Peda filmi ja video õppetool näitab

Olev Remsu

  Piret Saarepuu tõesti naljakas animafilm ?Naljakas härjamüümine? toetub Kreutzwaldi loomingule. VALIK EESTI TUDENGIFILME. DVD koos ajakirja Teater. Muusika. Kino märtsinumbriga ja esilinastus kinos Sõprus

11. märtsil.

 

Ikka mõtled, ega midagi uut päikese all enam ole, aga võta näpust: ajakiri TMK koostöös Kinobussi, Kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumiga üllitab  tudengifilmide DVD, milline ettevõtmine on päris põrpiv. Noored tegijad satuvad kohe kinoavalikkuse kontrolli alla kogu selle mõnu ja valuga. Ametialase sobivuse korral tuleks neil seal viibida tulevikus niikuinii. Niisiis, praktikaks ei ole ainult filmitegemine, vaid ka kuulsuse talumine. Peale selle avaneb võimalusi rahvusvaheliseks koostööks (filmidel on tõlge inglise keelde), tõuseb tegijate (nii autorite kui õppeasutuse) vastutustunne.

Esitlusel Sõpruses rääkis üks eestvedajaist, TMK filmitoimetaja Sulev Teinemaa, et kavatsus on asja edasi teha, liikudes ajas nii edasi kui tagasi, tähendab jätkata praeguste tudengite filmide ?keevitamist?, ent avaldada ka meie praeguse vanema- ja keskmise põlvkonna meistrite omaaegsed tudengitööd, mis on tehtud aastakümneid tagasi mitmes Moskva filmikoolis. Just nii väärtustame oma kultuuri, pealegi ei ole filmi avaldamine enam ammu autori(te) autahvlile riputamine, pigem võime seda kõrvutada nimega telefoniraamatus (kas lubada või hoida saladuses?). Film ja selle tegemine on saanud meil igapäevaseks asjaks ? ja seda enam peavad (tulevaste) proffide tööd erinema koduvideotest ja amatöörfilmidest.

?Naaber?, stsenarist ja re?issöör Margit Keerdo, operaator Elen Lotman, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Kristel Viksi, grimmikunstnik Kristel Kärner. Mängivad Tiit Sukk, Peeter Rästas, Lee Trei. Produtsendid Manfred Vainokivi ja Marju Lepp, tootnud Parunid ja Vonid ning TPÜ, 2004, 10 min.

Meeldib kaks asja: esiteks, et tegu on olustikurealismiga, ning teiseks, et püütakse luua karakterit. Olustikurealismi etapi võiks üle elada iga looja oma elus ning kindlasti peab see olema osa rahvuslikust filmikunstist. Paljude meie re?issööride puhul siiski realistlikku lähenemist ei kohta, eesti filmikunstis on aga tõsielu kujutamine kuidagi kõrvaline. Ja nüüd ilmub tudeng, kes alustab sellega oma kunstnikuelu. Tore. Teha filmi inimesest meie kõrval on tegelikult kõige keerulisem. Iga vaataja võib kontrollida, kas asi on ikka usaldusväärne. ?Naaber? on film Lasnamäe elanikust Jaanist (mängib Tiit Sukk), kellel on raskusi inimestega lävimisel. Teda huvitavad loomad, ta toidab kassi ja vaatab telekast ahve. Jean Paul Sartre on öelnud: armastada loomi tähendab armastada neid inimeste arvel. Jaan kollektsioneerib telefonikaarte, ta on ehtne sundusega karakter, neid kiputakse kinos harilikult karikeerima. Komöödiaelemente on ?Naabriski?, aga õnneks need ei domineeri. Mul on tunne, et re?issöör ei söandanud astuda nõnda julget sammu ning panna näitleja mängima igapäevast inimest. Tegelikult on kaastunnet tarvis rohkem kui väljanaermist, ent kaastunnet ekraanile tekitada on tunduvalt keerukam. Lasnamäe, kus kõik elavad üksteise kukil, on õige koht suhtlemishäirete kujutamiseks. Võib-olla on ainult rahakotikaotaja (Lee Trei) liiga pidulikult ja konteksti sobimatult riides? Mingi kodune pid?aama oleks olnud ehk ehtsam ja sõnumitäpsem? Ent olulisem on see, et toimub kahe karakteri vastandamine: naabrist rahakotikaotaja on suhtlemisaldis, mis rõhutab omakorda Jaani lasnamäelikku tõbe. Lihtne ja selge. Film on ka Elen Lotmani kui operaatori lõputöö (juhendaja Rein Kotov). Üles oligi film võetud vigurdamata, korralikult, realistlik-dokumentaalselt, mis igati sisuga sobib.

?2.68?, re?issöör-stsenarist Tanel Toom, operaator Ahto-Mardo Vahur, kunstnik Mari-Ann Mardi. Osades Mait Malmsten (Leonhard), Tõnu Aru (kojamees), Inga Proode (noor ema). 2004, 12 min.

Selle filmi kohta võib öelda kõike sedasama, ehkki kaameratöös märkame veidi ülepakutud stilisatsiooni, mille vajadus jääb ehk õhku rippuma. Põgeneda kostüümidesse või fantaasiasse tähendab põgeneda vastutuse eest. ?2.68s? portreteeritakse alul vaatajale selgelt pintsaklipslane Leonhard: lips, pintsak, auto, elamu väljast, korter seest. Kui Margit Keerdo film lõppes nn open end?iga, las vaataja nuputab ise, kuidas Jaan uue kohtumisepiinaga hakkama saab, siis ?2.68? lõpp on selge, annab loole tähenduse ? üle oma varju hüppamine on võimatu. Selge on ka autoripositsioon, ent filmis peaks alati olema mingi vastandamine. Seda siin ei ole ja ühe tegelasega teoses oleks seda ka raske teha. Ütleme, et vastandatud on siis vaataja kujutlus mõistlikust elust ning ekraanil näidatav.

?Teispool vihma?, stsenarist ja re?issöör Margus Paju, operaator Mart Tanel. Mängivad Risto Küber ja Nero Urke. Rudolf Konimois film, 2004, 11 min.

Suveromantikast kantud mõistulugu. Oleks võinud ehk töötada rohkem sõnumi selguse nimel, aga muidu ju kõigiti kena.

Marianne Kõrveri ?Surm Veneetsias? (2004, 24 min) näitab, kuidas pretensioonikus viib läbikukkumisele. Pealkiri on võetud maailma filmikunsti  kullafondist, selle Visconti filmi tegemisel on ristunud kolme geeniuse teed: kõigepealt loomulikult Visconti ise, siis veel helilooja Mahler ja kirjanik Thomas Mann. Kahtlemata on selline pealkirjakasutus liiga kergekäeline. Filmi traageldab kokku ainult tigedavõitu diktoritekst, mis punnitab ja punnitab nalja teha, nõnda et hakkab päris piinlik. On mindud lihtsat teed, püütud odavate nippidega, tobedate ja absurdsete küsimuste esitamisega välja naerda asju, millest oma aru üle ei käi. Muidugi jääb küsija ise lolliks, ent tal tekib pärast kaklust allapoole vööd löömise võimalus ? ta nöökab targemat pärast peale loetud diktoritekstis, naudib veel oma pealejäämist. Küsimus ei ole ju oskustes, vaid eetikas. Korrektsuse piiri ületab irvitamine 11. märtsi katastroofi üle.

Üldiselt valitseb noorte hulgas meelelaad ? ah, saaks kaamera kätte, siis hakkaks filmi tegema. Ometi on film tegelikult valmis ammu enne kaamera käimapanemist, kaamera vaid materialiseerib vaimutoodangu. Paistab, et selle töö puhul on just loodetud kaameramüstikale, ah, läheme kohale, kindlasti leidub Veneetsias midagi huvitavat, küll ühesilmne kükloop filmi valmis teeb.

Muid täielikke läbikukkumisi ei olnud.

?Naljakas härjamüümine?, re?issöör Piret Saarepuu, stsenaristid Piret Saarepuu ja Ragnar Neljandi, operaator Ragnar Neljandi, animaator Märt Kivi, heli ja muusika Avo Ülvik. 2004, 12 min.

See on mõnus ja stiilne lamenukkfilm Kreutzwaldi ainetel, midagi Cartoon Networki vastast lastele.

Plaadil on veel kaks lühimängufilmi: Mart Arjukese ja Kristjan-Jaak Nuudi ?Duell? (2003, 24 min) ning Rainer Sarneti ?Merehaigus? (1994, 12 min). Mõlemad korralikud tudengitööd, milliseid ei ole piinlik aastakümnetegi pärast vaadata-näidata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming