Piibel Eestis filmilinal

Vootele Hansen

Teabefilm meie maarahva ja piibli kokkupuutest tuhande aasta vältel. Dokumentaalfilm „Piibel Eestis” (Eesti Piibliselt 2013, 28 min), stsenaristid ja toimetajad Mart Rannut ja Jaan Bärenson. Operaator, monteerija ja kunstnik Mati Schönberg, tegevprodutsent Piret Toomvap-Schönberg. Esilinastus 10. VI 2013 Mustpeade majas.

Ungari keeleteadlane Pál Hunfalvy kirjutas 1871. aastal ülevaate oma käigust paar aastat varem peetud laulupeole. Raamat ilmus pealkirja all „Reis Läänemere provintsides“ (eesti keeles 2007). Eestlaste usuelu kohta kirjutab ta: „Eesti rahva usklikkus ei avaldu niisiis mitte ainult selles, et ta käib hoolsasti jumalateenistustel ja kuulab hardasti jutlusi, vaid ka ilmunud raamatute headuses ja rahva üleüldises õpihimus, mille rahuldamiseks tuuakse sageli suuri ohvreid.”
Oma väite kinnituseks toob ta andmeid ilmunud usulise kirjanduse kohta. Tartu murdes avaldatud 750-leheküljelist lauluraamatut oli välja antud kuus trükki, samuti kaks trükki uut lauluraamatut ja mitmed uue testamendi trükid. Tartu keelemurret kõneldi tema andmetel 17 kihelkonnas ja need raamatud avaldatud 125 000 inimesele. Veel rohkem trükke on antud välja Tallinna keelemurdes. Eesti rahvas oli tollal kokku vaevalt 700 000 hinge suur.  Ka Pirita kloostri varemetes kohatud ja seal koobastes elaval naisel oli kolm raamatut: piibel, pühapäevaste evangeeliumide, epistlite ja vahelugemiste kogu ning „Eesti maa rahva ja kiriko raamat”.
Tolle õnnistusrohke põlve lapselapsed said võimaluse rajada Eesti riik. Oma osa vaimuliku kirjanduse levimisel oli kakssada aastat tagasi Eestis tegevust alustanud piibliseltsil.
Piibli levitamiseks oli Halles, ühes Saksa pietismi keskuses 1710. aastal asutatud Cansteinsche Bibelanstalt Halle, samuti oli seltse piibli levitamiseks sõdurite ja meremeeste seas, kuid tõeliseks hooks sai aeg täis aastal 1804, kui noore tüdruku Mary Jonesi pühendumisest saada endale emakeelne piibel (ta elas Walesis) ja selleks ette võetud 20miilisest jalgsimatkast innustust saanud mehed asutasid Briti ja Välismaa Piibliseltsi. Kaks aastat hiljem võeti seltsiga ühendust ka Eestist. 1812. aastal rajati Peterburis Vene Piibliselts ja järgmisel aastal selle haruseltsid Tallinnas ja Tartus.
Seltsi kahesajanda aastapäeva puhul valmis Eesti Piibliseltsi tellimusel 28minutine film „Piibel Eestis” (Kroonika helis ja pildis). Film annab ülevaate siinse maarahva ja piibli kokkupuutest tuhande aasta vältel. Viikingiajal on siia ilmselt jõudnud idakiriku mõju Konstantinoopolist. Keeles kinnitavad seda mitmed sõnad, sealhulgas ka „raamat”, mis on algselt tähendanud just piiblit, kommetest kristlike matuseviiside levik ja esemetest ristripatsid. XI sajandil tugevnes läänekiriku mõju, kui Skandinaavia rahvad võtsid vastu ristiusu ja sakslased Lübecki linna endale said.
Kui hästi siinsed inimesed piiblit tundsid, seda ei oska öelda. Saare-Lääne piiskop Johannes Kievel on 1519. aastal soovinud, et inimesed omas keeles usutunnistust oskaksid. Veidi hilisemas Kullamaa vakuraamatus on olemas eestikeelsed palved ja usutunnistus. Oletada võib, et jutluste aluseks olevaid kirjakohti (perikoope) oli eesti keelde tõlgitud. Film „Piibel Eestis” annab hea ülevaate piibli ja selle osade eesti keelde tõlkimise loost, ka väljaantud raamatute hävitamisest reformatsiooni ja vastureformatsiooni heitlustes. Filmi tegijate andmetel oldi juba Rootsi ajal valmis piiblit välja andma, kuid takistavaks osutusid vaidlused keele osas, Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumide konkurents ning alanud Põhjasõda. Lõunaeestikeelne „Wastne Testament” ilmus aastal 1686 ja põhjaeestikeelne „Uus Testament” 1715. Filmis saab ka ülevaate Anton Thor Helle tõlke- ja toimetajatööst piibli väljaandmisel 1739. aastal, Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi rahalisest toetusest ja lõunaeesti keele taandumisest kirjasõnas.
Eesti keel on esimese viiekümne keele seas, millesse piibel on tõlgitud. Filmis antakse ülevaade piibliseltsi tegevusest XIX ja XX sajandi esimesel poolel, piiblite salakaubana NSV Liitu toomisest (leitud ja kasutatud on kroonikafilmi Nõukogude tollitöötajate heast tööst usulise kirjanduse tabamisel) ning Eesti Piibliseltsi taastamisest aastal 1991, ka nüüdisaja tegemistest.
Töö on olnud viljakas. XIX sajandi alguses oli piibel või uus testament igal kahekümnendal perel, 1845. aastal igas kolmandas peres. 1988. aastal osalesin ise ühel kirikunoorte kokkutulekul, kus usuasjade voliniku esindaja lubas, et võidakse lubada välja anda kuni 15 000 piiblit või uut testamenti. Praegu on piibel saadaval igas raamatupoes, salvestatakse vaegnägijatele ja -kuuljatele sobivaid tekste, piibel on kättesaadav ka internetis. 
Jutustavale filmile on leitud hea pildi- ja helitaust. Palju on sümboleid. Sarvepuhumine (sõna „juubel” on seostatud ka sarvega, mida vanas Iisraelis puhuti viiekümnenda aasta alguses, mil vanad võlad kustutati), külvaja, leivategu jne. Omaette väärtus on vanade käsikirjade, jutluste ja piiblitõlgete lugemine. Pildis on ka lavastuslik osa: kujutatud on XVII sajandi alguse kogudust kuulamas Püha Vaimu kirikus jutlust ja hilisema aja talurahvast vennastekoguduse palvemajas. Tekste loevad Mart Rannut, Jaan Bärenson ja Gustav Piir. Nende tekstide lugemist häirib vana kirjaviis, kuid kuulates on see meile mõistetav keel.
Juubelifilmile kohaselt on välja jäetud Nikolai I ajal Vene Piibliseltsi sulgemine aastal 1826. Uuesti lubati protestantidel tegevust alustada 1831. aastal (loata jätkati juba 1827. a) ning vene õigeusu piibliselts asutati alles Aleksander II
valitsusajal aastal 1863. Rohkem tähelepanu oleks võinud pöörata ka piibliseltsi tegevusest XIX sajandi alguses osa võtnud rahva rohkusele. Nii olnud 1818. aastal Liivimaa Eesti osas abiseltsid ehk abikogudused 15 kihelkonnas ja liikmeid neis üheksa ja pool tuhat.
Film annab piibli tõlkimise, väljaandmise ja levitamise tööst hea ülevaate ning võib mõista, miks on see raamat olnud nii igatsetud kui ka kardetud ja keelatud. Apostli sõnade järgi: „… usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu” (Rm 10:17). Uskumine on endale antud elu usaldamine.
Piibliseltsi aastapäeva tähistati 10. juunil Mustpeade majas – samas, kus kakssada aastat varem oli selts Tallinnas alustanud. Juubelifilm lõpeb eestikeelse piibli tõlkimisele, väljaandmisele, levitamisele ja tutvustamisele pühendunud seltsile väärilise tõdemusega piibli põhisõnumist: „Tõelise ja autentse eksistentsi saab anda vaid Jumal, kes on end ilmutanud ükskord ja ainulaadsel viisil Jeesuses Kristuses”. Kõik see sõnum on otsijast ainult hiire­kliki kaugusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming