Pisut PÖFFi positiivsusest

Mathura

 

PÖFF on selleks korraks taas möödunud ning arvan, et õnnestunult. Seda mitte ainult sellepärast, et paariks nädalaks peatati meie kinodes muidu vohav amerikaniseerimine ja seda isegi Ameerika suurfirma nime kandvas kobarkinos. PÖFF on meie kultuurimaastikul üsna ainulaadne sündmus – oma multikultuursuses iga-aastaste ürituste seas ilmselt ületamatu. Tegu pole ju mitte ainult võimalusega tutvuda maailma kinematograafia saavutustega, vaid see festival pakub ka üldisemat pilguheitu eri kultuuridesse, paikadesse, võimalustesse kajastada reaalsust. Positiivne on juba osutaminegi sellele, et on üldse olemas väga erinevaid reaalsusi.

Festivalist osasaamine on seetõttu kindlasti avardav ja tänuväärne ka neile huvilistele, kes muidu filmikunstist ja selle tegemisest suhteliselt kaugel. Ning see on väärtus, mida ka organisatoorsed kitsaskohad, mille üle sel aastal polemiseeritud (vt Ekspress 8. XII), ei suuda mu meelest nurjata.

Isegi enim sügavamõttelisusele püüdleval Hollywoodi filmil tundub reeglina olevat hulk kindlaid teostuslikke piiranguid, teatud skeem. Kui Hollywoodi ja mitte-Hollywoodi kõrvutada, näib olulisim erinevus olevat filmi kommertsiaalse eesmärgi ja eneseväljenduspüüde erinev kaal. Mida kaugemale film on seatud autorist endast, mida rohkem see on orienteeritud konkreetsest turust ja halvimatel juhtudel suunatud ka selle turu arvamuste tahtlikule kujundamisele ja kinnistamisele, seda vähem saab sellest kõneleda kui teosest – tegu on pigem toote kui teosega. Igasugune toode on aga suunatud pigem tarbijale kui ainulaadsele isiksusele. Sel juhul on huviobjekt pigem tarbimine kui autoripoolne kogemuste ja nägemuste jagamine ning sellest lähtuv isiksustevaheline suhtlus kunsti vahendusel.

Ent mida rohkem on inimene huvitatud taolisest vahetumast kontaktist, enese sügavamast puudutamisest, seda vähem suudab kinotoodang talle pakkuda. Enamik PÖFFil näidatavast on selle tulva kõrval värskendav ja toitev, sest ehkki ka siinsete filmide tase varieerub, jäävad need toote ja eneseväljenduse skaalal keskmiselt siiski palju rohkem viimasele poolele.

Arvestades, et tänapäeva ühiskonna tendents näib olevat elada üha enam inimese eksistentsi välistes kihtides ja mitte millessegi õieti süveneda, on küll ilmselt õigustatud väita, et PÖFF on vähemuse üritus. Ometigi näitab aga see kõigile huvituda vaevujaile hulka võimalikke alternatiive. Väljamüüdud kinosaalid on kinnituseks nende vajadusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming