Pitsad. Kas üksnes gurmaanidele?

Livia Viitol

Laila Pakalniņa film kujutab kahe pitsapoisi jaburat seiklust Lätis ja Eestis. Mängufilm „Pitsad” („Picas”, Läti-Eesti 2012, 63 min), stsenarist ja režissöör Laila Pakalniņa, operaator Uldis Jancis, kunstnik Jurģis Krāsons, helirežissöör Anrijs Krenbergs, monteerija Kaspar Kallas. Osades Pauls Iklāvs, Reinis Stabiņs jt. Esilinastus Eestis 14. XII kinos Artis. Täna linastub kinos Artis sel sügisel Rooma rahvusvahelise filmi „Cinema XXI” programmis novaatorluse eest žürii eriauhinna pälvinud mängufilm „Pitsad”. Filmi stsenarist ja režissöör on Laila Pakalniņa, kes aastate jooksul on pälvinud rohkesti tunnustust rahvusvahelistel ja kodumaistel filmifestivalidel ning osutunud silmapaistvaimaks autorikino esindajaks Lätis. Kuid enne, kui tulla selle juurde, missugune on Pakalniņa uue filmi sõnum, mis vahendeid ta selle edastamiseks kasutab ning kuidas see vaatajat mõjutab, natuke ka Pakalniņast ja tema filmidest. Liepājast pärit Laila Pakalniņa lõpetas 1986. aastal Moskva ülikooli žurnalistikaosakonna ning viis aastat hiljem Moskva filmiinstituudi režiiosakonna. Ta on loonud 21 dokumentaal-, viis lühi- ja neli mängufilmi. Dokumentalistina alustanud Pakalniņa jäi filmihindajatele silma juba 1996. aastal, kui võitis filmiga „Duuma” peaauhinna Brüsseli rahvusvahelisel videofilmide festivalil. Samal aastal sai ta lühidokumentaalide „Praam” ja „Post” eest Cannes’i filmifestivalil FIPRESCI auhinna. 2002. aastal võitis Pakalniņa lühifilm „Papa Gena” Oberhauseni rahvusvahelisel filmifestivalil žürii eripreemia ja 2003. aastal anti sellele filmile žürii eripreemia rahvusvahelisel eksperimentaalfilmide ja videokunsti festivalil „Media City 9” Windsoris (Kanada). 1998. aastal valmis Pakalniņa esimene mängufilm pealkirjaga „Kurpe” („King”). See film saavutas Läti kinopubliku hulgas tohutu populaarsuse, pälvis FIPRESCI auhinna Riias peetud rahvusvahelisel filmifoorumil „Arsenals” ning jõudis Cannes’i filmifestivalil eriprogrammi. See film oli nõukogude miljöösse ja aega viidud omalaadne Tuhkatriinu-variant: tegevus toimub Liepājas, kus piirivalvurid otsivad kinga omanikku, võimalikku piiriületajat. Pakalniņa teine mängufilm „Püüton” pääses 2003. aastal Venezia rahvusvahelise filmifestivali kõrvalprogrammi. Ekspressionistlikku ja absurdset „Püütonit” on peetud maailmakino eksperimendiks. Tegevus toimub koolis, mida autor vaatleb kui totalitaristliku ühiskonna mikromudelit. Kolmas mängufilm, 2006. aastal valminud läbinisti absurdne „Pantvang” käsitleb lennukiröövi Riias.

Pakalniņa on filmitegija, keda seostatakse XXI sajandi Balti kino uue lainega. Tema filmides vaadeldakse argielusündmusi ja n-ö lihtsaid asju. See lihtsus on aga teistsugune ja selles on palju niisugust, mis jääb vaatajat painama.

Painav lihtsus

Süžee näiline kergus lisab filmidele sügavust ja mitmetahulisust. Pakalniņa filmides on suurt tõsidust ja koomikat ning teistmoodi, eesti vaatajale tõenäoliselt harjumatut irooniat, mida esitatakse riivamisi ja mõistu. Rikkalik sümbolite arsenal tundub olevat üks tema trumpe. Pakalniņa filme ei ole kerge vaadata, neis on väga palju detaile, üksikasjalikkust, tihti ka tahtlikku venitatust. Kaamera liigub kohati väga aeglaselt, sest taotletakse aeglustunud aja efekti. Dialoogi on vähe, seda asendavad vihjed ja märgid. Sündmustikku ei esitata järjest, vaid lünkadega ja fragmentaarselt. Vihjelisust hoiavad ülal ka lõpetamata stseenid. Tegelaste sisemaailmas toimuvat hoitakse saladuses, nende tunnetest ja mõtetest ei kõnelda. Tundeid ja mõtteid peegeldatakse nii ümbruse kui ka asjade ja esemete kaudu, ent ka valguse, värvide ja muusikalise tausta kaudu. Vaataja peab olema tähelepanelik, temalt eeldatakse püsivust ja kaasamõtlemist. Vaataja viiakse filmi sisse, ta tunneb end viibivat tegelaste kõrval, samal ajal aga ka nagu õpitoas.

Pakalniņa filme peetakse elegantseks: neis on koos kogu maailma raskus ja kergus. Läti filmiuurijad tõstavad esile tema kõrgenenud tundlikkusega autoristiili. Tema loominguga seoses kõneldakse 1960. aastate neorealismile ja film-noir’ile omastest tunnustest. Viimasele iseloomulikud autsaiderid kuuluvad ka „Pitsade” filmi. Selle filmi pealkirja valikut kommenteerides on Pakalniņa öelnud, et inimesed teevad veidraid asju ja nimetavad neid pitsadeks.

„Pitsades” jutustatakse kahe noore pitsaküpsetaja Oskarsi ja Matīssi lugu. Üks neist on kaheksateistkümnene, teine on veidike noorem. Neid mängivad mittenäitlejatest debütandid Pauls Iklāvs ja Reinis Stabiņs.

Pitsabaaris töötavad noormehed unistavad ülikooli astumisest. Ülikoolide loend, mille nad ette loevad, on päris pikk, see lõpeb Oxfordiga. Ühtki eraelulist detaili nende kohta ei avaldata.

Pitsapoiste meeletu seiklus

Tegevus on esialgu piiritletud vaid pitsabaariga, kus sõbrad tööd tehes aeg-ajalt napsi võtavad ja siis ühel õhtul rahapuudust tunnistades kassast raha varastavad. Nende naiskolleeg saab sellest teada, kirjutab juhtunu kohta seletuskirja ja jätab selle töölt koju minnes seifi. Noormehed otsustavad põgeneda, tõstavad hädaohtliku seifi pitsaautosse. Järgneb sõit läbi öise linna ja maa. Film läheb üle tõeliseks road movie’ks, mis vastandub filmi liigagi aeglasele ja detailidest üleküllastatud algusele. Kohtumine vihmast märja pulmaseltskonnaga, kes pitsaautot nähes noormeestelt häälekalt pitsat nõudma hakkab, sunnib poisse pitsaautot uputama ja uut asemele hankima. Öine Lätimaa on täis üllatusi: järve ääres patseerib kaamel, metsaservas nähakse härjapõlvlast, kes osutub kadunud lapseks, keda rahvas juba taga otsib. (Kas laps kui poiste enda kaotatud mina?) Lapse toimetamine asustatud punkti on filmikangelaste suurim heategu. Satutakse ka öösel töötavale ja esmapilgul kellavärki meenutavale puiduhakkemasinale, mille juures askeldav mees küsib poistelt maakaarti, et leida puiduhakkimise kõrval ristsõnu lahendades õige vastus Läti naabermaa kohta (!?). Selle naabermaa väljaselgitamine kuulub absurdi valda. Samal ajal on iroonia vägagi põhjendatud: põhjust omavahelisele võõrandumisele ning kehvade olude poolt inimestele pealesunnitud sunnismaisusele leidub küllaga.

Eestisse saabumist markeerib raadiost kostev eesti muusika ja eestikeelne raadiojutt, mille intonatsiooni üks poistest matkida püüab. Eestikeelne tervitus mere ääres kala püüdvale tüdrukule toob vastuseks vist juba rahvusvaheliselt hästi tuntud tervituse, milleks on muidugi „Tere-tere, vana kere!”

Seiklus jätkub tollipunktis lahtimuugitud kapist leitud suuskadel mäest alla (mäest laskumine kui lätlaste rahvussport on iroonia objekt Pakalniņa viimases dokfilmis) kihutamise episoodiga ning kalaämbri sissevehkimisega. Lumine rand, lumel jooksmine ja lund sööv noormees – kas vihje Eestile kui põhjamaale?

Filmi lõpp on üllatav. Siin on peidus võimas kujund, neorealistlik poeetiline moraal, mida kinnitab ka kalatüdruku (loe: sinisest kalaämbrist ilma jäänud neiu) pikk küsiv pilk filmi lõpukaadrites.

Noorteteema Läti filmis

Pakalniņa film teeb panuse noorusele. Võib tunduda kummaline, kuid taasiseseisvumise eel valminud läti režissööri Juris Podnieksi filmi „Kas on kerge olla noor?”, mis äratas väga suurt tähelepanu ka Eestis (näidati 80 riigis ja kogus 28 miljonit vaatajat), märgilisus tundub puudutavat kogu järgnenud epohhi: Läti filmides on noorteteema jätkuvalt päevakorral. Kui küsida, kes on Pakalniņa filmi adressaat, tekib kahtlus, kas selleks ikka on ainuüksi verinoor koolilõpetaja, kellele selle filmiga antakse märku, et üksainus mõtlematu tegu võib rikkuda kogu elu. Selles filmis taunitakse rumalust, mida näidatakse muutuvat järjest absurdsemaks. Kuid siin ei ärgitata elu üle järele mõtlema ainuüksi noori, vaid kogu ühiskonda. Omal kohal on ka Gacho nime kandva laulja laulud: need ilmuvad õigel ajal ja mõjuvad nagu tekst tekstis, asendades dialoogi. Need laulud kuuluvad urbaanse keskkonna juurde, urbaansust ja selle ilminguid rõhutab ka Pakalniņa oma filmis. Selle sümboliteks on tööstusmaastik, kohati võimendatult esitatud linnahääled, pitsabaar, mida valvab hulkuv koer, kus lakkamatult heliseb telefon ja tellimusi võetakse vastu kolmes keeles, pitsa ise, millele napsitanud ja tööst tüdinud noormehed puistavad katkisi plastkahvleid ning lusikaid, kruve, mutreid kõrsi, pudelikorke ja arvutiklahve …

Pakalniņa kujundikeel jääb kummitama. See mõjub, kas tahad või ei. Nagu teadminegi, et uue laine Läti film on Eestisse jõudnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming