Passioon koomiksi vormis

JAAN J. LEPPIK

Eestis linastunud Mel Gibsoni ?Kristuse kannatused? kogub vaatajaid. Oli filmi väljatoomine ülestõusmispühade saabudes mõneti sümboolnegi, aga pigem ikka rõhumine vaataja pühademeeleolule ning tengelpungale

?Kristuse kannatused? (?The Passion of the Christ?, USA 2004). Re?issöör Mel Gibson. Osades James Caviezel, Monica Bellucci, Maia Morgenstern, Francesco Cabras jt. Esilinastus Eestis 9. aprillil.

Katoliiklik film

Gibson on nimetanud, et on tahtnud ikka teha viikingifilmi. Sisuliselt ei ole ?Kristuse kannatuste? näol muuga tegemistki. Ongi viikingifilm ju, ainult selle vahega, et viikingite asemel rooma sõdurid ja Skandinaavia asemel Palestiina. See väike olm ei seganud Gibsonil võtta üles oma nägemust Kristuse maapäälse elu viimastest hetkedest.

Mel Gibson on väidetavalt konservatiivne katoliiklane. Mida see tähendaks tema filmi kontekstis? Ikka seda, et filmis kujutatu on asetet piltidesse, milliseid lugejaistki paljud näinud passiooni kujutavatel maalidel gootikast valgustusajani. Need pildid on saatnud Gibsoni-isandat tõenäolikult suurema osa tema elust, valgustanud noore katoliikliku hinge teadmisi Jumala Poja elust planeedil Maa. Ja jätnud märkimisväärse jälje filminäitleja-re?issööri nägemusse.

Mu esimene assotsiatsioon filmi vaatama hakates oli, et tegemist on taas ühega paljudest nn. roosa-näoga-Jeesus-filmidest, sellistest, mida nägin 1980. aastate lõpus vabakoguduste filmi- ja äratusõhtutel. Kusjuures mitte mingi vahega esteetikas. Ikka softitud kaadrid, suits või udu, kaunis pilt maailmaruumist üleminekuga Getsemani aeda, palju ruumi ning sugestiivne muusika taustaks ? niimoodi see pääle hakkas. Alles filmi arenedes tulid mõned muutused.

Seda, et tegu katoliikliku prisma kaudu teostet filmiga, toetasid väga paljud elemendid, mis muude lähenemiste puhul oleksid olnud ehk vähema tähtsusega. Olen käinud Jeruusalemma tänaval Via Dolorosa ehk Kannatuste Teel, mis päeval pääasjalikult arabeist palestiinlaste kauplemistänav turistide ootel, õhtuti aga vaikne, kitsas kõrvaltänav, mis juhib Jeesuse haua kiriku juurde. Katoliiklikes kirikutes kasutatav ristikäik (väike Via Dolorosa) oma 14 peatuspaigaga andis filmis Jeesuse Kolgata rajal tooni. Kaadumised risti all, nuttev ema, Veronika higirätt (kaader, mida juhtunu rõhutamiseks näidati mitu korda ? Kristuse näojäljend rätil), Küreene Siimona käsutamine risti kandma ? see kõik on tuttav nt. katoliiklikust ristiülendamise püha teenistusest: ühest ristitee peatuspaigast teise. Ka rist, mida Jeesuse osatäitja filmis kandis, oli traditsiooniline ladina rist: nii vertikaalne kui horisontaalne ristipuu olid kokku löödud ja seda tassiti tervikuna, täpselt nii, nagu kujutavad usulis-romantilised maalid.

1990ndate alguses räägiti roomakatoliikluses re-evangelisatsiooni ideest. Põhjus lihtne: traditsiooniliselt kristlikud ühiskonnad hakkasid minetama traditsioonilist kristlikku palet tarbijamentaliteedi kasvu ning sellega koos käiva ilmalikustumise tõttu. Sestap on praeguseks võetud kasutusele mitmeid ideid, kuidas taasmisjoneerida omi väärtusi devalveerivaid kristlikke ühiskondi. Gibsoni kõnealune film on kahtlemata misjoneeriv film, ainult selle vahega, et saavutab midagi misjonist vaid ameeriklaste hulgas. Rahvuste ja religioonide keedupott USA võib-olla vajabki sellist filmi? Kes teab? Ju Austraalia poeg Mel Gibson teab paremini, mis tasandil ameeriklased midagi mõistavad, milline on nende valulävi. Ja mine tea, äkki see film tõesti räägibki ameerika ühiskonnale seda, mida nad vajavad?

Naturalism versus vaimne kontseptsioon

Viikingifilmi ihaleja Gibson verd ei karda. Ja usub, et ei karda ka need, kes tema filmi vaatama hakkavad. Kui pärast filmi saalist lahkusin, tabasin end äraolevas meeleolus. Naasnud analüüsi juurde, kuidas see film mulle siis mõjus, sain endalt ainult ühe vastuse: see film ei puudutanud mitte mu hinge, vaid mu liha. Nähes süütu inimese peksmist, ei jää vist keegi päris ükskõikseks, nähes süütu inimese pea et surnukspeksmist, tekib aga nördimus, millest tulenevalt eriti jutuisu ei ole. Taustaks muidugi kujutlus, kuidas oleks seda kõike enda nahal tunda.

Mel Gibson tõenäolikult arvas seda filmi lavastades, et parim viis kaasaja inimesele Kristuse kannatused selgeks teha on utreeritult näidata inimese füüsilist piina. Teoloog ja siiras usklik inimene teavad aga, et maailmatu suurem oli Kristuse vaimne kannatus. Eriti just Getsemani aias palvetamise, ristikandmise ja ristilöömise ajal. Gibson unustab filmi tehes täiesti, et Jeesus Naatsaretist ei olnud ainult inimene, vaid täpselt samal ajal ka inimeste eest surma minev Jumal. Selle re?issööri filmis pole vaimsest kannatusest (mis tegelikult kohutavaid paradokse täis) aga mõhkugi. Naturaalne inimliku ihu mõnitamine oma vere- ja vermeterohkuses mõjub küll vahest surmahirmus näonahka pinguldavatele või siirdada laskvatele ameeriklastele, mitte aga inimestele, kelle jaoks surm on olnud pidevalt igapäevaelu juures. Näiteks eestlastele, kes alles hakkavad maitsma hääoluriigi hüvesid, alateadvuses aga loomuldasa veel mäletavad hiljuti olnud sõdu ja küüditamisi ning sellega kaastuvat leina.

Vaatasin nimme pärast plaatsaskäiku Pasolini ?Matteuse evangeeliumi?, mis teadagi harrastusnäitlejatega tehtud film. Kuigi neid filme vaevu võrrelda saab, tabasin, kuivõrd sügavamat Kristuse kannatust kannab Pasolini film Gibsoni oma kõrval. Paljuski ka selle tõttu, et Gibsoni filmis ei ole vaikust. Vaikus kannab kannatuse pinget. Nii, et sees hakkab keerama. ?Kristuse kannatused? on aga muusikat kurguni täis. Nii täis, et hetke ka ei saa kõrvad rahu. Pääle selle tabasin muusikast omajagu plagiaati (kõige ehedam vahest Sanhedrinis esimese kohtumõistmise stseeni juures mitu mõnusat takti kõige pesuehtsamat Monty Pythoni ?Briani elu? taevalikku koorilaulu!), mis mulle eriti kohutavalt vastumeelsust tekitas.

Autentsus versus fantaasia

Pean re?issööri kiituseks nimetama, et filmis toimuv oli üsna autentne kirjanduslike allikate kontekstis. Evangeeliumid Uues Testamendis kirjeldavad sündmuste järjekorda ning kohati ka tegevust, õhkkonda, millesse üks või teine tegevus on asetet. Samas jäi mulle absoluutselt täiesti mõistetamatuks nn. algkeelte kasutamine. Ladina, vanaheebrea, arami keel… Mis mõttega? Kas selleks, et muuta filmi õhkkond veelgi autentsemaks kui see on? Ei kukkunud välja. Isegi stseenides, kus ladinlane Pilatus tuleb vastu Kaifasele ning diplomaadina laskub tollega heebreakeelsesse vestlusesse ning vastupidi. Film ei saanud lihtsale vaatajale mingite eksootiliste keelte sissetoomisega ei lähedasemaks, ei eksootilisemaks. Mida teab ameeriklane arami keelest?

Fantaasiaid oli nii näpuotsaga vürtsiks ka lisatud. Sümboolne kaaren, kes kurjal röövlil hukkamineku märgiks nokaga vere välja lõi. Lahjem fantaasia näitas Jeesust lauda meisterdamas. Et siis puusepp? Miks peaks arvama, et kui Jeesuse kasuisa oli puusepp, oleks seda pidanud olema ka tema kasupoeg? Pigem istus Jeesus ilmselt suurema osa ajast ja püüdis sünagoogis kirjatarkust omandada toorat ümber kirjutades… Uus Testament räägib ikka sellest, kuidas Jeesus aeg-ajalt vanemate teadmata jalga lasi ja kuidas ta templist leiti… Ja siis see hiiliv Saatan… Otsekui oleks tegu kuskilt Zeffirelli filmist maha astunud pidalitõbisega, kel lihtsalt rohkem puudrit näos. Mõttetu tegelane selles filmis. Ei pingesta.

Parim näitlejaroll filmis mu meelest ei olnud Jeesuse osatäitja, vaid hoopis Pilatus. Suhtes oma naisesse ilmneb Pilatuse õiglustunne ning riigimehelik mure provintsi stabiilsuse pärast. Suurepäraselt välja mängitud. Pilatust kehastanud Hristo ?opov mängis imehästi kätte tavaliselt katte alla jääva, et Pilatus sai ise ka aru, et mõistab süüdi süütu inimese, päälegi kellegi, kelle vaimsus avaldab talle muljet. Pilatuse naine, keda mängis Claudia Gerini, oli filmis rõhutet erilise tähtsusega suhtes Jeesuse emasse ja see on kindlasti tervitatav.

Lõppkokkuvõtteks nimetaksin, et vormiliselt on ?Kristuse kannatused? film koomiksi võtmes. Piltlikult toonitavad seda selgelt antisemiitliku alatooniga kujutet õelad heebrea kohtumõistjad (mis veelgi rõhutab uskumust, et ?juudid on süüdi Kristuse tapmises, seega vihkamist väärt?) või totranäolised, otsekui ?Asterixi? koomiksitest maha astunud rooma leegionärid. Vahepääl oli trend kuulsatest koomiksitest või arvutimängudest filme teha ja vastupidi. Mel Gibsoni ?Kristuse kannatused? sobiks täiskasvanute koomiksiks vormiliselt vägagi hästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming