Pilguheit kahte maailma

Jüri Laulik

Mängufilm „Hargneva armastuse maja” („Haarautuvan rakkauden talo”, Soome 2010, 102 min), režissöör Mika Kaurismäki, operaator Rauno Ronkainen. Osades Elina Knihtilä, Hannu-Pekka Björkman, Antti Reini, Anna Easteden, Kati Outinen, Kari Väänänen, Irina Björklund. Linastub kinos Artis. Soome filmi viimaste aegade kuulsaim nimi  Kaurismäki koosneb kahest poolest. Üks vendadest filmitegijatest on Aki, kes natuke kuulsam ja pärjatum. Tema filmide ülevaadet näidatakse just uuesti ellu ärganud Sõpruse kinos. Teine pool sellest tandemist on väikese Peetri rolli sattunud vanem vend Mika, ka väga hea režissöör. Ta pöördus vahepeal Brasiilia ja muu maailma muusika poole (Espoo bigbänd Sonic Mirror koos Randy Breckeri ja Billy Cobhamiga), aga uues filmis „Hargneva armastuse maja” on  ta kahe jalaga tagasi Soome elus.

Hannu-Pekka Björkman ühe peaosalisena (Juhani Helin) mõjub ehedalt ja tänapäevaselt: pontsakas keskealine mees, ülekaaluline stressisööja, kes jõudnud abieluga lõpusirgele. Kuna tegemist on komöödiaga, siis on pandud isiklikus elus plindris mehe ametiks peresuhete terapeut. Tema kärtsakas naine Tuula (Elina Knihtilä) on aga ärinõustaja, kes teenib rohkem, ja vanasti öeldi, et „selles perekonnas  on püksid naise jalas”. Lõpuks saab mehel siiber ja film algabki sellest, kuidas (keskeakriisis?) mees ja naine valmistuvad ametlikuks lahutuseks. Häda on vaid selles, et abielu ajal on soetatud ühine maja ja selle müük võtab aega. Kuigi päris alguses võib tekkida kahtlus, et järsku tuleb tusane suhtedraama, siis see on asjata kartus. Tegemist on ehtsa kandilisümmarguse ugrimugri komöödiaga.

Kodune ja muhe, nagu oleks Eestis tehtud. Tülid ei lõpe  pussitamisega, tegelased on armsalt äpud ja südamepõhjas ikka head, isegi maffia on abitu ja naeruväärne nagu Totu Kuul. Soomlaste rõõmuks ja naljaks mainitakse nii mõnigi kord ka Eestit ja no ilma liigselt rõhutamata, aga selgelt mõista andes, et see on üks naaberriik, kust üle mere tulevad Soome kurjategijad või nende järeltulijad. Prostituutide nimed on aga Nina ja Natalja. Nina on nii kena, soe ja armastusväärne pretty woman, et armu  või ise ära. Ärge lootke, et Mika Kaurismäki teile mingit filosoofilist kujundimängu pakuks, aga leebe ja heatahtlik meelelahutus on „Hargneva armastuse maja” küll. Armastus, seks, hoolivus ja õnn on alati ka kaane all olemas, tuleb vaid üles leida. Mõlemad peaosalised kandideerivad selle aasta Soome parima filminäitleja auhinnale Jussi. Selle värske soome filmi kohta võiks öelda  nagu Woody Alleni seni viimase avalikkuse ette toodud teose „Mis tahes” puhul, et kutsud lõrisevad küll vahepeal ja lausa naksavad (verbaalselt), aga lõpuks liputavad sõbralikult saba ja tõmbavad keelega üle käe ja isegi üle näo. Las ta siis olla, et lõpuks läheb hästi.       

Mängufilm „Lõopesa” („La masseria delle allodole”, Itaalia-Prantsusmaa-BulgaariaHispaania-Suurbritannia 2007, 122 min), režissöörid Paolo ja Vittorio Taviani, operaator Giuseppe Lanci. Osades Paz Vega, Moritz Bleibtreu, Alessandro Preziosi, Angela Molina. Levib DVD-l.

Hoopis teisest ooperist on Itaalia kahe venna, juba eluajal klassikuteks kuulutatud Tavianide 2007. aastal valminud „Lõopesa”. Armeenia  rahva leinapäeval 24. aprillil näidati seda filmi korra ka Eestis. 1915. aastal korraldasid Türgi võimud kahtlastele kristlastest armeenlastele ilge genotsiidi: mehed tapeti, naised ja lapsed küüditati kõrbe surema. Laipu keegi üle lugema ei hakanud, aga arvatakse, et selle kõrilõikamise tulemusena hukkus poolteist miljonit armeenlast. Türklased eitavad tänaseni, et midagi sellist oleks juhtunud. Üle maailma tekkis põgenikest armeenia kogukondi. 

Itaallastest vennad Tavianid on selle teema pea sada aastat hiljem üles tõstnud. Nad on soliidsed vanamoodsad filmitegijad ega püüa noorematega võidu joosta, et kes suudab kõige jõledama pildi vägivallast kinolinale manada. Tõsi, verd pritsib ka Tavianide filmis, aga suurem pinge ja ahastus väljendub nende naiste nägudes ja silmades, kelle isad, mehed, pojad tapetakse. Film on äärmiselt emotsionaalne, aga tehtud klassikaliste kaanonite järgi. On  algus, pereidüll, mis veriselt katkeb, ja lõpp, kus ellu jäänud lapsed kannavad rahvust edasi. On mõjuvat visuaali. Seda filmi peaks Eestis rohkem kui üks kord näitama. Tõsi, selle ainukese seansi eestikeelne tõlge oli üle paljude aegade üks jubedamaid, tuletades meelde 1990. aastate keldribaaride menüüde või venekeelsete väikepoodide reklaamtekstide keelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming