Pariisi kinolinal Eestit vaatamas

Tiit Kuuskmäe, Pariis

Eestimaa ja eestlased on käesoleval talvel Pariisi kinolinal senisest elavamat kajastust leidnud. Ja seda küllaltki vastuolulisel moel.  

Gitai seedimine

Kõigepealt ei saa mööda vaadata viimasel PÖFFil Eestiski mõtteainet pakkunud Amos Gitai filmist ?Tõotatud maa? (?Promised Land?). Ajaleht Le Monde pühendas Gitai filmile oma 12. jaanuari numbris pika loo, mille pealkirjas formuleeritakse kriitiku arusaam teose sisust: noored eestlannad satuvad paremat elu otsides maffia kätte, kes suunab nad seksiorjadena (Iisraeli) bordellidesse tööle.

Gitai enda ütelustest ning Pariisi ajakirjanduslikust retseptsioonist järeldub, et Eesti esineb sellises stsenaariumis Ida-Euroopa näitena par excellence. Seejuures pole päästerõngaks ka tõsiasi, et eestlaste pähe on filmis üritatud määrida meie mõttes vähemusi, st peamiselt Eesti venelasi. Linateose religioossemas osas astub üles ETV lastekoor Aarne Saluveere juhatusel, samuti näidatakse kaadreid Eestist.

Viimaste puhul jääb osaliselt muidugi arusaamatuks, miks Eesti tähendab just lumiseid välju, Kopli liinide puumaju ja väikesi õigeusukogudusi. Ilmselt on see Iisraelist vaadatuna midagi eriliselt eksootilist.

Muu hulgas teeb Le Monde põgusa lülituse Jeruusalemma, millest nähtub, et Amos Gitai kinematograafiline purakas on Iisraelis osutunud eriliselt raskesti seeditavaks nähtuseks: prostitutsioon ja seksiorjandus pole Püha Maa kontekstis mitte üksnes solvav, vaid ka tõeline pühaduseteotus. Gitai enda sõnul pole tema taotluseks aga muu kui peegli ulatamine röövkapitalismi küüsi sattunud ühiskondadele ning nende ?ekspluateerijatele?. Seega on tema loomingul ka mõneti marksistlik maik man.

Teisalt pole Gitai ?Tõotatud maa? läbi mälutud Eestis endaski. Võttes arvesse, et sellesarnast sisu (näiteks Moodyssoni ?Lilja 4ever?) on Eestis leigelt ja vaikides vastu võetud varemgi, näib, et meie identiteediloomes põhjustavad gitailikud tähelepanekud arvestatavaid seedehäireid. Tõepoolest, võib vägagi valus olla mõelda, et väike, kuid tubli Eesti ei pruugigi olla ainult selline roosamanna IT-riik nagu paistab Pariisi 3. liini metroopeatuse Europe uute liikmesriikide videoklipist. Veelgi häirivamaks võib osutuda tõdemus, et meie innovatiivne kodumaa on ühtlasi rahvusvahelise prostitutsiooni kasvulava.

 

Animafilmide retrospektiiv

Lihtsam ja rõõmustavam on rääkida Eesti animafilmist. Nimelt leidis 25. jaanuaril Eesti saatkonna, Prantsuse kinoanimatsiooni assotsiatsiooni AFCA ja Ene Jacobi eestvedamisel Pariisi Kodaki majas (Villot? tänavas) aset Eesti animafilmi retrospektiiv pealkirjaga ?Eesti animafilmi kuldajastu?. Nupukese kõnealuse ürituse kohta avaldas ka ajaleht Liberation.

Näitamisele-vaatamisele tuli seitse filmi, millest kolm viimast (Priit Tenderi ?Viola?, Mikk Ranna ?Kaerajaan? ja Ülo Pikkovi ?Bermuda?) kuuluvad pigem meie animafilmi ?hõbeajastusse? (s.o üheksakümnendate teise poolde). Varasemast loomingust vaadati Rein Raamatu ?Kerjust?, Priit Pärna ?Einet murul?, Avo Paistiku ?Hüpet? ja Undi-Volmeri ?Imelist nääriööd? (neist eriti sooja vastuvõtu osaliseks sai Pärna ?Eine murul?).

Mõningat segadust põhjustas asjaolu, et meie animaklassika rahvusvahelises levis on endiselt kasutuses nõukogudeaegne venekeelsete subtiitritega export-film. Eesti animaklassika eestikeelsete versioonide varustamine erinevate võõrkeelsete subtiitritega võiks kuuluda kultuuriministeeriumi lähituleviku eelistuste hulka.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming