Oo, kaame kadedus, mil kulliküüned!

Kalle Käsper

Mõtteid Prantsuse ja Belgia filminädala (28. III ? 3. IV) puhul Kui möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpus algas kunsti väljasuremise uus etapp, sattus esmakordselt löögi alla ka filmikunst. Seni oli cinema pigem lõiganud kasu järsust muutusest, mille kutsus esile tehnika võidukäik ? pole ju kino mitte vähem tehniline kui kunstiline nähtus. Lärm hakkas juba XX sajandi algusest saadik muserdama helikunsti, trükitööstuse edusammud ja kirjaoskuse levik kirjandust ning fotograafia ja filmikunst ise lõid kähku nokauti maalikunsti; kuid võitja oli esialgu rünnakutest prii ning nautis kõiki sellise kunstiala eeliseid, mis on ootamatult läinud moodi, helde finantseerimine kaasa arvatud. Maailmasõdadega purustatud harmooniline teadvus oli ehk ainus, mis mõjutas filmikunstigi, tehes selle algusest peale kuidagi süngeks.

Kuid nüüd olukord muutus. Kuuekümnendate keskpaigas jõudis Lääs esimest korda pärast Vana-Rooma riigi kokkuvarisemist tagasi olukorda, kus elanikkonna toitmine polnud enam eriline probleem ning kodanikele oli tarvis lihtsustunud töö kõrvale või hoopiski selle asemele mingit muud hõivet. ?Leib? oli olemas, aeg oli küps ?tsirkuseks?.

 

Nutikad musavennikesed

 

Pole midagi imekspandavat, et selle muutuse tabasid esimesena ära anglosaksid ? nagu teame, on ärikunst sisuliselt ainus nende tõugu iseloomustav talent (Stendhal). Nutikad vennikesed Inglismaal ja Ameerikas mõistsid, et kultuuriga või õigemini sellega, mida nad kultuuriks pidasid, on võimalik teha sama hästi raha nagu automobiilide või hambapastaga, peamine, et toodetav kaup oleks rahvahulkadele vormilt vastuvõetav ja hinnalt taskukohane.

Nii täitiski maailma see lärm, mida eesti keeles nii tabavalt nimetatakse musaks, kogu inimkonna teismelised hakkasid maisihelbeid krõbistades vahtima Fordi toodangu halastamatut hävitamist kinolinal ja keskealine rahvas ning pensionärid uinus televiisori ees tugitoolis.

Ning filmikunst lõi vankuma. Film on kallis lõbu ja produtsent tahab oma raha levi kaudu vähemalt tagasi saada ? aga kui levi puudub või on minimaalne? Kirjanik saab endal hinge sees hoida isegi siis, kui tema teost müüakse kõigest paar tuhat eksemplari, filmi loomine sellisele vaatajahulgale on mõeldamatu.

On väga õpetlik vaadata, kuidas sellele, nagu praegu on kombeks öelda, väljakutsele reageerisid eri riigid (rahvad). Näiteks itaallased lasksid asjadel minna isevoolu teed ? ja tagajärjeks on nende suure filmikunsti mandumine. Seevastu prantslased, pärast esimest ehmatust, hakkasid tegutsema. Olen ühes mõni aeg tagasi kirjutatud artiklis (?Millal sünnib uus põlvkond, kes õpib esitama küsimusi??, Sirp nr 5-9, 2004) rääkinud tähelepanust, mida prantslased osutavad oma rahvuslikule filmikunstile dotatsioonide näol. Muuhulgas kurtsin selles artiklis, et paraku pole neid arvukaid prantsuse filme meie kinodes võimalik näha. Nüüd aga korraldasid Prantsuse ja Belgia saatkond kinos Sõprus oma filmide nädala.

 

Keskmine prantsuse film

 

Üks oluline moment: sellel festivalil ei näidatud ainsagi rahvusvahelise mainega re?issööri loomingut. Polnud Godard?i, Truffaut?, Bressoni, Buñueli, Pialat?, Blier?, Tavernier?, Resnais?, Malle?i ega isegi Delville?i või (belglastele mõeldes) Delvaux? filme. Veel enam, festival kandis pealkirja ?Kirjandus ja filmikunst?, kuid seal ei näidatud ka ühegi tuntud kirjandusteose ekraniseeringut, ei ?Kolonel Chabert?i? ega ?Taasleitud aega?, ?Mouchette?i? ega ?Tasast?. See oli nimelt keskmise prantsuse filmi festival. Ja sellisena tõestas see eredalt, kui kõrge on prantsuse filmi keskmine tase.

Töökoormus ei võimaldanud mul vaadata rohkem kui kolme filmi, kuid needki andsid kokku huvitava üldmulje. Näiteks Jean-Jacques Beineix? film ?Diiva? Delacorta romaani järgi (?Diva?, 1981) illustreerib ilmekalt kriisi, millesse prantsuse filmikunst sattus 1980. aastate alguseks. Ja ometi polnud isegi see sulepeast välja imetud detektiivromaani järgi filmitud linateos päris ilma kunstiliste taotlusteta, sel olid omad ekstravagantsused ja vähemalt üht seal kõlanud mõtet tasub osundada: ?Mitte kunst ei pea kohanema äriga, vaid äri kunstiga?.

Näitleja ja re?issööri Michel Blanci komöödia ?Suudelge, keda tahate? (?Embrassez qui vous voudrez?, 2002) paljastas üpris avameelselt seda moraalset kaost, millesse prantslased on langenud pärast kristluse alistumist. Nagu teada, iseloomustab prantslasi kolm nõrkust: nad armastavad süüa, rääkida ja seksida. Söödi selles filmis vähe, kuid räägiti tõesti palju ja ? nagu prantslastele kohane ? teravmeelselt; seksiti aga lausa valimatult, nahavärvist ja soost hoolimata: küll meestega, küll naistega, küll hermafrodiitidega. Re?issöör jälgis bakhanaali otsekui kõrvalt, väsinult naeratades, ja püüdis vaatajatele sisendada: ?Näete, maailm on selline, mis parata. Me oleme tegelikult kõik väga üksikud ja väga õnnetud inimesed, aga meil lihtsalt pole muud valikut kui niimoodi elada.? Keskpärasele kirjandusteosele (ameeriklase Joseph Connolly raamat ?Summer things?) rajatud filmi nõrgim külg oligi sü?eearendus: pärast enam-vähem huvipakkuvat sõlmitust küllastus film ühel hetkel kli?eedest ega suutnud millegagi üllatada. 

Kolmandat filmi olin varem poole pealt näinud ja teadsin seda sõpradele soovitada. Eduard Molinaro ?Beaumarchais? (?Beaumarchais l?insolent?, 1996) on loodud Sasha Guitry (1885 ? 1957) ühe avaldamata teose põhjal.

Kui Eestis 1990ndate alguses töötas üks väga aktiivne Prantsusmaa kultuuriata?ee, korraldas ta mitu retrospektiivi, peale Godard?i ja Truffaut? ka Guitry oma. Siiski tuntakse meil seda suurepärast dramaturgi, filmi- ja teatrire?issööri ning näitlejat häbiväärselt halvasti, näiteks ütleb EE tema kohta vaid, et ta kirjutas ?üle 120 nn bulvariteatri laadis menuka näidendi?. Bulvariteatriga pole Guitryl küll midagi pistmist, ta on teravmeelne paradoksalist ja iroonilis-ajalooliste draamateoste autor. Oma stsenaariume filmis ta üldjuhul ise, nende seas on näiteks niisugused mastaapsed teosed nagu ?Napoleon? ja ?Versailles?.

 

Kellassepp, salaagent ja näitekirjanik

 

?Beaumarchais? oleks sobinud hästi kahe äsja mainitu kõrvale, kokku oleksid nad moodustanud põneva ajalooliste filmide triloogia. Molinaro sellise ülesandega hakkama ei saanud, tema käe all muutus ajalooline film kostüümifilmiks (kes ei taipa, milles on vahe, võrrelgu mõttes ?Andrei Rubljovi? või ?Raudse maskiga?). Kui Guitry filme iseloomustab läbimõeldud plaani­valik ja esteetiline värvilahendus, siis Molinaro üleküllastas filmi suurte plaanidega, lihtsalt jutustades ümber sündmustiku.

Ja ometi oli sellelgi kujul tegemist filmiga, millele polnud kahju raisata kahte tundi, seda tänu stsenaariumile ja näitlejatele.

Beaumarchais? kuulub nende väheste põnevate isiksuste hulka, kes on suutnud jälje jätta nii aja- kui ka kirjanduslukku. Kellassepp-leiutaja, seikleja, salaagent, relvakaupmees ja näitekirjanik ? niisugune on tema elurollide ampluaa. Mitmel-setmel korral Euroopa pealinnades vangis istunud mees on varemgi pakkunud inspiratsiooni kolleegidele tulevikust, meenutagem kas või Feuchtwangeri romaani ?Rebased viinamäel?.

Guitry stsenaarium põhineb Beaumarchais? ?memuaaridel? (mis tegelikult kujutasid endast pamflette) ja kirjavahetusel. Filmi tegelaskonda kuulub terve hulk ajaloolisi isikuid, alates mõlemast tolle epohhi Louis?st, XV ja XVI, ning lõpetades Benjamin Frankliniga. Kajastamist on leidnud nii Beaumarchais? palju kõneainet tekitanud tüli krahv de Chaulnes?iga ühe näitlejatari pärast, tema kohtuprotsess kohtunik Goezmani vastu kui ka vahistamine pärast ?Figaro pulma? esietendust.

Seikluslik sündmustik ja vaimukas dialoog on pakkunud näitlejatele palju võimalusi ? ja nad pole jätnud seda ära kasutamata. Prantsuse tänapäeva filmikunsti trump ongi see, et sel on enam-vähem ainsana maailmas õnnestunud säilitada oma näitlejakool. Itaallaste kino mandumise üheks aspektiks on just suurte filminäitlejate kadumine, veelgi kohutavama mulje jätab viimaste aastate vene filmikunst: suurim XX sajandi näitlejakool, vene oma, on sama hästi kui lakanud olemast, venelased mängivad juba peaaegu sama võltsilt kui ameeriklased!

 

Vastupanu massinõmedusele

 

See-eest prantsuse näitlejad jätkavad vastupanu massinõmedusele. ?Beaumarchais?? nimiosas oli Fabrice Luchini, nende järgmine suur täht pärast Gerard Depardieu?d ja Daniel Auteil?d. See äärmiselt sarmikas ja tundlik näitleja suutis täita peene nüansseeringuga lugematu hulga suuri plaane. Eriti huvitav oli kuulata, kuidas ta oli helindanud oma rolli ? ei mingit karjumist ega isegi mitte täit häält, peamiselt mezzovoce ja sageli lausa sosin.

Luchinid toetasid väikestes osades suured meistrid Jacques Weber, Michel Piccoli ja Jean Yanne.

Muide, ka filmis ?Suudelge, keda tahate? oli koos hea näitlejaansambel eesotsas Carole Bouquet, Charlotte Ramplingi, Katrin Viard?i ja Michel Blanciga.

Lõpetuseks paar sõna festivali korraldusest. Sõpruse saalis oli õhtust õhtusse päris palju publikut, mis on rõõmustav, sest näitab, et meil on veel olemas potentsiaalne filmikunsti austajaskond. Võimalik, et vaatajaid oleks olnud veel rohkem, kuid eesti keelde oli tõlgitud kõigest üks film, ülejäänuid näidati küll subtiitritega, kuid need subtiitrid olid meie praeguses teises riigikeeles ? selles, milles peab kõnesid maailma kõigi aegade erudeerituim riigijuht George Bush juunior. Julgen meenutada, et nõukogude ajal tõlgiti eesti keelde kõik filmid. Kinodes olid filmidel all subtiitrid, filmiklubides tehti sünkroontõlget. Tekib huvitav küsimus, kumb võim siis ikkagi hoolitses/hoolitseb rohkem selle eest, et Eestimaal oleks võimalik toime tulla oma emakeelega?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming