Ootuste ja vastutuskoorma all

Olev Remsu

Filmis otsitakse vastust küsimusele, miks Ehlvest malemaailma kõrgeimasse tippu ei jõudnud. Ehlvest Islandi saarel. kaader filmist

Vaatasin Kaupo Kruusiaugu dokfilmi Jaan Ehlvestist teist korda, sedapuhku DVD-lt (kõigepealt esilinastust Sõpruse kino suurelt ekraanilt) ning olen kahevahel, mis panna pealkirjaks: kas „Endspiel” või „Rändaja ja kaotaja, kuid mees ikkagi”?

„Mängija” puhul on tegemist mingis mõttes road-movie’ga. Tõsieluline linateos algab hästi ja hoogsalt: ei luusita ümber palava pudru, pannakse lugu kohe käima-liikuma. Algustiitrite ees proloogis kuuleme salapäraseid malekäikude tähistusi, müstilisi hääliku- ja numbrikombinatsioone, mis ütlevad midagi ainult siseringi liikmetele ja pühendatuile. Maletajad ongi minu meelest Templiordu rüütlid, kes otsivad oma Püha Graali. Näeme suures plaanis inimese nägu en face – selge, see mees on kuulus Jaan Ehlvest, kes pettis eesti rahvast, ei hakanud Kerese-maa uueks Kereseks.

 

Üles köetud ja sooja hoitud

Igatahes lubadus teha portreefilm on antud, ja ütleme ette, et see täidetakse korralikult. Kuuleme Ehlvesti CVd, olgu see ükskõik kui bürokraatlik, olgu kunst (dokumentalistika) ja bürokraatia teineteisest kui tahes kaugel, on see ometi vajalik. Keegi ei võta omaks inimest, kelle kohta ta elementaarseid eluloofakte ei tea. Ei võeta omaks ka inimest ekraanilt, kui me ei tea, mis kooli ta on lõpetanud ja kui suur on tema palk. Oskuslikult on sisse monteeritud arhiivlõigud, nendest õhkub Nõukogude perioodi sundoptimismi, aga ka eesti rahva lootust, et sündinud on uus sabaga täht.

Küsitavad on kaadrid, milles näeme vaid Ehlvesti poolt pead, ülaservast kõrgemale jäetakse koguni silmad (hinge peegel…). Ma ei saanudki aru, kas see on taotluslik, tähendab see midagi ajude kohta, või on tegemist kogemata lohakusega. Kaamera on võtja käes kõikunud mujalgi, nii et ehk debütandi komistused. Kuid miks pole siis montaažis neid kaadreid välja jäetud?

Veel on siin ja seal juhuslikku ballasti, ühes kohas vedeles põrandanurgas koguni maal Jeesus Kristus ristil, mis on nõnda kõva sõna, et oleks olnud vaja kas kohe või hiljem montaažis eemaldada, kuna see jääb domineerima ja kisub vaataja mõtted mujale. Et huvitav, mis sellega on mõeldud? Ja kui selgub, et pole midagi mõeldud, tunneb vaataja end lohkutõmmatuna.

Las Vegas on maailma hasartmängurluse keskus. Režissöör Kruusiauk pole „Jänkistanist“ vasikavaimustusse sattunud, pole libastunud kõrvale ja filmi koormanud leierdamisi tuttavate piltpostkaartidega suurlinnade vägevatest panoraamidest. Režissöör on teemat raudselt sule all (see on kaameras) hoidnud, ja see on hea, algaja kohta kohe väga hea.

 

Portreteeritav pihitoolis,  provokatsioonid põrgus

Filmi suurim saavutus on portreteeritava siiras pihtimine, koguni eneseportreteerimine südamelt ärarääkimisega. Kuuleme Ehlvesti motiividest, tema rahaasjadest, tema stressidest ja vinditamisest, mõistame, et jutt on aus. Mängija (mitte mänguri!) mängulisus arendatakse edasi provokatsioonikavatsusena mängupõrgus. Mängija teeb filmimehele ettepaneku imiteerida filmimist keelatud kohas pseudokaameraga, ässitada nõnda enda kallale turvatöötaja, et siis süütult kannatajana kohtu kaudu või muidu välja pressida paar miljonit dollarit. Ja seda kõike filmiks salaja kõrvalt varjatud kaameraga hoopis portreteeritav ise! See väärib Jaan Ehlvesti varalahkunud venna Jüri Ehlvesti tasemel novelli; minu meelest meeldisid Jürilegi uperpallitamised ja äkilised pöörakud.

Ent lugu jääb kahjuks puändikalt lõpetamata, mida ka Jüril kahjuks juhtus. Ka tundub, et siin ja mujalgi annab Kruusiauk ohjad portreteerivale. Kas aukartusest? Või iseloomulikuma portree huvides? Ei oskagi täpselt määratleda, pakuksin fifty-fifty. Ometi väljendub eriti just siis, kui portreteeritav veab portreteerimist, Jaan Ehlvesti nukravõitu eneseiroonia (kaotusevalmidus?). Selle tabamine on autori poolt suur võit. Näiteks veel episoodis, kus Ehlvest loetleb oma haigusi: AIDS, skisofreenia, mania grandiosa, ja mis need kõik olid.

Psühholoogist isa Juhan räägib targalt, kuid liiga pikalt, isa kuiv monoloog vastandub maletaja enda mängulise monoloogiga. Ometi on isa juttu vaja, eriti meenutusi Jaani kui maletaja algusteest, samuti psühholoogilisi põhjendusi, miks pojal läks nii nagu läks: ei tulnud ta maailmameistriks, ei täitnud ta eesti rahva ootusi. Ehk oleks võinud isa teksti lühendada ja kontsentreerida. Ka oleks võinud eesti rahvale selgelt öelda, et igal ühel on õigus olla tema ise, Jedem das Seine.

Kruusiaugul on vedanud arhiivimaterjalidega. Jaan Ehlvestist leidub telematerjali juba varajasest noorusest, lisaks on ema Mareti audiolindistused, kus arstist ema harutab kriitiliselt ja sügavalt lahti poja saatust. Veel on Ehlvesti enda (vist) audiopäevik: kuuleme maletaja viimasest külaskäigust kunagise maailma esinumbri Anatoli Karpovi poole. See ei täida aga loodetud ootusi, jääb võrdlemisi sisutuks.

 

Kodutu rändur

Audiomaterjali puhul tekib alati küsimus, mida pakkuda nende esitamise ajal visuaalseks katteks. Kruusiauk on näidanud Ehlvesti rahutut elu, alatasa liikumist, küll autoga kiirteedel, küll lennukiga, küll rongiga. Ka see on sisupärane nagu elu hotellides – on ju Ehlvest lisaks mängijale veel kodutu rändur.

Arhiivimaterjal on märgistatud juhuslikult, nõnda on taoti raske eristada, mis on originaalvõte, ready-made’ina sisse monteeritud.

Eelpool ütlesin, et Ehlvesti CV on esitatud korralikult. Seda on tehtud nõnda korralikult, et puuduvad readki torkavad ilusti silma. Isal ja emal on filmis suur osa, ent maletaja enda perekonnaelule pole vihjetki. Mida on tahetud sellega öelda? Et rändur on rändur ja veerevale kivile sammal ei kasva? Või midagi muud?

Kas helikujundus on põlvkonnatümps? Mulle, vanale kännuämblikule, ei läinud see peale, leidsin, et on koguni sobimatu. Kas ma eksin?

Võib-olla pingutan üle, kuid mina näen filmis vastuse otsimist küsimusele, miks Ehlvest malemaailma kõrgeimasse tippu ei jõudnud. Ehk segasid pikemat kõrglendu ka eesti rahva ootused, mis nagu kohustasid Ehlvesti alatasa võitma.

Lõputiitrites Ehlvesti suurimate saavutuste kordamine teenib kahte eesmärki: paneb vormiliselt punkti ringjale jutustusviisile (jõutakse algusesse tagasi), aga lõpetab ka sisuliselt. Jaan Ehlvest on kodus. Seal, kus teed algavad, seal need ka lõpevad.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming