Pikk matk läbi Euraasia

Jüri Laulik

Mängufilm  „Tagasitee” („The Way Back”, USA /AÜE 2010, 133 min), režissöör Peter Weir. Osades Dragos Bucur, Colin Farrell, Ed Harris, Saoirse Ronan, Gustaf  Skarsgård, Jim Sturgess jt.      Selles filmis on kokku juhtunud äärmiselt  veider kooslus: Austraalia režissöör on teinud filmi Nõukogude vangilaagrisse sattunud Poola ohvitserist, kes põgeneb 1941. aastal koos kaaslastega Siberi vangilaagrist ja jõuab pärast 6500 kilomeetri pikkust julma rännakut järgmisel aastal brittide juurde Indiasse.

Linaloo aluseks on kunagise Poola armee ohvitseri Sławomir Rawiczi romaan, kus ta minategelasena kirjeldab oma õnnelikku põgenemist Nõukogude vangilaagrist. Üsna kärmelt tuli välja, et leitnant Rawicz langes küll pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni 1939. aastal vangi ja saadeti Siberisse, aga 1942. aastal lasti ta vabaks, et ta astuks liitlaste poolel tegutsevasse Poola sõjaväkke. Mees oskas hoiduda Venemaal loodud punase Poola üksustest ja pääses üle Kaspia mere Iraani inglaste loodavasse Poola üksusesse. Ei mingit tuhandete kilomeetrite pikkust matka Indiasse. Kuid pärast seda, kui selgus, et Rawiczi jutt on ilukirjandus, on veel mitu Inglismaal elavat Poola sõjaveterani sõna võtnud, et just nemad on need õiged  mehed, kes müstilise matka läbi Euraasia ära tegid.       

BBC uuris päris põhjalikult kogu lugu ja nende andmetel pole ükski neist Poola  vanuritest ikka seda retke läbi teinud, aga ajakirjanikud leidsid üles ka ühe Indias teeninud Briti julgeolekuohvitseri, kes kinnitas, et tema kuulas sõja ajal üle kolme meest, kes kinnitasid, et põgenesid Nõukogude vangilaagrist Siberis ja kõmpisid tõesti tuhandeid kilomeetreid maha, et Indiasse jõuda. Ohvitser kinnitas, et tema jäi meeste juttu uskuma. Situatsioon oli muidugi väga delikaatne, Suurbritannia ja  Nõukogude Liit olid ju liitlased ühises sõjas natsi-Saksamaa vastu ja Nõukogude vangilaagrist põgenenud mehed polnud üldse teretulnud. Britid ei tahtnud midagi kuulda Gulagist, liitlastel tuli silm kinni pigistada. Tegelikult polegi see ju oluline, kas ühe mängufilmi aluseks on dokumentaalne teos või vaba fantaasia, räägime parem filmist.     

Eks neid raamatuid ole veel ilmunud, kuidas õnnelikult Siberi vangilaagrist põgenetakse ja sadade kilomeetrite pikkuse ohtliku rännaku järel, läbi Gobi kõrbe ja Himaalaja vabasse maailma jõutakse, kuid  režissöör Weir on oma filmistsenaariumi põhjaks võtnud just selle poolaka raamatu. Film on sihuke kaheti hinnatav. Peter Weir on kindlasti andekas filmitegija. Kuus korda on ta Oscarile kandideerinud, aga seni pole veel kuldset kuju kätte saanud. Nimetagem vaid mõnda tema filmi: „Surnud poeetide ühing”, „Trumani show”, „Kapten ja komandör. Retk maailma äärele”. Peter Weir oli 1970. aastatel kindlasti üks olulisemaid  tegijaid selles, et Austraalia film hakkas järjest rohkem tähelepanu äratama ka kaugemal. Kusjuures režissööri kahes filmis, Austraalias vändatud viimases teoses „Gallipoli” (1981) ja esimeses Hollywoodi linaloos „Ohtliku elu aasta” („The Year of Living Dangerously”, 1982) mängis peaosa Mel Gibson. Kaks meest maailma kuklapoolelt olid tulnud Ameerikasse ja maailma filmikunsti, et jääda.   

Weir on osanud oma varasemates filmides paigutada tegelased erandlikku situatsiooni  ja siis nende vahel mitmeid pingeid luua. Sama muster on võetud eeskujuks ka filmis „Tagasitee”, kuid see hajub vahepeal. Jääb mulje, et ilusad pildid loodusest hakkavad inimestevahelisi suhteid segama. Imelised loodusvaated on ilmselt filmitegijad ära peibutanud. Kuidagi uskumatult libedalt rändavad räbalates matkamehed läbi poole maailma. Vahele on põimitud söödavate vaklade otsimist ja oigamist  kohutava elu pärast, aga kannatused jäävad kuidagi marginaalseks. Karakterid haihtuvad lõputus kulgemises läbi imeilusa ja kohati natuke kohutava looduse. On selline vanaaegne uhhutuur läbi poole Euraasia. Vahva on muidugi endisel Nõukogude Liidu inimesel vaadata, kuidas ilus Hollywoodi poiss Colin Farrell mängib kõrvuni täis tätoveeritud vene retsi. Vene filmide ja isiklike kogemuste põhjal ajab ta kohati naerma, aga ta on hea näitleja. Ed Harris Nõukogude vangilaagrisse sattunud Ameerika insenerina on hea nagu alati, aga hästi paljutõotav ja huvitav näitleja on põgenike kambaga liituv teismeline Saoirse Ronan. 1994. aastal sündinud Saoirse Ronan mängib peaosa ka juunis Eesti kinodes linastunud mängufilmis „Hanna”. Paistab olevat väga andekas tüdruk.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming