Patuoinaste otsimise aasta

Tarmo Teder

Tagasi vaadates jääb kindel mulje, et peagi mööduval 2010. aastal räägiti eesti filmi asjus palju rohkem filmiraha kui -kunsti puudumisest.  Peeti mängufilmikonverentsi, PÖFFi paiku poliitkorüfeede pisikest ümarlauda ning jututube ETV „Vabariigi kodanikes” ja „Jüri Üdi klubis”, ilmusid arvamused ja ülevaated päevalehtedes ja Eesti Ekspressis. 

Eks need jutud ja artiklid jätkuvad ka uuel aastal, mure eesti filmi allakäigu pärast pole ühtäkki maast korjatud kärbatand kartul, ikaldumine on väldanud vähemalt kolm viimast aastat. Pärast 2007. aastal aset leidnud nn eesti filmi plahvatust, ei meenu peale Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamist” suurt midagi, kui silmas  pidada meie filmilaeva käilakuju, milleks on otse loomulikult täispikk kunstiline mängufilm, sest suuresti just selles liigis võiks pisike Eesti korraks jälle Euroopa filmipuul särisema lüüa. Eks see silmapaistmise tahe ja tung on ka teistel, palju suurematel filmirahvastel ning kahjuks pole film mitte üksnes kunst, vaid ka tootmine ja tööstus, mida ei tehta tühja rahakoti peal. Eesti filmi asjus pole aga põhjust rääkida mingist tööstusest, pigem natuke tootmisest  ja selle kidumisest. Filme tehakse meil kõigi puuduste kiuste justkui põlve otsas kedrates, mitte vabrikus ega võttepaviljonis, vaid nurgatagustes värkstubades. Vaatame linnulennult, mis siis lõpule tiksuv aasta 2010 meile andis? Kinolinale jõudis kõigest kolm täispikka mängufilmi, nii et kvantiteet meenutab läinud sajandi lõppu või EN SV-aegset Tallinnfilmi jõudlust. Olgu, järgmine aasta tõotab nagu kaheksat täispikka ja lootus sureb viimasena,  kuid kahjuks pole 2010. aasta eesti pika mängufilmi puhul põhjust rääkida ka mingist erilisest kunstist. Marko Raadi „Lumekuninganna”, Andres Puustusmaa „Punane elavhõbe” ja Chris Krausi „Polli päevikud” on kõik ühel või teisel viisil nn koostööfilmid. Viimane on eesti film vaid tinglikult, mentaalselt ainese ja pisukese kaaspanuse tõttu. Vahest veidikegi rõõmustada võiks nüüd, et see palju käiatud koostöö kui meie pisuksust pühkiv võluvits on lõpuks  andnud mingidki tulemused, mille pärast ei pea enam silmi peast häbenema. Aga meie rahvuslik suur mängufilm, mis haaraks publikumassi ja kõlksutaks kassat ning oleks seejuures ka oma kunstilises veetluses küps ladvaõun, jäi jälle tegemata. Miks?     

Artur Talvik ja Tiina Lokk, kui meie filmihäda eestkõnelejad, on mitmel puhul rääkinud, et mõtlema peab suurelt, et mitte öelda suurest rahast. Sest ilma suurema rahata – ütleme siis vähemalt miljon eurot, polevat võimalik miskit suuremat filmi teha. Vormiliselt ehk küll, aga  sisu asjus võib väsimuseni vaielda. Produtsendid ja režissöörid, kelle pikad mängufilmid on aastateks Eesti Filmi Sihtasutuse projektimasinasse venima või kinni jäänud, hakkasid nüüd süüdistama EFSA peaeksperti Karlo Funki, justkui oleks eeskätt tema süüdi, et on aina vähem pappi. Tühi toob tüli majja ja keegi nagu peab selles süüdi olema, segakooris tõusti tagajalgadele patuoinast otsima (nagu see ER SOgi puhul juhtus). Kui aga natukegi järele mõelda, siis  peaks selgeks saama, et patuoinakesi terendab terve kari – paljud filmiinimesed on nagu vastupanuta lambukesed lasknud ennast ikalduvale kultuurikarjamaale karjatada.   

Aga kes on siis need karjused? Või tegelikud patuoinad?     

Meenutame, et pärast 2007. aasta riigikogu valimisi ja valitsuse moodustamist treiti üksipulgi kokku pikk koalitsioonilepe, mille üks kultuuripeatüki punkt lubas eesti filmile eraldatava raha kahekordistamist nelja aasta jooksul. Kolm-neli aastat tagasi oli EFSA-le eraldatav kogus 65 miljonit krooni aastas, tänavu oli see „tõusnud” 54 miljoni kroonini. Mängufilmile jagub EFSA kaudu sellest potist kõigest 23  miljonit, sest teha tuleb ju ka dokumentaale, animafilme, festivale jpm. Töötab ka kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital ja pisikesed teisedki eesti filmi toiteallikad, aga üldise poti kõrval tilgub neist väikest abiraha. Kergesuiselt võiks nüüd kuulutada, et kõiges on süüdi majanduskriis ja just Masu ongi selle peamise patuoina nimi, kelle kõrvu kogu eesti filmi hädapasunat võiks puhuda. Aga kahjuks on see vaid poolik tõde ning tuleb saja  kuuendat korda küsida: mida on teinud kultuuriminister Jänes, et valitsus oleks natukegi püüdnud oma koalitsioonileppe filmiraha lubadust täita? Mida on teinud EFSA juhataja Marge Liiske või nõukogu (Siim Sukles, Mait Mäekivi, Meelis Muhu, Mait Laas, Mart Meri, Jaanus Reisner, Peeter Urbla), et saata peaministri kõrvade vahele mingitki signaali? Kas keegi filmiametnik on mõnel kõrgemal kultuuripoliitikul, näiteks riigikogu kultuurikomisjoni liikmel nööbist  kinni kahmanud ja talle keelt kõrva ajanud? Kas mõni stuudio on kavatsenud kolleegidega seljad kokku panna, meelt avaldada, piketti korraldada? Kas polüfunktsionaalselt tubli „eesti filmi emalaev” ja reformierakondlane Tiina Lokk on kordagi Toompea või Suur-Karja tänava suunas oma parteikaaslastele näppu viibutanud? Selle asemel on ta kirjutanud hoopis avaliku kirja EFSA peaeksperdile Karlo Fungile (PM 19. XI), kellest püüdnud teha eesti filmihäda peamise  patuoina. Selline varikuju konstrueerimine lõhnab silmakirjalikkuse ja soovmõtlemise järele. Meenub, et vaid Artur Talvik ja Mart Kivastik söandasid Postimehe arvamustes selgesuiselt kirjutada eesti filmihäda poliitilisest taustast ja mahatambitud kultuurirahva alandlikkusest, ainult nad ei nimetanud seda säga, kes eesti filmi asjus juba ammu peast mädaneb või siis asjast tõesti mitte midagi ei taipa. Kurb, aga see „kala” on Andrus Ansip, kes on eesti filmi asjus  kas ignorant või ei tea oma tegematajätmise rollist tõesti mitte midagi. On ka võimalus, et Ansip pole piisavalt informeeritud, kuigi peaministri kõrval on truu lootskalana triivinud valitsuskabineti kauneim daam. Samal ajal on meie filmirahvas mökitanud nagu peost suhu piskuga toidetud utekari ning leidnud omade hulgast peaeksperdist patuoina (kelle esmane ülesanne pole poliitikutega jahmerdamine). Kari on oma juhtoinaste mahitamisel innukalt  etendanud mingeid kapustniku maiku mõttetalguid ja pidanud tragikoomilist nõiaprotsessi, selmet võimsas kooris kuulutada: Eesti Vabariigi (filmi)kultuuripoliitika on läbinisti puudulik, mäda ja tülgastav!     

Leebelt öeldes on selleni viinud kanapime kahjurlus, aga võib-olla ka kuritahtlik strateegia suretada eesti kultuuri ja tõmmata kott pähe intellektuaaliale. Oinalikult ühemõõtmeline ja valitsushimuline reform, mille üheülbaliseks lipukirjaks majanduskasv ja raha, on häälejanuselt lihtrahva hulka pugenud. Paarisrakendis  ülbus ja kergemeelsus on rullunud halva valitsemise kombel ja kõik see eesti kultuur libiseb allamäge hädaorgu.     

Lõpetan rõõmsamate nootidega. Kuigi meie mängufilminduse strateegial pole praegu selget fookust ja tulevik paistab endiselt hägune, tehti tänavu valmis mitu huvitavat ja sisukat lühimängufilmi. Anu Auna „Vahetus”, Jaan Toomiku „Oleg”, Ervin Õunapuu „Taevavõti” ja Heleri Saariku „Näkilugu” (neist viimane ilma EFSA abirahata) kinnitavad, et puuduse ajal võib ka piskuga kunsti teha.       

Ega dokumentaalfilmidki veel väga masendavalt kidu, meenuvad: Vahur Laiapea „Mustlase  missioon”, Manfred Vainokivi „Tsirkuselaps”, Marianne Kõrveri „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides”, Ilmar Raagi „September”, Rein Marani „Üheksavägised”, Valentin Kuigi „Kalevite kanged pojad” jmt. „Eesti lugude” kestlikust sarjast võib leida särtsu, draamat ja tüüpe. Filmiaasta 2010 pole veel lõppenud, mul on nägemata Marianne Kaadi „Auk nr 8”, Andres Söödi pikk „Kodu-käija” Hando Runnelist tuuakse Tartust pealinna alles jaanuaris.  Aga animafilm jäi tänavu oma esilinastustega kuidagi auku. Kastanid tõi tulest välja Mati Küti kolmveerandtunnine „Taevalaul”, mis on üks ühtaegu tõsine ja mänglev tükk. Maestro Priit Pärna ja Olga Pärna „Vihmas tuukritele” kõikidel festivalidel antud auhindu ei suuda üles lugeda ka usinaim toimetaja. Mis muud kui ootame Oscarit! Ehk hakkab viimaks siis valitsejate ajudes mingi filmimõte tiksuma. Mart Laar näiteks juba kirjutab kahte pika mängufilmi  stsenaariumi korraga. Kust need suured riigi, rahva ja raha filmid mujalt ikka tulevad. Ega ometi Eesti põlevkivist?!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming