PÖFFi võitis põrgulik teekond läbi ilge Venemaa

Jüri Laulik

Mundri- ja relvakandjad kaifivad oma võimu lihtsalt rohkem ja on veel julmemad.      Mängufilm „Minu õnn” („Stšastje majo”,  Ukraina-Saksamaa-Holland-Prantsusmaa 2010, 127 minutit), režissöör Sergei Loznitsa, operaator Oleg Mutu. Osades Viktor Nemets, Vlad Ivanov, Olga Šuvalova jt.  PÖFFi „EurAsia“ võistlusprogrammi lõi see film kinni, aga ühes vene kommentaarinurgas kirjutas keegi ägedalt, et „Minu õnne” tegid Ukraina russofoobid lääne raha toel ja see on Venemaad ja venelasi halvustav propagandafilm. Kui te filmi ära vaatate, saate selle inimese pahameelest aru, sest linateos näitab vene elu jõhkrat ja lootusetut pahupoolt eriti rämedal moel.    „Kõik õnnelikud perekonnad on üsnagi erinevad; kõik õnnetud perekonnad on üsnagi ühesugused,” ütleb suur vene kirjanik oma kuulsa romaani alguses.”      Nii alustab iroonilise prafraasiga oma romaani „Ada ehk Arm. Ühe suguseltsi kroonika” Vladimir Nabokov ja see puudutab filmi „Minu õnn” niipalju, et sellegi tegelased on õnnetud, kohati eristamatult sarnased ja enamikus  ka halvad inimesed. Kui kelleski välgatab midagi helget, hingelist, vaimset, siis lüüakse ta igal juhul maha. Närused, ahned, sadistlikud lurjused erinevad üksteisest vaid selle poolest, kas nad kannavad mundrit või mitte. Mundri- ja relvakandjad kaifivad oma võimu lihtsalt rohkem ja on veel julmemad.      Venelased on ise ka ära tabanud filmi põhiliini: vene elu on kujutatud nagu partisanisõda, kus kõik on kõigi vastu, ning põhiline ja tegelikult ainuke võimalik eluviis on marodöörlus.  Kena noor peategelane autojuht Georgi tahab talle külge löönud lapsprostituuti kenasti ema juurde koju saata, aga muutub täiesti segi löödud zombiks. Ootamatult mitmeti ajalukku põikav film kujutabki noort veoautojuhi Georgit, kes sõidab jahukoormaga välja punktist A ega jõua kunagi punkti B – ja see sõit on trööstitu odüsseia läbi Venemaa.      Ei usu, et režissöör Sergei Loznitsa tahab „Minu õnnega” Venemaad kuidagi eriliselt halvustada. Ta alustas 1999. aastal dokumentaalfilmiga „Elu. Sügis”, kus näitab hääbuvat külakest  kusagil Smolenski kandis. Hiljemgi on tema dokfilmid peegeldanud kadu ja viletsust ning nüüd on ta oma esimeses mängufilmis kokku võtnud, mida on oma silmaga tegelikus elus näinud. Režissöör filmi tarvis Venemaalt raha ei saanud, aga tegi selle valmis Ukraina, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hollandi abiga. Ukraina lipu all esines see film ka viimasel Cannes’i filmifestivalil.      Sergei Loznitsa on sündinud 1964. aastal Valgevenes Baranovitšis, aga üles kasvanud ja koolis käinud hoopis Kiievis. Seal hakkas edasi õppima polütehnilises instituudis matemaatiliste meetodite rakendust. Lõpetas kõrgkooli  insener-matemaatiku diplomiga ja läks tööle Kiievi küberneetikainstituuti. Nühkis neli aastat õpitud erialal, muuseas ka tehisintellekti projektiga. Ta oli oma peaga jaapani keelt õppinud, muu töö kõrvalt veel tõlkis. Liikuvad pildid aga peibutasid nõnda, et 1991. aastal läks Loznitsa edasi õppima VGIKi. Õnnestus sisse saada ja tema juhendajaks oli gruusia filmi suurkuju Nana Džordžadze. Loznitsa lõpetas edukalt ka selle kõrgkooli, täiendas end Berliinis ja asus  tööle Peterburi dokumentaalfilmistuudiosse, kuid juba tükk aega on ta elanud Saksamaal. Tänaseks on Loznitsa teinud valmis üksteist dokumentaalfilmi, kõiki nende eest saadud auhindu ei jõua üles lugeda. Siinkohal tahan eraldi esile tõsta ühe, Leningradi blokaadist pajatava „Blokaadi”, millele venelased andsid oma Oscari ehk siis Nika kui aasta parimale dokumentaalfilmile.    „Blokaad” on iseäralik ja eriliselt mõjuv linateos: kokku monteeritud kroonikakaadrid, taustaks kombineeritud vaid olme- ja tänavamüra, ei ühtegi sõna ega muusikakildu. Ka  sõda ei näe otse, vaid tank sõidab alguses läbi tänavate. Kuid inimesed, ja mida edasi, seda sagedamini laibad tänavatel mõjuvad rohkem kui pikad kõned.    Mängufilmi „Minu õnn” osaliste riietuse eest on vastutanud Eesti asjatundjad, IMDB (rahvusvaheline filmiinfo andmebaas) andmetel on kostüümikunstnik Tuuli Malinovski („Ruudi”), aga filmi lõputiitrites vilksatas läbi üks teine kaudselt tuttav Eesti nimi. „Minu õnn” tuletab meelde Aleksei Balabanovi intrigeeriva šedöövri „Veos 200” („Gruz 200”, 2007). Film ei sobi neile, kel läheb halvasti ja kes võiksid saada lohutust mõnest linateosest,  mille tegelastel läheb veel halvemini. See on film, mis vihjab, et on suur juhus, kui sul veel halvemini ja siis veelgi halvemini ei lähe. Maailm on lõputu toitumisahel ja ükskõik, kus sa seal ei asetse, varem või hiljem süüakse sind ikka ära. Pigem varem.    Rahvastikuministeerium (kui see oleks) võiks Loznitsa mängufilmi näidata Tallinna, Pärnu ja Tartu eestilaistele koos hoiatava sissejuhatusega: „Kui te ei ole head venelased, siis saadame teid pahade venelaste juurde tagasi  ja siis te alles nutate Eesti Vabariigi järele.” IdaVirumaal või Kopli liinidel „Minu õnnel” ilmselt mingit erilist mõju ei oleks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht