Pakendi küsimus

Mari Laaniste

„Musta lage” võib võtta marginaliseerumisega silmitsi seisva autorianimatsioonitootmise õnnestunud PR-avantüürina. „Must lagi” („Black ceiling„, animeeritud luule), Eesti Joonisfilm, 2007.

Mitmes mõttes formaatide trotsimisele püüdlev animeeritud luule kogumik „Must lagi” meenutab väliselt vormistuselt professionaalselt teostatud ärikingitust: soliidne pakend annab tunnistust läbimõeldud kujundustööst, sisu on korraga kurioosne ja maitsekalt kultuuriväärtuslik. Poleks ime, kui stuudio ise või kultuuriministeerium seda sel otstarbel kasutabki.

Õnnestunud vormistus mängis kahtlemata oma osa ka „Musta lae” jõudmisel raamatupoodide müügiedetabelitesse. Viimane ühtaegu veider ja tore seik osutab sellele, et Eesti autorianimatsiooni sisuliselt olematu kättesaadavus koduvideolevis ei pruugi olla põhjendatav turumajandusliku paratamatusega. „Musta lae” menu muljel näib, et kohalik kultuuritarbija vist usubki järjekindlalt kultiveeritud legendi kohaliku animatsiooni erilisusest ja tähtsusest, ning ostaks muudki kui „Lottet”, kui ainult pakendataks ja müüdaks.

Asjade selline seis paistab tulevat kohalikule animatsioonitööstusele, mis on aastaid kurtnud autorianimatsiooni vähese nähtavuse üle (adresseerides etteheited enamasti televisioonile), mõningase üllatusena. Tundub, et vaatamata hoolega alalhoitavale suurejoonelisele omamüüdile annavad insider’id ise endale aru, et autorianimatsiooni positsioon kultuuri üldpildis on pigem süvenevalt marginaalne, sedamööda, kuidas kohalik „päris” film ja kommertssuunitlusega animatsioonitootmine edusamme teevad. „Musta lage” võibki tegelikult võtta marginaliseerumisega silmitsi seisva autorianimatsioonitootmise õnnestunud PR-avantüürina, katsena materialiseerida ala prestiiži, avardada kultuurilist haaret ning laiendada animatsiooni profiili selle poeesia ja kirjandusega sidumise kaudu. (On ilmselge, et kõvakaaneliseks köiteks maskeeritud DVD tõsise raamatupoe riiulil mõjub tähelepanuväärsemana kui mõjuks plastkestas variant kusagil Hollywoodi toodangust pungil filmipoes.) Et selle õnge läks lisaks kultuurifunktsionäridele ka laiem publik, on võib-olla pigem õnn kui taotluse tagajärg.

Kui kontseptsiooni juurest minna sisulisemate küsimusteni, siis prestiižiprojektile kohaselt koosneb animaautorite seltskond rõhutatult tuntud nimedest. See, et kõik peale ühe kaasautori (Olga Martšenko, kelle panus tõtt-öelda Priit Pärna käekirja tagant mingilgi tuvastataval kujul välja ei paista) on mehed, ei ole konteksti arvestades üllatus. Nimekad on ka luuletajad, kelle töödest kogumikus inspiratsiooni ammutatakse, ning ehkki vormiliselt on luulevalik meeldivalt kirju, ei saa jätta mainimata, et viimane kui üks esindatud autoritest on mees. Kisub pisut ühekülgseks. Ent, tulles tagasi end tõestanud autorite teema juurde, Eesti autorianimatsiooni foonil tundub, et käesoleva luulekogumiku lõigukese tegemisse on suurem osa neist suhtunud kergemalt kui n-ö tõsisesse töösse. See on publiku õnn, kuna enamiku osalejate puhul tähendab see laskumist umbse idiosünkraatsuse peadpööritavatest kõrgustest värskendavalt arusaadavamale tasemele. Muidu tüütuseni aktuaalsed kõnetamisvõimetuse või kõnetamissoovi puudumise küsimused jäävad vahelduseks tagaplaanile. Vaatamata kontseptsioonis peituvale võistlusmomendile ei paista enamikus töödes ka suuremat pingutamist enesetõestamise või teiste ületrumpamise või loomingulise edasimineku nimel. Mõni visualiseerib lähtematerjali sõnasõnalisemalt, mõni teine laseb kujutluspiltidel vabalt voolata (mis animeerimise töömahukust arvestades on muidugi tinglik määratlus), nii nagu kellegi isikliku käekirjaga parajasti paremini sobis. Vägisi kipub mängu tulema kogu Eesti animatsiooni kohal üha õnnistuse või needusena kajav sõnapaar „tuntud headuses”.

On omaette teema, kui palju on algusest peale temaatilise kogumiku osadena kavandatud filmide puhul mõtet rääkida nende veenvusest või siis ebaveenvusest omaette teostena, isegi kui erinevused selles plaanis on selged (ja nagu tavaliselt, saavad mõjusamate üksikteostega ikkagi hakkama vana kooli esindajad Pärn ja Mati Kütt). Valik näitlikustab ju kokkuvõttes üsnagi pretensioonitult ja publikusõbralikult Eesti joonisanimatsiooni üldpildi eri palgeid, mis kogumiku ärikingitusliku jumega vormistusest järeldusi tehes võiski olla üks ettevõtmise tagamõtteid. Meediakajastuse kaudu ülesköetud ootuste kiuste ei ole tulemuses tegelikult suurt midagi sensatsiooniliselt uut ega piirimurdvat. Interdistsiplinaarse ettevõtmise uudisväärtus komistab nimelt asjaolu taha, et animeeritud luule sarnaneb välise mulje järgi pea äravahetamiseni animeeritud muusikavideo toreda, ent ammu sissetöötatud žanriga. Niisiis on animafilmide kogumiku vormistamine raamatuna tegelikult radikaalsem samm kui kogu luuleanimeerimise-ettevõtmine iseenesest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming