Pimedad ööd, kahvatud filmid

PÖFFi põhivõistlusprogrammi tase oli tänavu üllatavalt ebaühtlane, koosnedes osaliselt hetkega pärast vaatamist unustusse vajuvatest filmidest.

MARINA RICHTER

20. sünnipäeva aastal oleks värskeimalt A-kategooria festivalilt oodanud tugevat võistlusprogrammi, mis algataks hulgaliselt vestlusi ja arutelusid. Kui nüüd aga mingit poleemikat ka tekib, siis ei ole sel tõenäoliselt midagi pistmist põhivõistlusega – kahvatutes toonides valikuga, mis koosnes osaliselt hetkega pärast vaatamist unustusse vajuvatest filmidest. Üldmulje varieerub vaadatavast meeldivani, mõne tervitatava erandiga. Tunnistan, et kõndisin välja kolmelt filmilt: Vassilis Mazomenose „Liinid“ (pidasin vastu kuni kolmanda osani „Tehas“), Pavel Lungini „Padaemand“ ja Lu Zhangi „Vaikne unelm“.1 Ja siis jäi veel üheksa …

Kõige kahvatuma mulje nähtud filmidest – ja see pole mõeldud viitena tõsiasjale, et film on mustvalge, vaid pigem selle ebaveenvale moele edastada emotsioone – jättis Katharine Hackeri romaani adaptatsioon „Need, kellel pole“.2 See on saksa operaatori Florian Hoffmeisteri teine lavastajatöö. Ta on viimasel ajal silma jäänud näiteks oma koostööga Terence Daviesega, võttes üles tema filmid „Vaikne kirg“ ja „Sügavsinine meri“.3 „Need, kellel pole“ on armastusfilm ilma armastuseta, draama ilma draamata. Armunud paar vahetab kalkuleeritult ükskõikseid lauseid ja vaatajana on raske mõista nende ühise eksistentsi motiive ning soovi seda kooselu säilitada, kolida koos välismaale ja võib-olla isegi pere luua. Lugu leiab aset Berliinis ja seejärel Londonis, vahetult enne ja pärast 11. septembri katastroofi, mis mõjutas tugevalt kaht kolmest film peategelasest, Hansu (Ole Lagerpusch) ja Jacobit (Sebastian Zimmler) – juriste firmas, millel oli kontor Maailma Kaubanduskeskuses. New Yorki minnes kirjutab Hans alla oma saatusele ning jätkab hiljem varieksistentsi Jacobi kujutlustes, kummitades teda vaimuna möödakäijate, tänavakaubitsejate ja tulevikuennustajate kujul. Ja armastuslugu? Armastus lööb õide paarikese vahel, kes kohtus ja läks lahku kunagi aastate eest, et taas kohtuda kuulsa Berliini kunstniku eranäitusel, nende ühise sõbra galeriis. Algusest peale on kaks armastajat Isabelle (Julia Jentsch) ja Jacob nagu kaks satelliiti, mis tiirlevad samal orbiidil teineteist puudutamata ja mitte kordagi dialoogi astudes. Sama dünaamika iseloomustab nende suhet ka Londonis, linnas, kuhu kolitakse juba abielus olles ärilistel põhjustel. Masendununa napist võimalusest teostada end Londonis illustraatorina, satub Isabelle veidrasse ohtlikku seltskonda, mis tirib ta välja igavast ja tühjast elust. Lühike, tormlev armuafäär kena narkodiileriga (Guy Burnet) toob talle aga kõige jõhkramal moel mõistuse tagasi, sundides teda naasma reaalsusse. Isabella enesehävitusstseenid Londonis on väga veenvad, ülejäänud filmi mõjub aga nagu poole pealt katkestatud lause.

Hispaania sotsiaalne muusikal „Kodulävel“ oli põhivõistluse üks meeldivamaid üllatusi.

Hispaania sotsiaalne muusikal „Kodulävel“ oli põhivõistluse üks meeldivamaid üllatusi.

Kaader filmist

Šveitsi-Itaalia päritolu lavastaja Rolando Colla „7 päeva“4 on film, mis tekitab kindlasti vastakaid reaktsioone. Armastuslugu, mida mõõdab allesjäänud päevi lugev stopper, leiab aset väikesel Levanzo saarel, kus elab pärast turismi soiku jäämist vaid käputäis kohalikke vanainimesi. Keset seda metsikut ilu, mille on unistava kaamerasilma ette püüdnud Lorenz Merz ja Gabriel Lobos, plaanivad botaanik Ivan (Bruno Todeschini) ja teatri kostümeerija Chiara (Alessia Barela) Ivani nõudliku keskealise eksnarkarist venna Richardi (Marc Barbé) ja Chiara parima sõbranna Francesca (Linda Olsansky) keerukat pulmapidu. Päikesepaiste, hea toit ja vein ning lämmatav igavus kohas, kus ei toimu iial mitte midagi, viivad kuuma seksiafäärini. Chiara möödapääsmatu sarmi lõplikke tagajärgi mitte aimav Ivan pakub välja, et nende kavandataval seiklusel võiks olla nn aegumistähtaeg. Pulmadeni on jäänud seitse päeva, kui plaan käiku lastakse. Algselt väga intrigeerivana mõjuv raam, originaaljutustus komplikatsioonide käes hukatusele määratud romansist, muundub mingiks 1960ndate, 70ndate ja isegi varaste 80ndate imitatsiooniks, mil matšolik ühemõtteline obsessiivsus oli armastuse tavakomponendiks. On üsna keeruline alla neelata Ivani omakasupüüdlik viha, mille põhjuseks on tema enda seatud reeglite järgimisest tulenev hirm ja meeleheide. Kaastunde asemel areneb selle ratsionaalse ja hullumeelse käitumise vahel pendeldava mehe suhtes välja vastumeelsus. See kohutav tegelaskuju mõjutab filmi, muutes selle teatritükiks, mille peategelane on üsnagi dégagé (ükskõikne, osavõtmatu), särginööbid alles kinni, ihalemas oma portsu naiseliha.

On peaaegu pühaduseteotus öelda midagi halba Viesturs Kairišsi viimase filmi kohta, mille teema on tundlik ja südamelähedane kõigile baltlastele. „Melanie kroonikad“5 põhineb Läti autori Melānija Vanaga (keda filmis mängib Sabine Timoteo) autobiograafial. Vanaga elas üle kujuteldamatud vintsutused 16 aasta pikkuse Siberis oleku ajal, tema lugu on vaid üks saatus kümnetest tuhandetest, kelle venelased tirisid 1941. aastal oma kodust välja ja saatsid jäisele ebasõbralikule tühermaale. Hoolimata Gints Bēržiņsi oskustest, kes sai PÖFFil ka parima operaatori auhinna, teeb kõikvõimalike inimkannatuste kujutamine pikemates stseenides, nagu Stalingradi lahing, filmile pigem kahju kui kasu. Vaatajalt röövitakse seeläbi tõelise empaatia võimalus, ülevoolav paatos jätab kerge ärritustunde. „Melanie kroonikad“ on film, mida sillutasid head kavatsused, kuid mis on ebaõnnestunud mitmel tasandil. Selle pikkus, detailide üleküllus ja raskesti jälgitavad paralleelliinid on vaid mõned filmi nõrgad aspektid.

Roderick Cabrido draama „Tuos“,6 mille maailma esilinastus oli sel sügisel Filipiinide Cinemalaya filmifestivalil, põhineb Denise O’Hare’i käsikirjal ning võeti üles kohalikus kinarai keeles, antiiksetes metsakasvanud Panay mägedes. Lugu keerleb ümber ühe peaaegu unustatud tava, kus külaelanikud koostöös „metsavaimuga“ valivad endi hulgast kõige ilusama tüdruku, kelle ülesandeks saab kogukonna suulise kultuuri säilitamine – värsside päheõppimine ja nende esitamine pidulikel puhkudel. „Tuoses“ näeme, kuidas üks valitu, vanaldane Piina-llog (keda mängib Filipiinide staar Nora Aunor), binukot ehk neitsina säilitatu otsib tasapisi endale mantlipärijat. Valik langeb ta enda lapselapsele (!) Dowokanile (suur telenovelastaar Barbie Forteza), aga valitu pole sellisest hookuspookusest huvitatud ja otsustab protestiaktsioonina kaotada süütuse ühele külapoisile, lootes vältida igavesse üksindusse lukustatud looritatud matrooni saatust, keda peetakse tema oma kodus vangistuses. See ajab oma plaane järgida tahtva metsavaimu muidugi vihaseks ja lugu tegeleb edasi sellega, kuidas parandada katkiläinu ehk Piina-llogi tervis. Vanaaegsete rituaalide kujutamine on filmis suurepärane ja kui uskuda kohalikke allikaid, siis ka autentne, sisaldades varjuteatrit ja binukot’ide originaalsete laulude, mis pärinevad nende traditsioonist nimetusega „Must koer“, skandeerimist. Kõik see ja erakordne näitlemine ei suuda varjata tõsiasja, et „Tuose“ lugu läheb poolel teel kaotsi, lausa hülgab oma peategelased, püüdes meid selle tundmatu kultuuriga kurssi viia. Dowokan peaks kandma selle loo koormat kui naine, kes murrab allumise ja traditsiooni kütked, ent vajub ilma erilise tähelepanuta tagaplaanile ja kaotab enne filmi lõppu oma tähtsuse. Seetõttu mõjub „Tuos“ pelgalt kui järjekordne visuaalselt meeldiv eksootiline postkaart.

Iisraeli režissööri-stsenaristi Eitan Anneri filmi „Vaikne süda“7 rütmilööke võiks lausa stetoskoobiga mõõta. Arusaadav, miks see film võitis hoolimata kõigist oma puudujääkidest Tallinnas kaks auhinda: parima filmi grand prix’ ja parima näitlejanna preemia Anja Buksteinile. Muusikalid võidavad harva suuri festivaliauhindu – kui Cannes’i tulemusi vaadata, siis hakkavad silma vaid „Cherbourg’i vihmavarjud“, „Kogu see jazz“ ja „Tantsija pimeduses“.8 Kuigi komöödiaid ei eirata täielikult, on žüriidele rohkem meele järele ajastudraamad või ideed, mis kätkevad endas teatud poliitilist, sotsiaalset või psühholoogilist stampi. Seetõttu vaadati PÖFFil ebaõiglaselt üle ka Hispaania filmist „Kodulävel“9 – ainult Silvia Pérez Cruz võitis parima muusika eest viie tuhande eurose preemia, mis makstakse välja muusika litsenseerimisõigustes. Selle filmi juurde tuleme aga veel tagasi.

„Vaikse südame“ peategelane Naomi on endine elukutseline pianist, kes lahkub Tel Avivist Jeruusalemma meile teadmata, aga ilmselgelt isiklikel põhjustel. Ta saab endale lubada vaid korterit peamiselt ortodoksses juudi kvartalis ja algusest peale suudab ta kogukonna trikitamist taluda sellise stoilisusega, et kohe kerkib üles küsimus masohhismi piiridest. Vaataja talub koos Naomiga ähvardusi, kassi poomist, peaaegu füüsilisi konflikte ja naabruskonna talumatut vaenulikkust. Olukord läheb veelgi hullemaks, kui ta otsustab lähedal asuvas roomakatoliku kirikus hakata ühelt itaalia mungalt orelitunde võtma. „Usutaganeja ja kristlaseks pöördunu“ sildiga märgistatud Naomile on põrguuksed valla. Ainus lohutus järgnevas kaoses on sõprus tumma naabripoisiga, kes hiilib alguses Naomi korterisse, et jätkata klaveritunde samas kohas, kus need eelmise omanikuga, salapärastel asjaoludel surnud naisega pooleli olid jäänud.

Film avab väga palju uksi, et need seejärel taas ükshaaval sulgeda, sealhulgas Naomi suhe mungaga, mis hetketi paistab küll tärkava armastusloona, aga laguneb ebamääraseks suhteks kahe äratõugatu vahel. Samuti võiks kirjeldada Naomi külm-kuuma suhet uskliku lese, tumma poisi emaga, kes üritab noorele naisele õpetada kogukonnas kehtivat moraali. See film on aken huvitavasse maailma, millest tavaliselt ei räägita, kuid loo moraal läheb tegevuse käigus kaotsi. Mis see sõnum siis oligi? Tolerantsus? Vastupidavus? Kangekaelsus? Vastus on kusagil olemas.

Stefan Haupti „Sünge õnn“,10 Lukas Hartmanni samanimelise romaani ekraniseering, väärib äramärkimist heade kavatsuste ja pateetikavaba lähenemise eest traumajärgse stressi sümptomite käsitlemisel. Raske autoõnnetus saadab teise ilma neli viiest pereliikmest. Ellu jääb vaid kaheksa-aastane poiss Yves (Noa Ricklin). Film tegeleb sündmuse tagajärgedega melodraama üledoosi tekitavate hetkedeta. Selle asemel luuakse siin peaaegu dokfilmilik realistlik õhustik, mille mõju pääseb esile tõsieluliste traagiliste sündmuste foonil väljaspool filmi.

Pärast haiglas ärkamist suhtleb endiselt šokis poiss haigla personaliga pealtnäha normaalselt. Ainus, kes suudab ligi pääseda poisi sisemaailma ja puudutada trauma keset, on haiglapsühholoog Elaine (režissööri abikaasa Eleni Haupt). Nende vahel tekib eriline side, mis võtab loo arenedes ja pinge kasvades järjest enam ema-poja suhte kuju. Yves’i tädi, kes on algul väga valmis võtma endale poisi hooldusõiguse, annab mõne aja möödudes alla, suutmata toime tulla poisi keeldumisega süüa või kooli minna. Yves’i tujud lähevad iga päevaga hullemaks ja lõpuks antakse ta Elaine’i hoolde, kes teisalt peab tegelema oma teismelise tütre iseloomu näitamisega. Ricklini rollilahendus poeb naha alla ja öised jutuajamised surnud vennaga keldris kuivavate linade vahel võiksid vabalt sobida mõnda õudusfilmi, kuigi siin taotletakse vaid pinge loomist, mitte tiivaripsutust õudusžanriga.

Kogu süžeed iseloomustab kristluse emanatsiooni idee, mis juhatatakse sisse juba proloogis, kus Elaine mõtiskleb oma äsja avaldatud raamatu „Kalmari kunsti altarid“ (see on tegelikult ta magistritöö). Hiljem näeme Elaine’i koos Yves’iga kirikus vaatamas kurikuulsat Isenheimi altarimaali, millel on kujutatud Jeesuse elu. „Sünge õnn“ on sümboolse allaandmise tõetruu kujutamine spirituaalse suhte ja poisi kogetud kannatuste kõigi tasandite kaudu. Võib-olla just seetõttu osutus „Sünge õnn“ oikumeenilise žürii lemmikuks.

Hispaania sotsiaalne muusikal „Kodulävel“ oli põhivõistluse üks meeldivamaid üllatusi. Selgemõistuslik, pretensioonitu ja kitšivaba film, kus on suudetud vältida kõiki muusikalidega seotud klišeesid põhiliselt tänu intelligentsetele ja sotsiaalselt sidusatele laulusõnadele, on täielikult kõne all oleva keeruka teema kontekstis. Rangelt soovituslik. Režissöör Cortés jälgib üht perekonda, kelle saatus muutus täielikult pärast 2008. aasta finantskriisi koos viie miljoni ülejäänud kodulaenu võtnud Hispaania kodanikuga. Kodude sundvõõrandamised pankade poolt, inimeste tänavale heitmine, kodutus ja valitsev suur ebakindlustunne lokkava töötuse ja meeleheite ajal, aga ka sündsustundetute skeemitajate jälk komme kasutada ära kõige rängema löögi alla sattunud osa ühiskonnast juriidilise abi lubadusega – selline on filmi „Kodulävel“ temaatiline taust. Loo keskmes on Sonia (Silvia Pérez Cruz, ka filmi Tallinnas auhinnatud helilooja), ta abikaasa Dani (Ivan Massague) ja tütre Andrea elu pärast kodust ilmajäämist. Viis, kuidas raha mõjutab inimestevahelisi ja perekonnasiseseid suhteid, on meisterlikult ekraanile toodud, ennekõike näeme seda Sonia suhtes emaga, kelle inimlik pale on igapäevaste mugavustega harjumise tagajärjel kalgistunud.

Ainus naine (!) põhivõistluse kaheteistkümne filmi režissööride hulgas, iraanlanna Narges Abyar, esitles oma peenelt paika häälestatud kolmandat filmi „Hingus“,11 saades filmi eest festivali lõpus ka PÖFFi parima režissööri auhinna. Pärast maailma esilinastust Iraanis Fajri filmifestivalil tänavu aprillis, kus filmi saatis publiku heakskiit, ja esimest olulist rahvusvahelist auhinda, on sel filmil hea võimalus jätkata edukat festivaliringi ja jõuda rahvusvaheliselt filmifännide huviorbiiti.

„Hinguse“ kangelane on seitsmeaastane Bahar (Sareh Nour Mousavi), erakordselt rikkaliku sisemaailmaga tüdruk, kes elab koos isa ja vendade-õdedega jumalast maha jäetud Valad Abadi linnakeses, Iraani Karai maakonnas. Sündmuste toimumisajaks on 1979. aasta, mil islamirevolutsioon kukutas troonilt šahh Rezā Pahlavī ning juhatas sisse Homeini radikaalsete muutuste ajastu. Rasket astmat põdev pereisa Gafur (Mehran Ahmadi) kolib tervislikel põhjustel koos perega kasuema juurde, kus ei ole elektrit ega kraanivett. Lisaks kasutab vanamutt liialt tihti oma keppi, et lastele korda õpetada. Bahar on elava fantaasiaga väga intelligentne tüdruk, kes otsib brutaalsuse ja viletsuse eest varju raamatutest, mille ta avastab oma onu eraraamatukogu riiulitelt. Mõned neist pole kaugeltki lastele sobilikud, aga Bahari tüüpiliselt lapselikus käsituses plahvatab tüdruku fantaasia joonisanimatsiooni maailma, kus ta kujutab end ette maailma vallutava kangelannana. Bahari käsitlus fraasist popping the cherry (süütust võtma), mille ta leidis ühest loost, mis räägib prostituudiks sunnitud tüdruku loo metafoorses ja vihjelises keeles, on lihtsalt võluv. Abyar näitab oma kodumaad Iraagi-Iraani sõja eelõhtul, lubades meil näha ümbritseva maailma õudust läbi lapse silmade ja tõlgenduse. Mitte üksnes läheneva sõja vältimatu oht ei pane Bahari süütust löögi alla, vaid ka igapäevane, agressiivne viis, millega täiskasvanud sekkuvad tema lapselikku maailmakäsitusse. See on veenvaks meeldetuletuseks karistusepõhisest ja noomivast pedagoogikast, mida on põlvkonniti harrastatud ning mille vilju on maitsnud meist paljud. See harmoonilise narratiiviga lugu on Iraani režissööri seni kõige küpsem teos, ja Narges Abyari tasub silmas pidada ka edaspidi.

Polnud juhus, et parima näitleja auhind läks jagamisele kahe mehe vahel, kes olid panustanudki võrdväärselt tragikoomilisse ja võluvasse Rumeenia-Leedu-Moldova komöödiasse „Idapoolne bisnis“.12 Vaesunud koorilauljat Mariani (Constantin Puşcaşu) ja tülinorijast luuserit Petrot (Ion Sapdaru) seob unistus saada suurem summa raha ja tagada endale normaalne elu. Nende äriideed on tüüpiliselt idaeuroopalikud: nutikad, maniakaalsed ja riskirohked. Kuigi filmi klassikaliseks road movie’ks liigitatavas struktuuris pole iseenesest midagi uut ega originaalset, püsib kogu lugu püsti Ida-Euroopa majanduse savijalgadel, mis annab filmile teatud je ne sais quoi (kvaliteedi, otsetõlkes ’ma ei tea mille’). Ka siin on olemas ikka ja alati filmides esinev lugu ühe mootorratta müügist uuesti ja uuesti. Tsikkel, milletaolisi on Balkani maades tihti näha ning mida pole lootustki müüa Ida-Euroopa kolkaküladest väljaspool. Leedu operaatori Feliksas Abrauskase peamiselt keskplaanis ja lainurkobjektiiviga üles võetud „Idapoolne bisnis“ mängib põhiliselt üldmuljele, mitte detailidele.

Võttes arvesse PÖFFi maratonpikkust, mis on juba iseenesest paras katsumus, tekib küsimus, miks ei kasutata ära Tallinna kinode ja saalide rohkust – päevasel ajal ei näidata seal praktiliselt üldse filme. Selle asemel surutakse kolm võistlusprogrammi (põhivõistlus, debüütide võistlus ja eesti filmide võistlus), kaks alafestivali ja muljetavaldav arv võistluseväliseid filme kõik maksimaalselt nelja ajaauku õhtuses vööndis, üksteisega tähelepanu pärast konkureerima, mis on täiesti enesetapjalik käitumine. Kui oleks võimalik filme vaadata ka lõunastel aegadel ja seda ka nädalapäevadel, oleks huvilistel märksa rohkem võimalusi festivalil ka midagi ära näha.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Grammes“, Vassilis Mazomenos, 2016; „Пиковая дама“, Pavel Lungin, 2016; „Chun-mong“, Lu Zhang, 2016.

2 „Die Habenichtse“, Florian Hoffmeister, 2016.

3 „A Quiet Passion“, Terence Davies, 2016; „The Deep Blue Sea“, Terence Davies, 2011.

4 „7 gironi“, Rolando Colla, 2016.

5 „Melanijas hronika“, Viesturs Kairiš, 2016.

6 „Tuos“, Roderick Cabrido, 2016.

7 „Lev shaket“, Eitan Anner, 2016.

8 „Les parapluies de Cherbourg“, Jacques Demy, 1964; „All that Jazz“, Bob Fosse, 1979; „Dancer in the Dark“, Lars von Trier, 2000.

9 Cerca de tu Casa, Eduard Cortes, 2016.

10 „Finsteres Glück“, Stefan Haupt, 2016.

11 „Nafas“, Narges Abyar, 2016.

12 „Afacerea Est“, Igor Cobileanski, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming