Poeet vastu tahtmist

Charles Bukowskiga seotud filmide retrospektiivil „Sõprus Bukowskiga“ saab Sõpruse kinos 22. – 25. maini vaadata nelja silmapaistvamat Bukowski ainetel tehtud mängufilmi ning üht täispikka dokki.

FILIPP KRUUSVALL

Charles Bukowski on erakordne nähtus nii Ameerika kui ka kogu maailma kirjandus- ja kultuurisfääris. Kuigi ta sündis biitnike põlvkonda, ei kuulunud ta ühtegi lainesse ega grupeeringusse ning oli uhkes üksilduses räpase realismi teerajaja. Olles küll USA kirjanik, saavutas ta kõigepealt tuntuse hoopis Euroopas, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal, või isegi Brasiilias, kus on avatud temanimelised baarid ning saab osta tema pildiga T-särke ja kruuse. Kannatanud kogu nooruse hirmsa mädase akne all, laagerdus ta vanaduspõlves kenaks sarmikaks ja targaks meheks, erinevalt näiteks tema autobiograafilise filmi „Baarikärbes“1 staaridest Mickey Rourke’ist ja Faye Dunawayst, kellest sai päris elus ebaõnnestunud kosmeetiliste operatsioonide hoiatav näide. Bukowski võis küll olla tuntud kui üksilduse poeet ning räme elupõletajast joodik ja naistemees, aga oma viimased aastad elas ta õnnelikus abielus noore ja kauni tervisliku toidu ja meditatsiooni entusiasti Linda Lee Beighle’iga, sõitis BMWga ja kasvatas viit kassi.

Oleks loomulik mõelda, et suured tiraažid ja kultuskirjanikuks tõusmine pidanuks avama ka Hollywoodi uksed, kuid Bukowski teoste ekraanilejõudmine on käinud oma teed. USA kirjandusmaailmas oli Bukowski heidik ning selleni, kuni akadeemiline kirjandusringkond ta omaks võttis, läks veel ilmatumalt aega. Seda enam et kogu tema elu ja looming oli grandioosne paroodia kogu suursuguse Ameerika ideoloogia ja hillitsetud kirjanduse suhtes. Veel vähem sobis räpane vanamees silmakirjalikku Hollywoodi, kus vanusepiiranguid kehtestava MPAA arvates võib nooruk rahumeeli vaadata, kuidas pumppüssist pea otsast lastakse, aga naise rinna nägemine mõjub talle traumeerivalt. Seetõttu ongi enamik Bukowski teoste põhjal valminud filme tehtud USAst väljaspool ning itaalia, prantsuse, belgia või norra režissööride käe all. Paradoksaalselt polnud Hollywood Bukowskist füüsiliselt kaugel: ta elas Los Angeleses East-Hollywoodi linnaosas, kus nimega haakuvalt elaski põhiliselt lihtrahvas, kes oli peamiselt pärit otse Ida-Euroopast.

Teine ja sisuline põhjus seisnes selles, et Bukowski keel on väga otsekohene, lööv ja minimalistlik. Teda imetlenud Bono sõnul oli Bukowski keel kuni skeletini, kuni üdini välja puhastatud, et alles jääks vaid essents. Tal ei olnud aega metafoorideks. Selle taga ei ole mitte intellektuaalne pingutus, vaid, nagu Buk ise temast tehtud dokis „Bukowski, sellesse sündinud“2 kõneleb: „Minu isa oli minu suurim kirjandusõpetaja. Ta õpetas mulle, mis on valu. Kui sul on valus, räägid sa ainult seda, mida sa mõtled, mida sa päriselt öelda tahad.“ Suurepärane lause, mis avab Bukowski elus ja loomingus hoopis sügavama kihi. Nagu on välja toonud filosoof José Ortega y Gasset: metafoori juured ulatuvad tabusse. Kui miski on keelatud, siis tekib selle ümber metafoorne, kujundlik keel. Bukowski aga väldib metafoore. Väldib ka tabusid. Kõik tuleb otse ja filtrita.

Bukowski ühe õnnestunuma ekraniseeringu „Baarikärbes“ saamisloost on vanameister ise kirjutanud suurepäraselt absurdse ja iroonilise raamatu „Hollywood“. Kaader filmist „Baarikärbes“.

Tüüpilise arthouse’i jaoks pole Bukowski loomingus aga piisavat eksistentsialistlikku allteksti. Ta kirjutas elust väikse algustähega. Sotsiaalne protest, maailma päästmine, religioossus, õigluse otsingud – see kõiki jäi Buki huvialast välja. Teda huvitasid purjus põhjakäinud naised, ringi hulkuvad mölakad ning neist nii otseselt kui ka kaudselt väljuv elu mahlane essents, anarhistlik jant, kus kõik tegelased on võrdselt vastikud ja kaastunnet väärt. Jean-Paul Sartre olevat Bukowskit nimetanud Ameerika suurimaks poeediks. Selle ülerõhutamine ajas Buki alati närvi, seda enam et lõpuks pole leitud ühtegi tõendit, et Sartre oleks seda kusagil tõepoolest maininud. „Öelda, et ma olen poeet, tähendab panna mind ühte patta värsiseppade, kuulsuse narride, sullerite ja lihtsalt jobudega, kes maskeeruvad suurte mõtlejate fassaadi taha,“ pani ta oma suhte poeesiaga järsult paika.

Kuid nii nagu kogu Bukowski elu on aeglase küpsemise, peaaegu et tõugust liblikaks saamise omamoodi metafoor, leidis ka Hollywoodi filmimaailm ta lõpuks ikkagi üles. Kuna Bukowski loomingu ainetel on tehtud ka palju põrandaaluseid filme ja telekatsetusi, on täpset filmide arvu raske öelda, kuid esile tasub tõsta seitset täispikka mängufilmi ja nelja dokki. Lisaks võib üles lugeda kümnete kaupa lühifilme ja teledokke, mille tase võib kohati vägagi kõikuda. Mai lõpus linastub Sõpruse kinos Bukowski retrospektiivi raames neli silmapaistvamat ja huvitavamat Bukowski ainetel tehtud mängufilmi ning üks täispikk dokk. Üks film põhineb Bukowski originaalstsenaariumil, teised on valminud omavahel põimitud jutustuste alusel.

Bukowski filmograafia vaatlemist võiks alustada vahest kõige hoogsamast ja edukamast teosest „Baarikärbes“, mis tõi talle 1987. aastal lõpuks laia tuntuse ka USAs. Buk oli hiline küpseja: ta magas esimest korda naisega 24aastasena, vanemate juurest ära kolides oli ta 27, esimest korda abielludes 35, ainult kirjandustegevusest hakkas ta end elatama 49aastaselt ning esimese Hollywoodi staaridega filmi stsenaariumini jõudis ta vanuses 57. Nüüd läks tema ümber lausa väikeseks võitluseks. Peaosa tahtis endale saada Sean Penn, kes kutsus režissööriks Dennis Hopperi. Bukowski oli aga juba teinud kokkuleppe Iraanis sündinud Šveitsi juurtega lavastaja Barbet Schroederiga, kes ähvardas endal käe maha lõigata, kui produtsendid filmi jaoks raha ei leia. Viimaks pani õla alla Francis Ford Coppola ise. Peaosad hõivasid lõpuks mängulusti täis Mickey Rourke ja Faye Dunaway. Rourke oli sel hetkel oma karjääri tipus: ekraanile oli just jõudnud temast seksisümboli teinud sadomaso sugemetega erootiline draama „9 ja pool nädalat“.3 Dunawayle oli see aga tagasitulek suurele ekraanile, sest pärast esimese järgu staarifilme nagu „Bonnie ja Clyde“ või „Chinatown“4 oli ta karjäär tuhmunud. Muide, baaripidajat, kellega Rourke pidevalt kakleb, mängib Sylvester Stallone’i vend Frank ja ühes väikeses episoodis vilksatab ekraanil ka vana hea Buk ise.

Riukalik iluspoiss Mickey Rourke on Bukowski alter ego Henry Chinaski, räpakas baarikärbes, rahatu kloun, kes satub ikka ja jälle mingi järjekordse jabura sündmustiku keskele. Olgu selleks armuseiklused (nii uskumatu kui see sorgus juustega jooki kerjava parmu puhul ka ei ole) või kaklused baari omanikuga. Kuigi nii Bukowski kui ka mitmed kriitikud on Rourke’ile ette heitnud ülemängimist, ei saa salata, et tema pulbitsevat ekraanikarismat on lausa lust vaadata. Kes suudaks veel paremini kehastada Bukowski vastuolulist magnetismi kui Rourke, kes on ise joonud ja ennast hävitanud, nii et seda nägu. Jah, temas on ülevoolavat edevust, ent ta näitab sedagi, et joomatsüklis Bukowski võis olla samal ajal ka naistehurmur ja et kogu selles rentslimaailma bakhanaalis on ka tubli annus soojust ja huumorit. Esile tasub tuua ka tema ja Faye Dunaway suurepärast ekraanikeemiat, sest nad on andnud erakordselt tundlikult edasi räsitud hingede sees tuksuva armastuse. Dunaway kui üks Hollywoodi kaunimaid naisnäitlejaid pidas seda rolli endale väga oluliseks ning andis endast viimase, et lasta välja tulla karakteril, kelles ühildub pöörane ja räme seksapiil armastusväärse haavatavusega.

„Baarikärbes“ ei saavutanud erilist kassaedu ja tuli vaevu ots otsaga kokku, kuid osutus kriitikute poolt kõrgelt hinnatuks. Dunaway sai siit oma kuuenda Kuldgloobuse nominatsiooni. Režissöör Barbet Schroeder kandideeris aga Cannes’i Kuldsele Palmioksale.

Kui „Baarikärbse“ Henry ehk Hank Chinaski oli sama jantlikult humoorikas nagu Rourke’i ülevõimendatult taaruv alkohooliku kõnnak, siis 2005. aasta „Faktootumi“5 Hank on märksa tõsisem ja maskuliinsem. Režissööriks on seekord hoopis vähe tuntud norrakas Bent Hamer, kes tõi filmi ka muusika norra bändilt Dadafon. Näitlejateks on täitsa korralikud Matt Dillon (Chinaski) ja Marisa Tomei (naispeaosaline Laura). Kui eelmises loos sai Hank Chinaski rahaliselt kuidagi ise hakkama (keegi tegi joogi välja, kusagilt laekus honorar), siis „Faktootumis“ tuleb tal sadistlike ülemuste käe all ränkrasket tööd tehes vaid sentide eest pingutada. Olgu selleks nüristavaks ja inimest nivelleerivaks tööks jääkuubikute valmistamine või hapukurkide sorteerimine, ikka lõpeb kõik sellega, et Hankil viskab üle ja ta maandub taas baarileti taga. „Faktootumi“ aluseks on Bukowski samanimeline romaan, kus juttu tema kõige intensiivsemast joomarluskümnendist, mis nõretas viskist, odavatest võõrastemajadest, juhuotstest, prostituutidest ja järjekindlast kirjutusmasina toksimisest. Pealkirja võib tõlkida „Juhutööliseks“, ent sama hästi sobib ka foneetiline tõlgendus – see kõik kokku on lihtsalt üks fuck!

Matt Dillon on ameerikaliku kandilise lõuaga kena macho, kes mõjub küll mehise, ent veidi kuivana. „Faktootum“ on püütud teha väga tõetruuna, kuid huumor mõjub konstrueeritult ja kramplikult. Kui jõutakse ära oodata hetk, kui Hank määrib oma suguhaiguse sümptomitega ihuliiget ülikange kreemiga ja jääb purjus peaga magama ning mis möll sellele hommikul järgneb, siis võib öelda, et selle filmiga on kõik korras ja Buk kiidaks selle heaks!

Bukowski alter ego kolmanda aspekti annab kinoekraanil edasi 1981. aasta „Tavalised ogarused“,6 mille režissöör on itaallane Marco Ferreri. Peaosas on samuti itaalia juurtega USA näitleja Ben Gazzara, kes on samast põlvkonnast Robert De Niro ja Al Pacinoga, kuid kellel jäi natuke õnnest puudu, et tõusta sama kaliibriga staariks. „Tavalistes ogarustes“ teeb ta võimsa rolli, lisades Bukowski ekraanikujule itaallaslikku elegantsi, stiili ja intellektuaalset särtsakust. Kui Mickey Rourke ja Matt Dillon mängisid Bukowskit, matkisid tema kõnnakut ja kõnemaneeri, siis Ben Gazzara jääb iseendaks ja mängib rohkem kirjanduslikku karakterit. „Tavalised ogarused“ on tegelikult üleüldse esimene Bukowski ekraniseering ja põhineb samanimelisel jutukogul ning südamesse mineval jutustusel „Linna kauneim naine“. Ben Gazarra naispartneriks on siin võluv Ornella Muti. Nende koosmäng, stiil, sensuaalsus ja lahti rulluv tragöödia on tõeliselt karm ja ilus. „Tavalised ogarused“ on teenimatult varju jäänud film, kus Ameerika räpasele realismile on lähenetud väga euroopalikult. Selles on teatud vastuolu, ent Marco Ferreri lisatud intellektuaalne elegants annab Bukowski rusuvale maisusele mingi kerge ja stiilse lennu.

Bukowski ekraniseeringute seas on kõige ekstreemsem näide vahest 1991. aastal prantslaste tehtud mustvalge „Külm kuu“,7 tõeline underground trash, mis äestab inimloomuse kõige tumedamaid aluskihte. Aluseks on võetud peaasjalikult jutustus „Venice’i kopuleeriv merineitsi“, mille võib žanriliselt asetada kuhugi romantilise nekrofiilia alla. Projekti tugevaim külg on neorealistlik visuaalsus (tegevus on üle viidud 1970ndate Prantsusmaale) ning väga autentselt on taastatud kogu tollane mereäärse väikelinna õhustik. Samuti on põhjust eraldi esile tõsta muusikalist tausta. See on ainus film, kus peategelaseks pole Bukowski alter ego, vaid kaks sõpra, eluheidikud Simon (Jean-François Stévenin) ja Dédé (Patrick Bouchitey). Mida need kutid teevad? Üks töötab kalatööstuses öises vahetuses, teine unistab Jimi Hendrixi moodi kitarri­tinistamisest ja saadab päevi õhtusse oma õe kulul parasiteerides. Kui Simon ja Dédé kokku saavad, panevad nad hullu, et elada välja oma sügav frustratsioon, kuna elu on nad pannud luuseri rolli. Kogu see jant käib hüsteerilise naeru ja tõmblemise saatel, mis suubub finaalis vapustusest tingitud vaikusse.

„Külmas kuus“ on mindud püüdma seda, mida pole Bukowskist vahest mõtetki otsida. Ühest küljest on film räme, ent teiselt poolt on kogu aeg tunda mingit eksistentsialistlikku allteksti, mis paneb vaataja otsima suuremat tähendust ja metafoore. Vaadates noore kauni naise surnukeha, kellega Simon ja Dédé ühtesse astuvad, suunduvad mõtted tahes-tahtmata sellele, et kas see õitsvas eas laip, keda vägistatakse, on kujundlikult meie Euroopa? Prantsusmaa? Need mõtted lähevad muidugi rappa, sest Bukowski oli sellistest intellektuaalsetest metafooridest ja heiastustest puhas. Igatahes on see sürr lugu, mis näitab Erose tumedamat poolt ning paradoksi, et inimene võib avastada ilu ja armastuse lõpuks mõne väga pervesse teo tõttu.

Kuid milline on tegelikult siis see kirjanik, keda kõik eelnimetatud kujutada püüdsid? Vastuse peaks andma hoopis täispikk dokk „Bukowski, sellesse sündinud“. See on film, kus kõneleb Charles Bukowski ise. Hambus alati suitsemas väike jupp Mangalore Ganesh Beedi sigarit, loeb ta luuletusi, räägib lugusid, meenutab elu ja teeb kandvaid pause. Tema hääle kuulamine on tõeline nauding. Buki näos ei peegeldu ei viha, väsimus, segadus ega kibestumine, pigem elutark rahu. Huulil kerge muie, kõneleb ta väga soojalt ja mingi ainulaadse õrnusega. Ta on saavutanud zen’i meistri laadse seisundi, kus tema elu, looming ja kõne on saanud üheks: see on orgaaniline ja kerge olek seoses iseenda ja kõigega, mida inimene räägib, kirjutab või teeb.

Kasutatud on ka palju materjali Bukowski intervjuudest ja esinemistest, mille taga on huvitaval kombel peaasjalikult Euroopa ajakirjanikud. Paralleelselt on kasutatud ka lõike mitmetest varasematest avalikest esinemistest. Ameerikas pole Bukowski andnud peaaegu mingeid teleintervjuusid, küll on ta olnud Euroopas tihti saatekülaliseks ja Euroopa ajakirjanikud on tal ka kodus käinud. Näha saab rohkelt enamasti heatahtlikku materjali, kuid mainida tuleb ka üht filmist välja jäänud episoodi. Üks tema joodikukarjääri tipphetki oli siis, kui ta kutsuti legendaarse prantsuse saatejuhi Bernard Pivot’ über-intellektuaalsesse jutusaatesse „Apostroofid“, mille külaliste hulgas on olnud näiteks Umberto Eco, Serge Gainsbourg ja isegi dalai-laama. Bukowski hakkas seal keset saadet lällama ning talutati poole pealt stuudiost minema. Seda omamoodi armsat stseeni tasub YouTube’ist vaadata.

Muidugi on siin USA dokile kohaselt ka kohustuslik kuulsuste paraad: sõna saavad tema fännid Bono, Sean Penn, Tom Waits, kirjastaja John Martin, naised ja isegi tütar Marina. See, mis lahti koorub, on inimlik ja tasakaalukas. Muidugi näeb ka tema jämedamat ja lapsikut poolt, ent ühtlasi avaneb sissevaade tema lapsepõlve ja kujunemislukku, mis selgitab nii mõndagi. Vaikne, aga seda õõvastavam kodune vägivald, psühholoogilisest ülepingest tekkinud akne ning eraldihoidev saksa päritolu perekond – sellisel poisil ei saanudki tekkida sõpru. Igapäevasest valust sai harjumus end alkoholi abil pidevalt unustusse viia. Kuid nagu Bukowski on öelnud: „Valu ei loo midagi, loob autor“. Bukowskil on õnnestunud luua ja olla autor suure algustähega.

1 „Barfly“, Barbet Schroeder, 1987.

2 „Bukowski: Born Into This“, John Dullaghan, 2003.

3 „9 1/2 Weeks“, Adrian Lyne, 1986.

4 „Bonnie & Clyde“, Arthur Penn, 1967; „Chinatown“, Roman Polanski, 1974.

5 „Factotum“, Bent Hamer, 2005.

6 „Tales of Ordinary Madness“, Marco Ferreri, 1981.

7 „Lune froide“, Patrick Bouchitey, 1991.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming