleja“ koolidirektor on aga roll par excellence, sümpaatselt vastik, salakaval, klanitud, higistamaajavalt plaanitsev, arg ja võiduhetkel isegi kergelt (seda varajata proovides) heldiv. Aga Lembit Ulfsaki vanaisa hüvastijätupilk lapselapsele hetkel, mil must auto õue sõidab, on vähemalt aastapreemiat väärt kui mitte väikest Oscarit.

Lavastaja moraalne tasakaal

Klaus Härö ei ole Soomes antud inter­vjuudes jätnud avaldamata tõsiasja, et kui vähegi võimalik, käib ta pühapäeviti kirikus ning võtab alatihti ka piibliraamatu lahti.2 Kristlike põhiväärtuste käsitlus kumab küllap kõigis tema filmides, nii juba „Nähtamatus Elinas“ („Elina – som om jag inte fanns“, 2002), kui ka „Vehklejas“, ent Härö ei ole selline pealetükkiv jutlustaja nagu näiteks ameeriklasest visionäär Terrence Malick.

Klaus Härö paistab nii inimesena kui ka filmiloojana olevat väga salliv. Ometi kinnitavad temaga koostööd teinud loojad, ka „Vehkleja“ peaosatäitja Märt Avandi, et lavastajana viib ta viimaks siiski läbi oma tahtmise, kuulanud küll enne ära ka teiste ideed.

Mul oli võimalus läinud aasta talvel jälgida tööd „Vehkleja“ võtteplatsil Pärnus ja hiljem, kui võtted läbi, vestelda ka režissööriga. Peab tunnistama, et nii sõnaselgelt oma filmist ja tööst selle valmistamisel pole ma mõnd kodumaist lavastajat ammu rääkimas kuulnud.

Viis kinofilmi, sõelatäie lühifilme, paar telefilmi ja paar dokki teinud Klaus Härö saab märtsi lõpus 44. Võrdluseks: meie sama laine poisid on vastavalt Ilmar Raag ja Rainer Sarnet 46, Andres Maimik 45, René Vilbre 44, Veiko Õunpuu 43 ning „pesamunad“ Jaak Kilmi ja Marko Raat 41. Ükski Härö siin-pool-lahte põlvkonnakaaslastest ei ole veel jõudnud oma viienda filmini. Härö on saanud varasemate tööde eest rohkem kui 60 kodumaist ja rahvusvahelist auhinda, olnud kahe filmiga Soome Oscari-kandidaat.

Seda üllatavam on, et Anna Heinämaa käsikiri tõi Klaus Härö talle seni tundmatule maale, Eestisse.

Teise maailmasõja aeg ja sõjajärgsed aastad, millest nooremapoolsel mehel ju vähimadki isiklikud mälestused puuduvad, on, tõsi küll, olnud tema filmide lugude fooniks korduvalt. Ja ikka, peaaegu alati lapsed. Ei tahaks siin korrata stalinlikult kõlavat hüüdlauset „Lapsed on meie tulevik!“.

Klaus Härö on kunagi Helsingin Sanomatele kirjeldanud, et tundis poisikesena ja eriti hiljem filmiüliõpilasena isegi natuke piinlikkust, et talle kunagi nii väga meeldis Steven Spielbergi tulnukamuinasjutt „E. T.“ („E. T. the Extra-Terrestrial“, 1982), ta käinud seda kinos vaatamas isegi viis korda.3

Aga mõttele, et temast võiks saada filmitegija, tuli noormees siis, kui vaatas ära Bille Augusti lavastatud „Vallutaja Pelle“ („Pelle Erobreren“, 1987).4

See taustainformatsioon on üsna abiks mõistmisel, kui hästi ja kui tõeliselt see lavastaja suudab oma filmis mängima panna lapsi.

 1   Marcin Sułkowski „Kas stalinism on fotogeeniline?“. T. M. K. 1988, nr 10, lk 57–69.

2   Riittä Kylänpää „Klaus Härö“, Suomen Kuvalehti 2005, nr 39, lk 60.

3   Anni Valtonen „Ystävyyttä avaruudesta“. Helsingin Sanomat Nyt, 2003, 4.–10. VII.

4 Juha Rosenquist „Kuvallisen kerronnan puolesta. Klaus Härön haastattelu“. Filmihullu 2007, nr 7, lk 14–17.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming