Pisaratega, Varssavist

Poola film peegeldab minevikupaineid selleks, et olevikuprobleemidega paremini toime tulla.

TRISTAN PRIIMÄGI

Andrzej Wajda luigelaul „Järelkujutis“ käsitleb indiviidi ja süsteemi vahelist konflikti sotsialistlikus Poolas.

Andrzej Wajda luigelaul „Järelkujutis“ käsitleb indiviidi ja süsteemi vahelist konflikti sotsialistlikus Poolas.

Kaader filmist

Eestlastel on kaks toredat ütlemist: „Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja“ ja „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Pragmaatilised eestlased hoidsid ilmselt mõlemad mõtteterad oma salves varuks ja kasutasid vastavalt vajadusele kas üht või teist tõeversiooni. Küll tundub, et vähemalt kultuurikäsitluses kipub domineerima teine: kui üldse rääkida eestlase suurest narratiivist, siis on see ju jutustus kestmajäämisest, 600aastasest orjapõlvest, oma keele, rahva ja maalapi säilitamisest kõigi kiusajate kiuste. Eestlane on see, keda on olnud võimatu välja juurida. Selle pidev meeldetuletamine annab meie eksistentsile mõtte, argipäeva elujõu ja igapäevastele võitlustele selle vajaliku underdog’i positsiooni, mis lisab teatud eepika isegi olmeprobleemidele.

Minevikupeeglisse vahtimine on olnud ka Eestis filmikunsti üks põhitegevusi: väärikas kinematograafiline suund, mida arendada, on ikka ja jälle see eestluse defineerimine ajaloosündmuste kaudu. Minevik on eestluse püsimajäämiseks põhiline viis ja vahend tuleviku konstrueerimisel.

Mälupiltide massihaud

Kui eesti film on saanud kriitikat liigse ajaloolistesse sündmustesse kinnijäämise pärast, siis tasub vaadata Poola filmikunsti ajalukku, et märgata ajaloo veelgi kesksemat rolli nende kinematograafilises eneserefleksioonis. Kõik poola filmi viimase aja suurimad edulood on ajastufilmid. Igaühes neist on välja toodud mingi unustatud ja hirmus tahk lähiminevikust: meenuvad „Roos“, mis räägib masuurlaste etnilise grupi peaaegu täielikust hävitamisest, Andr­zej Wajda „Katõn“, mille keskmes on nii Katõni massimõrva avalikkuse ette toomine, aga minu meelest väga olulise meeldetuletusena ka Poola peaaegu üheaegne okupeerimine Saksamaa ja NSV Liidu poolt 1939. aastal, ning kindlasti „Ida“,1 kus näeme 1950. aastate alguse poliitiliste näidisprotsesside järelkaja, millele on hulka segatud katoliikluse muutuv roll Poola ühiskonnas sotsialistliku okupatsiooni ajal. Näiteid on veel ja veel.

Selle ajaloolise enesekaemuse traditsioonis on oluline osa ka Varssavi linnal. Olgu selle kinnituseks nii mainitud „Roos“, aga ka sama autori Wojciech Smarowski 1970ndate. salapolitseist rääkiv „Sünge maja“,2 mis võitsid mõlemad Varssavi filmifestivali publikupreemia. Poola ja Varssavi eleegilise narratiivi viimase ristile kinnitava naelana mõjus peaaegu rituaalsete peiede vormis toimunud Pimedate Ööde filmifestivali avatseremoonia, kus avafilmiks oli kunstiliselt vägagi küsitav, aga igati müüti kinnistav „Varssavi ‘44“3 vabadusvõitluse partisanide hävitamisest pealinna kaitsel. Intrigeerivalt oli originaalpealkirja poolakeelne vihjavam sõna miasto (linn) asendatud Eesti keeles linnanimega Varssavi, otsekui kinnitamaks, et meie, eestlased, aitame selliseid kannatusi mõistes märtrimüüdi kokkupanemisele ka omalt poolt kaasa.

Emotsioonide turg

Varssavi festivali filmiturul CentEast näidati kahtteist uut poola filmi ja taas andsid tooni ajastudraamad. Ilmselt oleks filmikunstniku või kostümeerija amet Poolas üks väga ihaldusväärne töökoht, sest piinliku detailitäpsusega kokku pandud ajastud tunduvad sealses filmikunstis olevat juba standardnõue, mitte mingi tähelepanuväärne erand. Kui vaadata, millised kohalikud filmid on olnud populaarsed publiku hulgas, tundub küll, et üks õige poolakas draamat ei karda. Eestis langeb märksa vähemate eksimuste eest hea tuju diktaadi vastu kaela süüdistus tujurikkumises, siin aga oli filmide keskmine foon nii lootusetu, et igaüks pidi selle maratoni vältel end tõsiselt kokku võtma ekraanil toimuvast distantseerumiseks, kohati isegi enda isoleerimiseks. Julgus vaadata otse näkku elu koledamale poolele võib aga kaasa tuua kunstilise kirgastumise, kui tõe jahil ei põrgata tagasi ka kõige isiklikumate ülestunnistuste ees. Üks kõige piinavamaid, aga eksistentsialistlikus plaanis mõjusamaid filme „Viimane perekond“4 räägib Poola kunstnikust Zdzisław Beksińskist ja tema ning ta pere elust 35 aasta jooksul. Beksiński, ta naise Zofia ja puudega poja Tomasze elusündmusi üsna täpselt järgivas filmis juhtub peategelastega niivõrd palju, et efekt on tõeliselt eepiline, meenutades ehk pisut Helena Trestíková legendaarseid dokfilme, kus peategelaste elukäigust näidatakse 25 aastat ära pooleteise tunniga. Realismitaotlusest kõneleb ka see, et režissöör Jan P. Matuszynski on Beksiński perekonda mängima võtnud võimalikult sarnased näitlejad, Beksiński ise aga on justkui poola filmi kokkuvõtteloo kõneisik, mälu rekonstrueerimise suurmeister, kes salvestas oma elusündmusi fanaatiliselt, alguses foto- ja hiljem videokaameraga. Selle tulemusena kulgeb film kaht paralleelset vaatepunkti – autori ja Beksiński oma – oskuslikult üksteisest tõukuma pannes, Beksiński halastamatu kaadrisilm ei põrku tagasi ka väga keeruliste olukordade salvestamisest (Tomasze laamendavad vihahood näiteks), mille relvituks tegev vahetus kandub üle kogu filmi meeleollu. Seda filmi on väga raske vaadata, seda nii troostitu ja väheste võimalustega sotsialistliku Poola magalarajooni elu kujutamise kui ka eksistentsialistliku paratamatuse õhustiku tõttu. Filmi ülesehitus, film filmis, võib tunduda küll kunstlikuna, aga igasugune katse end toimuvast kaugemale või väljapoole asetada lõpeb läbikukkumisega. Vaataja on klaustrofoobiliselt kinni selle perekonna kitsukeste eluruumide kammitsas, sunnitud pealt vaatama iga lohutut draamat. Beksiński elutark fatalistlik huumor aga päästab „Viimase perekonna“ võltsvagatsevast tõsimeelsusest, sama eesmärki teenib ka Dawid Ogrodniku valitud Tomasze kujutamise viis: tolle plahvatuslikku maniakaalsust tasakaalustab siiras vaimustumine muusikast ja sümpaatsed sammud peo- ja raadio-DJna.

Ajastute vaim ja ajastu lõpp

Uute poola filmide hulgas domineerivate ajastudraamade tegevusaeg on üsnagi libisev, aga ideoloogiline teravik üsnagi sarnane. Pärast pikki (sisuliselt) okupatsiooniaastaid, tundub poola filmikunstis olevat oluline teema siiski sotsialistliku režiimi analüüsimine ja selle liigitamine repressiivseks, ebainimlikuks, aseksuaalseks ja psühholoogiliselt traumeerivaks. Silmapaistvamatest näidetest peab ära mainima žanrifilmi maski taha peitunud psühholoogilise karakterianalüüsi „Mina olen tapja“.5 See on taas tõsielusündmustel põhinev ajaloodraama 1970ndatel tegutsenud seeriamõrvari Sileesia vampiiri ajujahist. „Mina olen tapja“ keskmes on aga protsessi skandaalsem aspekt: juba kohtumõistmise aegu oli kahtlusi, et kohtualune pole tegelikult vampiir. Filmi peategelane, politsei­ohvitser Janusz Jasiński on end pannud sundolukorda, kus oletatava vampiiri üle kohtumõistmisel on suur mõju tema enda käekäigule. Kui asjad ei lähe nii, nagu plaanitud, laskub ta oma versiooni kinnistamise teel järjest ebamoraalsemate sammudeni.

Toonilt ja dramaatikalt märksa tüünem ja vaoshoitum „Suvemälestused“6 on teismelise poisi vaatepunktilt esitatud lugu emast ja tema armukesest, näitamata midagi otseselt, aga piisavalt selgelt vihjates. Nende mõlema keskmes on küll narratiiv, aga samapalju on tegu (eriti muidugi esimese puhul) kommentaariga toonastele oludele, kus inimene pidi leidma oma koha ja säilitama mingi väärikuse. Selles mõttes meenutavad need mõlemad üht olulisemat tänavust poola filmi „Armastuse ühendriigid“,7 kus näidatakse ühe väikelinna nelja naise rahuldamata ihade kaudu seda painet, mida sotsialism inimeste igapäevaellu tõi.

Poola üks kõigi aegade tuntumaid filmitegijaid Andrzej Wajda valis oma lahkumiseks igati sümboolse päeva, 9. oktoobri Varssavi filmifestivali alguses. Ühe ajastu lõppemise kurbusest kumas läbi ka kahtlus, millise pilguga peaks vaatama 90aastaselt surnud lavastaja viimast filmi „Järelkujutis“,8 mis linastus festivali programmis. Wajda film – moodsa kunstniku Władysław Strzemiński järjest keerulisem püüd säilitada inimlikkus sotsialistliku Poola ideoloogilises maailmas, kus ainus aktsepteeritav kunst on poliitiline sotsrealism – võtab justkui kokku kõik juba mainitud punktid: sotsialistlikest repressioonidest rääkiv ajastufilm (umbes sama periood meie „Vehklejaga“, 1948–1952), mille keskmes on mäluteema. Strzemiński võitleb kogu filmi vältel süsteemi katsetega ta ajaloost ja kunstiloost jäädavalt kustutada. Nagu „Katõnigi“ puhul on Wajda endale võtnud mälu taastaja rolli. Igati auväärne viimane film mehelt, kes muutis elu jooksul mitu korda poola filmikunsti kurssi. Ta lõpetas oma karjääri tõeliselt wajdaliku tugeva narratiivse draamaga.

Tõde ja õigus

Kõik need mälust rääkivad filmid on tehtud ju tegelikult laiemalt veelgi olulisemal inimõiguste teemal, mis on Poolas taas teravalt fookusesse kerkinud. Raske uskuda, et suure piinatud Euroopa rahva katsumused on viinud lõpuks selleni, et konservatiivsus tõstab sellisel moel pead. Juba pealtnäha 1960ndatel võideldud võitlused on taas kerkinud päevakorda. Abortide keelustamise eelnõu esitamise järel leidis Poolas (ja ka teistes riikides) aset laialdane protestilaine. Niinimetatud musta esmaspäevaga (3. oktoober) päädinud rahutustele vastasid Poola valitseva jõud väitega, et eelnõu on päevakorrast maas. Kui tänavad rahvast tühjenesid, esines ometigi sõnavõtuga paremkonservatiivne ekspeaminister, üks kaksikutest, Jarosław Kaczyński, kes ütles, et „nende partei teeb kõik endast oleneva, et sündida saaksid isegi kõige väärastunumad lapsed“.9

Tekib küsimus, kas Poola viis oma minevik kaamerasilma peegeldusest üles leida, see taaslavastada ja seda interpreteerida tuleb neile teraapiliselt kasuks oleviku menetlemisel (repressioonid on ju samad) või peaksid nad hoopis viskuma barrikaadidele ja tegema filme sellest, mis on siin ja praegu. Ehk siis, kas mälu konstrueerimine on filmikunstis pigem abivahend või takistus? Meile aga olgu need sündmused meenutuseks, et omaenda minevikku kinnijäämisel võib meidki ühel hetkel oodata ees selline võitlus, millelaadset me praegu endale ettegi ei oska kujutada.

1 „Róża“,Wojciech Smarzowski, 2011; „Katyń“, Andrzej Wajda, 2007; „Ida“, Paweł Pawlikowski, 2013.

2 „Dom zły“, Wojciech Smarowski, 2009.

3 „Miasto 44“, Jan Komasa, 2014.

4 „Ostatnia rodzina“, Jan P. Matuszynski, 2016.

5 „Jestem Mordercą“, Maciej Pieprzyca, 2016.

6 „Wspomnenie lata“,Adam Guziński, 2016.

7 „Zjednoczone Stany Miłości“, Tomasz Wasilewski, 2016.

8 „Powidoki“, Andrzej Wajda, 2016.

9 http://wyborcza.pl/1,75398,20826949,kaczynski-chcemy-by-kobiety-rodzily-dzieci-skazane-na-smierc.html?disableRedirects=true

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming