Pealelend – Helen Saluveer, „Moekunstikino“ korraldaja

TRISTAN PRIIMÄGI

Sel nädalavahetusel algab Tallinnas Sõpruse kinos moedokumentaalfilmide festival „Moekunstikino“. Oled moefilmide sarja mitme pealkirja all ja eri vormis teinud juba 11 aastat. Kas selle aja jooksul on sinu arvates kuidagi muutunud need filmid, kontekst nende ümber, filmide kaal?

Eelkõige on mul ilmselt rohkem kogemusi ja oskust neid leida. Kunagi alustades tundus, et moeteemalisi filme väga palju ei olegi, aga hiljem sain aru, et ma lihtsalt ei osanud neid üles leida. Andmebaasi pole minu teada olemas, info valmivate filmide kohta tuleb eri kanalitest kogu aasta vältel kokku otsida ning filmid ka siia tuua.

Natuke on muutunud ka filmid ja neid tehakse ka rohkem kui varem. Üha enam valmib ka filme, mille teemaks on moetööstuse probleemid. Nende näitamine on mulle väga oluline. Mida rohkem inimesed nende oluliste teemadega tutvust teevad, seda parem – muutus peab algama tarbijatest ja nende valikutest. Ja muutust on väga vaja.

Kuidas sa filmid valid?

Ilmselt üsna egoistlikult, et endal oleks huvitav vaadata. Publik on üsna kirju: on nii glamuurihuvilisi, sügavama moetaustaga inimesi kui ka neid, kes moest väga palju ei tea. Programmis peaks olema midagi igale vaatajale.

Vahel on valikus ka filme, mis on valdkonnaga kaudsemalt seotud. Tänavune film „Igaühe tänav“* on tänavafotograa­fiast. Nende tabamustes on tihti palju ehedamat moodi kui moelavadel näidatus.

Kas „Moekunstikino“ on mõeldud ennekõike meelelahutuseks, debati ärgitamiseks või millekski muuks? Ilmselt otsib mõni vaataja meelelahutust, teine tuleb sellepärast, et mood on popp ja trendikas, loodetavasti tulevad paljud inspiratsiooni ammutama ning maailmapilti avardama. Ma ise olen seda festivali korraldanud eelkõige viimasel kahel põhjusel.

Kunagi kirjutas noor moeblogija ühe moedoki kohta, et midagi uut ta sealt teada ei saanud. Mõtlen vahel tema avaldusele: olen ise mitmeid moedokke vaadanud 4-5 korda ning iga kord leidnud mõne uue detaili, mõtte või nüansi. Eks kõik on kinni vaatajas ning tema hoiakutes.

Milline on nende aastate jooksul olnud kõige meeldejäävam hetk?

Ühe festivali korraldamisest saaks ilmselt omakorda ühe pöörase dokumentaalfilmi teha, aga üks meeldejäävamaid hetki oli eelmisel aastal. Esimene kinnitatud film oli tuntud jaapani moeloojast Yohji Yamamotost. Kutsusime ta koostöös Jaapani saat­konnaga ka Eestisse, aga tema töögraafik oli loomulikult liiga tihe ning saime viisaka äraütlemise osaliseks. Juhuslikult avastasin enne avaüritust, et härra Yamamotol on filmiseansiga samal päeval sünni­päev. Tegime kinosaalis koos publikuga sünnipäevatervitusvideo ning saatsime Jaapanisse. Film oli ülimalt personaalne ning eriline ja publik aplodeeris seansi lõpus. Sellised hetked jäävad meelde.

Kui sul tuleks valida programmist vaid üks film, siis millist filmi soovitad ja miks?

„Dries“ (2017). Suhtlesin režissööri Reiner Holzemeriga ning tean, et tal võttis kolm aastat aega, et saada moeloojalt Dries van Notenilt filmimiseks nõusolek. Van Noten on eriti andekas moelooja, kelle värvi- ja mustritunnetus on ülimalt kõrgel tasemel. Selles filmis ei ole intriigi ega draamat ega suuri emotsioone, vaid lihtsalt ühe intelligentse ja fantastilise moekunstniku lugu. Van Noteni maailma sukeldumine on tõeliselt inspireeriv.

* „Everybody Street“, Cheryl Dunn, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming