Pidurijälg globaliseerumise kiirteel

Miguel Llansó: „Me ei grupeeru enam rahvuse alusel, vaid teisiti: kogunetakse pungi lipu alla, free-jazz’i, autorifilmi vms kommuuni.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Paari aasta eest kohtusin seltskonna Hispaania noorte filmitegijatega, kes olid valmis teinud terve hulga eksperimentaalseid, fantastilisi, värvikaid ja julgeid filme, juured ühtviisi nii sürrealismis kui ka ulmes. Nüüd on Miguel Llansó kolinud Eestisse ja valmistab Kickstarteri abiga ette oma järgmist filmi „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“.1 Llansó unikaalne visioon on äratanud tähelepanu kogu maailmas: ta eelmine film „Puru“ („Crumbs“, 2015) on nüüdseks osalenud enam kui 115 filmifestivalil, seda on näidatud viiel lennuliinil, USA kinolevis ja müüdud mitmele telejaamale. Selle kõigega suudavad võistelda vaid väga üksikud Eesti filmid.

Sa oled nüüd Eestis elanud umbes kaks kuud. Tuleb mainida, et Eestis on žanrifilmid surutud enamasti omafinantseeringu ja -vahendite nišši.

Aga mis on žanr? Kõigel on žanr, ka autorifilmidel on oma modus operandi. Minu tööd meenutavad žanrifilmi fännidele tihti liialt autorifilmi.

Žanrifilmi alla kiputakse liigitama ennekõike igasugused fantaasiaga, kujutelmadega seotud filmid.

See on tõsi, aga Tarkovski? Või „2001. Kosmoseodüsseia“.2 Või David Lynchi „Eraserhead“.3 Mind huvitab see ring. Pasolini … „Kuningas Oidipus“,4 kuidas seda mõista? See on seikluslugu. Legendid ja võitlused. Euroopa autorifilmi tunnused peaaegu puuduvad. Elemente ju on, aga järjest raskem on leida midagi, kus ei hoitaks niivõrd kinni konkreetsest loo struktuurist.

Kas tänapäeva filmitegijatelt oodatakse sinu arvates sobitumist?

Ma ei tea, aga oma eelmise filmiga „Puru“ sain teada, et maailmas on paljusust. Pole üht valitsevat seisukohta. „Puru“ on näidatud peaaegu kõikjal üle maailma. Ka spetsiifilisemale filmile leiab igal pool vaatajaid, nad ei ole koondunud mingisse kindlasse kohta. Globaliseerumise tõttu ei saa enam väita, et mõttekaaslased kogunevad sinu ümber. Me ei grupeeru enam rahvuse alusel, vaid teisiti: kogunetakse pungi lipu alla, free-jazz’i, autorifilmi vms kommuuni. Suuremat lähedust tuntakse sageli mõtte-, mitte rahvuskaaslastega.

Miguel Llansó filmimas Etioopias kung fu stseeni Shashamane koobastes filmi „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“ tarvis, ümber näitlejad.

Israel Seoane

Maailmas tehakse küll liiga palju filme, aga erilised tööd leiavad siiski tähelepanu, nagu „Puru“ on näidanud. See film on nüüdseks valitud enam kui sajale festivalile. Selline tulemus on Eestis ette näidata vahest ainult mõnel animafilmil.

Silma jäävad need filmid, kus on puudutatud midagi olulist. Selle filmi puhul näiteks Aafrika tulevikku. Tavaliselt ei nähta Aafrikal tulevikku.

Nii see kui ka praegu käsil „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“ on filmitud Etioopias. Miks?

Läksin sinna mõneks ajaks elama, sest ei tahtnud uskuda meedias Aafrikast kujundatud pilti. Etioopias veendusin, et globaliseerumine on täielik, olemas on kogu seesama jama, mis meilgi: plastmass, reostus, popstaarid … Vastureaktsioonina sellele ollakse tugevas kontaktis traditsiooniga, mis toimib justkui parema maailma projektsioon. Kasutatakse nii vaimset kui ka füüsilist rämpsu ja tuntakse sellest naudingut, aga samal ajal kaitstakse end selle eest kõigega, mida mõistetakse traditsioonilisena. Need traditsioonid on muidugi konstrueeritud: võib minna nn pärimusrestorani Addis Abebas ja vaadata seal mingeid poptantsijaid.

Etioopia pole mingi isoleeritud paik, kus inimesed elavad hüttides – vastupidi: see on Ameerika ja Hiina huvide konflikti tallermaa, kõigi mõjude kokkupuutepunkt, üks kõige võimsam kapitalismi ja globaliseerumise kosk.

Milline on kõige hullem globaliseerumise ilming, mida seal kogesid?

Ainult loominguline kultuur on elujõuline. Kultuuri on vaja õnneotsinguteks ja eneseväljenduseks. Kui säilitada seda vaid säilitamise nimel, saab sellest justkui burka. Kultuurinähtused ei tohiks olla kivistunud, vaid peaksid olema pidevas liikumises. Mitte nii, et „Hispaanias tuleb säilitada härjavõitlus, sest see määratleb Hispaania!“ No ega ikka ei määratle küll. Traditsiooni kinnijäämist on näha ka Etioopias.

Millest räägib su uus film „Jeesus näitab sulle teed kiirteele“?

See on rahvusvaheline spioonifilm rahvusvahelistest jõududest, kes tegutsevad hämaruses. Üheks teemaks on kaudselt konspiranoia, varjus võim, mis domineerib meie üle. Üks kutt kaob ära süsteemi nimega Psychobook. Seda kasutatakse mobiiltelefonides, kuid ühiskonnas on mõned, kes saavad minna sinna sisse, et puhastada programm viirustest. Ühe viiruse nimi on näiteks Nõukogude Liit – see soovib maailma üle võtta. Psychobooki kaotsi läinuna näeb ta, et see on võitlusväljaks kõigile neile, kes tahavad maailma üle võimu saavutada.

Filmi rahastamiseks oled pöördunud fondide poole, aga praegu käib sul viimast nädalat ka Kickstarteri kampaania. Kas kardetakse rahastada projekte, mida lõpuni ei mõisteta?

Järjest kiiremas maailmas on kesksel kohal tarbimine, mis surub mõtlemise üldse kõrvale: oluline on lahutada millegagi meelt ja liikuda kiirelt järgmist konsumeerima. Osa kunstist nõuab siiski mõtestamiseks aega, mis ei tähenda, et film peab olema igav.

Mulle tundub, et filmikunstis ei osata veel luua kirjanduse tasemel erinevaid reaalsusi, kõditada kujutlusvõimet ja viia vaataja väga kummalistesse paikadesse. Vaatasin just uut „Blade Runnerit“5 ja mulle tundus, et sellel pole sellist sissevedavat jõudu, mis tekitaks ärevust, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi erilist. Lõpupoole see mahajäetud linn natuke haaras, tekitas sisse mingi tunde, aga ülejäänud film on mu meelest täiesti tühi.

Autorifilm peaks sellise ootusärevuse esile kutsuma, aga tundub, et valdkond on liikunud liiga intellektuaalses suunas.

Pinget saab kruvida pigem varjamise kui paljastamisega, aga tänapäeva filmides paljastatakse absoluutselt kõik.

Täpselt seda ma tahtsingi „Blade Runneri“ kohta öelda – liiga palju eksponeerimist! Mind huvitavad paljudest filmidest rohkem näiteks YouTube’i videod. Mõni on suutnud lindistada mõne UFO või muu paranormaalse nähtuse ja see klipp on palju põnevam kui mõni film. Ja neil on alati olnud filmimiseks vaid üks duubel. Selles on metsikust.

Filmitegijatel võiks olla julgust teha midagi sellist, nagu on teinud kirjanikud. Philip K. Dicki ajaks uus „Blade Runner“ lihtsalt naerma. Filmid on eelarve tõttu suure surve all: kui filmi alla on pandud nii palju raha, on sellel ka kohustus koguda suur hulk vaatajaid. Isegi kui vaatajaid on kassaedu mõttes vähe – näiteks 30 000 inimest –, on see ju tegelikult tohutult suur arv. 30 000 inimest on vaadanud su filmi! Skaala on paigast ära.

Kas teed filme peaasjalikult eesmärgiga inimeste mõttemaailm paigast ära nihutada, nad mugavast olemisest välja tuua?

Tõsi. On palju sümboleid, tegelaskujusid ja ajaloolisi isikuid, kellega käib kaasas mingisugune n-ö ametlik, üldiselt omaks võetud maine. Näiteks superkangelased Batman või Superman kaitsevad alati headust ja võitlevad kurjaga, nad on alati väga maskuliinsed, väga heterod, päästavad maailma halbade tegelaste käest. Kunagi ei näe me superkangelast, kes suudleb öösel teist meest või teeb kokaiini. Kuidagi on kujunenud ametlik versioon, milline peab superkangelane õigupoolest olema. Mulle meeldib seda ametlikku imidžit õõnestada, ajada vaataja lühisesse, lüüa mõra senisesse pilti, lasta inimesel end tabada segadust tekitavalt mõttelt: miks läheb superkangelane öösel geibaari, et lasta end keppida kõige tugevamatel habemes tüüpidel? Isegi selle mõtte väljaütlemine tundub midagi täiesti jubedat, skandaalset. Või võtame näiteks Nõukogude Liidu. Asjad on paigas: me ei tohi teha nalja natside üle, Franco, fašistide üle. Ametliku tähenduse muutmisel ei ole mitte mingit moraalset platvormi. Ma ei taha öelda maailmale, et Superman on halb või tapja või midagi veel. Võib-olla on kangelane lihtsalt lõpuks üks vana mees, kellele tikuvad pähe mõtted, et ta on oma elu valesti elanud. Minu eesmärk on muuta karaktereid, mitte nende meelsust, esitada nad lihtsalt senisest teistsugustena. Sürrealistid tegid ju umbes sama asja.

Kas inimesi on vaja provotseerida selleks, et päästa nad iseenda käest?

Jah! Provotseerida nad tavarajast kõrvale astuma. Tehakse ju asju kogu aega samamoodi, ilma nendele enam isegi mõtlemata. Kui inimene sõidab iga päev autoga, ei mõtle ta selle peale, kui palju su auto keskkonda reostab või jumal teab, mida veel. Lihtsalt istub rooli ja sõidab. Kui aga keegi on autokummi läbi torganud, pole enam autot, millega tööle minna. Siis tuleb minna bussiga – ja ta avastab terve uue maailma. Kui juurdunud tähendused ja harjumused katkestada, hakatakse teisiti mõtlema. Vähemalt sekundine tõrge on kindel: „Aga võib-olla … “

Mugavustsoonist väljaraputamisele reageeritakse tihti ägedalt, sest inimesed kardavad tundmatut. Kas sinu filmid on konflikte põhjustanud?

Eriti mitte, sest ma ei provotseeri oma filmidega konflikte, vaid kasutan seal huumorit. Huumor toob mõtlemises esile muutuse, aga rahustab ühtlasi maha võimaliku vägivaldse vastureaktsiooni. Pariisis Studios des Ursulines’is hävitasid Buñueli „Andaluusia koera“6 esilinastusel fašistid kividega kinolina. See oli reaalne provokatsioon. Mulle ei meeldi inimesi provotseerida sel moel, et nad tunnevad end vägistatutena või lähevad vägivaldseks. Mulle meeldib nad pigem naerma ajada. Võtame näiteks „Briani elu“.7 Kas inimesed saavad end pärast selle vaatamist halvasti tunda? Mõned fundamentalistid ilmselt küll, aga enamasti suudetakse nähtu koomika tõttu ära seedida.

Selle Buñueli filmi linastuse ajast oleksime justkui läbi käinud pika tee, ometi tundub, et asjad on hoopis hullemaks läinud.

Nüüd on asi palju halvem. Kas või Ameerikas võis 1940ndatel ja 1950ndatel näha ekraanil alasti inimest, nüüd on alastus keelatud isegi Facebookis, kuigi kõige karmim porno on klahvivajutuse kaugusel.

Facebooki raporteerimise funktsiooni tõttu saab igaüks olla anonüümne pealekaebaja, kelle kõik rahulolematused rahuldatakse.

Ametlik keelekasutus on ülima kontrolli all. Nii valitsebki meelelisuse defitsiit, mida täidab vaid klõpsu kaugusel kõige hullem kõikmõeldav kõlvatus. Kohutav vägivaldne pornograafia, kohutavad tapmised. Kõike on võimalik leida, aga ametlikult hoitakse väga siivsat joont: seda ei tohi öelda, ära ole vägivaldne, ole viisakas … Ma võin ju olla väga viisakas, aga palun laske mul olla eriarvamusel, öelda midagigi.

Peavoolu-pornograafia on eetilises plaanis kohutav: kitsarinnaline, ahistav, šovinistlik. Harvey Weinsteiniga seotud sündmused ei juhtunud juhuslikult, terve süsteem toetab sellist käitumist. Keegi ei taha sellest rääkida, aga kõik lähevad koju ja vaatavad seda, selle asemel et öelda: teeme selle hirmsa porno asemel vabastavat pornograafiat, vabaduspornograafiat, nagu 1970ndatel Russ Meyeri filmid, sexploitation … Need olid toona peavoolufilmid, kus üritati järjekindlalt ikkagi esitada väljakutse ka soorollidele. Nii et mingis mõttes elame praegu palju konservatiivsemal ajal.

Kas süvenev konservatiivsus võib olla üks kiire progressi kõrvalnähte?

Mul on tunne, et inimesed samastavad tihti arengu või tehnoloogia vabadusega. See pole õige. Kõigil inimestel võib olla kõht täis ja olemas nii toit ja kehakate, aga see ei tähenda veel, et nad on vabad looma, mõtlema, leidma oma õnne, korraldama oma isiklikku elu. Need on täiesti erinevad asjad. Tehnoloogia seda kõike ei taga.

Meie igapäev on tehnoloogiast läbi imbunud, sellega kokku kasvanud. Loomingulisuse ja sõnavabaduse represseerimine on võtnud praegu teise kuju: enam ei keela keegi midagi, ahistatakse aga väljundite piiramise kaudu. Sa võid öelda, mida sa tahad, aga keegi ei kuula sind, sest samal ajal avaldab oma arvamust miljon või miljard teist inimest. Ühe neist seame me üles nii Facebookis kui ka YouTube’is. Me ei suru su arvamust maha, aga sa lihtsalt ei jõua mitte kellenigi. Mõjuvõimsad on need firmad ja kaubamärgid, kes on võimelised oma kaupu müüma ja turundama oma platvormi. Allasurumine on vanamoodne ja viib tarbetu vägivallani, selle asemel tehku, mida tahab, sest see ei muuda midagi, aga ta ei saa sõna ei televisioonis ega raadios. Tal pole mingit võimu.

Pehme kontroll paistab olevat sama tõhus vahend.

Kontroll on läinud selliseks, et kui miljonit taskus pole, ei ole võimalik oma filmi promoda. Võid ju rääkida oma sõpradele ja nende sõpradele, aga uudistesse ikka ei jõua. Kui filmis pole Tom Cruise’i või Ryan Goslingut, siis filmi keegi kinno ei pane. Filmitegija ei ole mingil moel vaba. Tuleb olla süsteemis sees ja mängida nende mängu. Väljaspool võid ju mängida oma mängu, aga laiemale üldsusele pole sind olemas.

Mis mänge mängib Hispaania Katalooniaga ja mis sina sellest kõigest arvad?

Kahju, et rahvusküsimus on asja tuumalt tähelepanu eemale juhtinud. Miks ei räägita majanduskriisist või noortest, kellel pole tööd? Ja Euroopa Liidu ülesehitust üldse? Need suured teemad on praegu avalikkuses varju jätnud rahvusküsimus. Oleks ju tore, kui Kataloonia sooviks lahku lüüa, sest ei taheta enam järgida imperialismi ja püütakse pakkuda vabamat demokraatiat. Lisatagu konkreetsed ettepanekud ja ma toetan muidugi seda ideed! Aga praegu on tegemist lihtsalt täiesti juhusliku rahvusprintsiibi rakendamisega, kahe marurahvusluse kokkupõrkega, mis ei puuduta üldse mitte midagi olulist.

1 „Jesus Shows You the Way to the Highway“, Miguel Llansó, 2018.

2 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

3 „Eraserhead“, David Lynch, 1977.

4 „Edipo re“, Pier Paolo Pasolini, 1967.

5 „Blade Runner 2049“, Denis Villeneuve, 2017.

6 „Un chien andalou“, Luis Buñuel, 1929.

7 „Life of Brian“, Terry Jones, 1979.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming