Põhimõttekindla mehe ilmutused

Werner Herzog: „Mul on poliitilisest korrektsusest täiesti ükskõik.“

MARINA RICHTER

Werner Herzog

Filmarchiv

Juba 26 aastat on möödunud sellest, kui Werner Herzog oli ühe aasta ametis Viini filmifestivali Viennale direktorina, jagades seda kohustust ka järgnenud 1992. aastal.

Lood, mida räägitakse tema Austria suurima filmifestivali valitsemisajast, on surematud ja lõputud. Selle üürikese ajaga suutis Herzog parandada tunduvalt Viennale sisukust, muutes festivali tõeliseks filmifänni Mekaks, linastusi täiendamas hoolikalt planeeritud hullumeelsus õlletelgis koos peeglite, metsiku sisekujunduse ja bändidega laval. Loomulikult ei rahuldanud väike Viini-kõrvalehüpe Herzogi seiklusjanu. Ta jätkas uute filmiprojektide planeerimist, tavaliselt kaht-kolme korraga, laenates ja vahetades detaile ja elemente eri käsikirjade vahel leidmaks ideaalset loomustrit, oli siis tegemist doki või mängufilmiga. Ilmselt haaras teda igatsus naasta rutiinse džunglite ja tühermaade vallutamise juurde, tegelema kristluse ja grislide süvauuringuga, kiikama sisse töökorras vulkaanidesse ja ligipääsmatutesse ürgkoobastesse. Ühesõnaga, tegema tavalist Herzogi argipäevatööd. „Filmisin „Fata Morgana’t“ (1971) Lõuna-Saharas, aga nähes seda filmi 40 aastat hiljem, tunnen seal ära kaadrid Nakuru järvest ja Kenya maastikest, kus ma võtsin üles hoopis „Ida-Aafrika lendavad arstid“.11 Ja samamoodi olid mõned kaadrid pärit hoopis materjalist, mille ma filmisin üles Lanzarotel ja mis olid tehtud filmi „Ka kääbused on alustanud väiksena“22 tarbeks,“ räägib Herzog talle omasel tavapäraselt vahetul ja iseenesestmõistetaval moel Viinis selle aasta jaanuaris oma retrospektiivi avamisel, kus talle anti üle ka ainulaadne Viennale Meteoriit – seni vaid kolm korda välja antud auhind, mis on tehtud päris meteoriidist. See tsitaat aitab hästi mõista tema töömeetodit, mis pole tänapäevani muutunud.

Hoolimata Herzogi enesekiitusest, mis ajaks mõne teise inimese puhul ilmselt kopsu üle maksa, on raske mitte nõus olla ta hinnanguga omaenda loomingule, mis on ta enda sõnul „lihtsalt parem kui teiste tehtud filmid“. Võib-olla on asi rahulikus kõnemaneeris, millega selliseid väiteid esitatakse, ja mis võtab relvad käest igasugusel kriitikal. Kui järele mõelda, siis ongi tema filmid vaieldamatult briljantsed. On lihtne mõista, miks massistseenides üles astunud Amazonase põliselanikud Peruus kartsid „Fitzcarraldo“ (1982) võtteplatsil pigem rahulikku meest kaamera taga kui raevutsevat Klaus Kinskit kaamera ees. Herzogi viisakus ja tähelepanelikkus panevad kuulama ja kuuletuma ning niipea, kui reedel, 13. kuupäeval võtsin tühjas kinos sisse koha tema kõrval toolil, sai selgeks, et ainus inimene, kes paneb paika suuna, kuhupoole intervjuu kulgema hakkab, on tema ise. Saksa filmikunsti legendiga sellesse olukorda sattudes ei jää üle muud, kui süüa ära paber küsimustega ja loota hea seedimise peale. Tuleb aga tunnistada, et sirge tee asemel käänulisi metsaradu pidi ekslemine polnud sugugi vähem haarav ja viis meid maailma imelise sidususe, Eesti-seoste ja ka poliitilise korrektsuse juurde, mida tuleb tema sõnul terve mõistuse säilitamiseks täielikult ignoreerida.

Üks teie viimastest dokfilmidest „Ühendatud maailma ilmutused“3 üllatas paljusid oma teemavalikuga –

internet –, sest on üldteada, et te ei kasuta mobiiltelefoni ja puutute vaevu kokku internetiga.

Internet on äärmiselt oluline ja haarav uuendus meie elus. Huvitav, et isegi netipioneeridel polnud aimu, mille loomise juures nad olid. Võttis aastakümneid aega, kuni nad mõistsid, et see on täiesti monumentaalne nähtus. Isegi ulmes polnud sellest peaaegu üldse juttu, pigem räägiti lendavatest autodest ja Marsi koloniseerimisest, aga internetti sellises mahus ja võimekuses ei osanud keegi ette näha. See hoomamatult suur ja pidevalt arenev nähtus on pöördumatult muutnud inimesi ja nendevahelist dialoogi. Interneti tulek on inimeksistentsile sama suur muutus, nagu näiteks tule või elektri tundma ja kasutama õppimine. Mind kui uudishimulikku inimest paelub selline asi otse loomulikult.

Huvitaval kombel rahastas seda miljardikasumiga võrguteenusepakkuja Netscout klientide grupp nimega „Ühendatud maailma valvurid“, kes pooldab mõnede arvates maailma täielikku reguleeritust ja kontrolli teatud äravalitute seltskonna poolt. Kust sai alguse selline tavatu koostöö?

Tuleb tunnistada, et ma ei pannud Netscouti sidet filmiga peaaegu tähelegi. Nad olid end filmitegemisest täiesti distantseerinud.

Algselt pidi see projekt koosnema väga lühikestest Youtube’i klippidest, igaüks neist 7–8 minuti pikkune, aga filmima hakates sai kohe selgeks, et selle teemaga peab minema märksa rohkem süvitsi. Siin oli tarvis järjestikust filmimist ja ma ütlesin, et ei tee neid lühi­klippe, vaid hoopis pika filmi. Õige pea mõistis ka Netscout, et mul on mõttes midagi suuremat, mis irdub algideest.

Miks ei astunud filmis teiste kõrval üles Sir Timothy Berners-Lee, võrguprotokolli World Wide Web looja?

Tegelikult kohtusin temaga mõni kuu hiljem. Tal oli tõsine probleem aja­kavaga, kuid mulle ei meenu, kas ta kohustused olid isiklikku või tööalast laadi. Aga ega ma ole entsüklopedist. Ma ei tahtnud olla filmis pedantne. Üks asi veel: kõik ütlevad, et Berners-Lee on interneti leiutaja, mis on tegelikult jaburus. Ta kirjutas selle liikluseeskirja, see on ka kõik. Ometi on muidugi just see erakordne saavutus, sest ta pani selle kõigile tasuta kasutamiseks välja. See on väga suur asi ja Berners-Lee on selle sammu eest kiitust väärt.

Te sattusite Netscouti huviorbiiti 34minutise videofilmiga „Ühest sekundist teise“,4 mille te tegite tellimustööna telekommunikatsioonigigandile AT&T ja millest sai teie kõigi aegade popim film üle kolme miljoni vaatamiskorraga Youtube’is.

Kui AT&T mul seda filmi teha palus, vastasin ma, et ei tee reklaame, kuna mulle on tarbimiskultus probleem. Nad olid väga varmad kinnitama, et neil oli mõttes midagi täiesti teistsugust, pigem tahtsid nad veenda inimesi teatud olukordades telefoni kasutamisest loobuma. T-Mobile, Verizon ja Sprint ühinesid samuti projektiga ning mulle selgitati, mida nad silmas pidasid: nimelt oli telefoni kasutamisega seotud õnnetusjuhtumite arv plahvatuslikult kasvanud – mingeid mõttetuid sõnumeid saatvad autojuhid sõidavad tänaval lihtsalt inimestest üle. Teenusepakkujad otsustasid midagi teha ja häält tõsta. Nad kontakteerusid minuga ja ma ütlesin endale, et võin seda teha küll, sest suudan probleemile anda sügava inimliku mõõtme ja veenda igaüht, kes on mu filmi näinud, loobuma igaveseks sõnumite saatmisest juhtimise ajal. Ja see toimibki! Väga liigutav, et nüüd manitsevad teismelised hommikusöögilauas oma vanemaid seda mitte tegema. Nii tohutu suur on olnud selle filmi mõju. „Ühest sekundist teise“ lülitati 50 000 USA kooli kohustuslikku programmi, vähemalt nendele teismelistele, kes registreerivad end koolides pakutavatesse sõidutundidesse.

Tegelikult aga äratas mu uudishimu see, et kogu asi oli plaanis üles panna Youtube’i, internetti. Olin juba aastaid olnud väga rahulolematu tavapäraste filmilevistruktuuride hääbumisega ja loomulikult olin märganud ka seda, et netipiraatlusest on saanud kõige edukam levikanal. Mul tekkis huvi selle vastu, millised on võimalikud alternatiivid ja tulevikusuunad. Pilt tundub olevat selge, kuigi selle ulatust me veel näha ei oska. Netflix on näiteks üks neist võimalustest ja ma tahtsin seda nähtust lähemalt uurida, et leida ka oma interneti vahendusel toimiv levikanal. Nüüd on just väga noored, 15aastased, need, kes on mu filmidest sisse võetud. Nad tahavad minuga suhelda ja esitavad küsimusi ning ühtäkki on mul noor vaatajaskond, kes teab kõike minu 45 aastat tagasi tehtud filmidest. Olen sellest täiesti võlutud. Need filmid on valminud isegi enne nende vanemate sündi. Ja kõik uuemad filmid on neti vahendusel vabalt kättesaadavad. Faili saab alla laadida 30 sekundiga või minna vaatamiseks Netflixi. On märgata uut ülemaailmset ootamatut resonantsi. Netflix tõi mu filmi „Põrgusse“55 välja korraga 190 riigis, 17 keeles. Kujundlikult väljendudes piisab vaid nupuvajutusest ja see on saadaval kõikjal üle maakera. See film on juba kogunud fenomenaalse arvu vaatajaid.

Edward Snowden ütles hiljuti, et praegu sündinud laps kasvab üle ilma mingi ettekujutuseta privaatsusest ja nad ei saa kunagi teada, mida tähendab veeta paar vaikset hetke täiesti omaette. Mõelda mõni mõte, mida ei lindistata ega analüüsita. See on ka üks „Ühendatud maailma ilmutuste“ mitmest teemast.

Kuna me pole seda instrumenti, internetti, veel täielikult tundma õppinud, ei ole me ka suutnud mõista, kuidas sinna luua oma filtrid. Nii et me peame selles osas midagi ette võtma ja selle peale mõtlema. Neti kasutamine tänapäeval on pisut võrreldav hiigelautodega sõitmisega 1950. aastatel, Elvise ajal. Tänapäeval kaalutleme märksa rohkem: meil on täiesti kokkuhoidlikud autod, väikesed autod, nüüd ka elektriautod ja varsti juhita autod. Oleme selle teema paremini läbi mõelnud ja meil on otsuste tegemiseks vajalik kogemus. Las Vegases on võimalik sõlmida drive-in-abielu, ja on olemas võimalus ka drive-through -lahutuseks, mille reklaam mind südamest lõbustas. Selle võrdlusega tahan jõuda sinna, et meie arusaam meie tahtest ja autode kasutamisest on nüüd märksa mõtestatum ja kaalutum. Loomulikult väljub internet täiesti meie kontrolli alt ja selles on oma anarhistlik moment. Me ei mõista täiel määral, kuidas seda kasutama peaksime. See tuleb ajaga, me areneme.

„Kas mungad on lõpetanud mediteerimise ja palvetamise? Nad kõik tunduvad säutsuvat.“ Werner Herzogi tähelepanekud muutuva maailma kohta on vanameistrile omaselt kõnekad ja omanäolised. Kaader filmist „Ühendatud maailma ilmutused“

Ühendatud maailma ilmutustes“ väljendas Elon Muski nägu varjamatut uskmatust või isegi hirmu, kui te teatasite oma valmisolekust ühineda mõne Marsi-missiooniga. Kas te kujutate ette ennast seal pagenduses koos väheste äravalitutega, ümbritsetuna multimiljardäridest ja närimas 3D-prinditud lihatükki?

Seda päeva tahan näha! Mõistagi ma teeksin seda, ainult kui mul oleks võimalus kaamera kaasa võtta ja sealt ka naasta. Sellest Elon Muskile teatamisel on omad kontekstist tulenevad põhjused: ta on äärmiselt häbelik ja tundlik inimene, ka väga sõnaaher. Ajakirjanikel on peaaegu võimatu teda intervjueerida, aga kuna ma ei ole ajakirjanik, olid mul teatud vabadus. Ma rääkisin Marsile vabatahtlikuna kaasaminekust ja mulle tundus, et ta ärkas selle peale üles. Ühtäkki oli ta minust huvitatud. Ma tean, et ta armastab mu filme ja hindab mind, aga ta on väga kinnine mees. Missiooniga ühinemisest rääkimine viis meie pilgud kokku ja võimaldas edasist dialoogi.

Peaaegu 20 aastat tagasi edastasite mõtteid sellest, kuidas meedia ja kommunikatsioonivahendite kiire areng sammub käsikäes üksindusega ja filmitegijad peaksid rohkem pingutama selle nimel, et seda üksindust kahandada. Nüüd on käes 2017. aasta, internetiajastu, ja protsess on arenenud väga kaugele. Kuidas te nüüd ette kujutate üksinduse ümberpööramist filmide abil?

See valem on pöördvõrdeline, nüüd näeme seda täpselt. Kui ma seda ütlesin, polnud meil internetti sellisel kujul nagu praegu. Ja üksildus, sügavalt filosoofilises mõttes, süveneb üha. Ma pole see mees, kelle ülesandeks on ühiskonna ümbervormimine, ja ma pole ka see, kes peaks kõiki uuendusi ignoreerima, sest internet pakub fenomenaalseid võimalusi, mida võib näha ka „Ühendatud maailma ilmutustes“. Näiteks juhtum, kus superarvutid ei suutnud ära lahendada ensüümide õige voltimise probleemi, mis on vähiravi väga oluline etapp, aga probleemist said lõpuks jagu videomängurid. Üle maailma mängis miljon inimest ensüümide voltimise mängu ja nii, mängu abiga, see lahendus lõpuks ka tuli. Võimas hetk, mis sai võimalikuks ainult tänu internetile. Me ei tohiks seda täielikult demoniseerida ja mina olen küll viimane inimene, kes seda teha soovib. Me kõik suudame lõpuks välja mõelda, kuidas me internetti kasutada tahame ja millisel määral. Mina tegin seda ilma telefoni abita. Ma olen viimane mõtlev inimene, kes ei kasuta mobiiltelefoni. Mul pole seda vaja ja ma ei taha seda. Aga ma kasutan internetti, põhiliselt kirjavahetuseks ja vahel ka skaipimiseks, aga ainult oma perekonnaga. Ma pole kohal ühismeedias. Või tegelikult küll olen, aga need on jäljendajate võltsingud. Ausalt öelda pole mul selle vastu midagi. Las nad aga tegutsevad, kirjutavad mu tviite ja Facebooki postitusi ning teevad mu häält järele. Mul ükskõik.

Te olete ilmutanud soovi uurida lähemalt maailma ühendamisega seotud nähtusi, nagu näiteks krüptoraha, ja juba praegu on kasutusel meretäis uuendusi suuremaks sidususeks.

Kõik liigub väga kiiresti ja me peame muutuva maailmaga järjest kohanema. Samal ajal tuleb olla ka ettevaatlik. Eesti näiteks on esimene riik, kes on valinud digitaalse suuna, teinud rohkem, kui ükski teine seda on teinud. Ühest küljest on see muidugi väga tark idee, mis muudab ühiskonna organiseerimise kiiremaks ja kergemaks. Teisalt kaasnevad sellega teatud ohud, nagu näiteks ka sularaha kaotamisega. Sularaha peab kindlasti jääma, sest me nägime kas või orkaan Sandy puhul seda, kuidas elekter, internet ja vesi võivad hetkega kaduda. New Yorgis polnud võimalik WC-potis vett peale tõmmata. Kümned tuhanded inimesed hulkusid tualeti otsinguil mööda Manhattanit ringi, sest vett lihtsalt ei olnud enam. Kõik võib minna väga kiiresti ja kapitaalselt, kui peaks aset leidma mõni võrgukatkestus, olgu siis looduslikul või kunstlikul põhjusel. Pole isegi võimalik üht hamburgerit osta, sest sellistes kohtades nagu McDonald’s on kassaaparaat ühenduses internetiga. Sellistel puhkudel on hea, kui ringluses on endiselt väikesed rahatähed, ühe-, viie-, kahekümnedollarilised rahatähed. Burgeri saab osta, aga raha tagasi mitte. Sajadollarilise lihatüki saab ikka kätte. Oleks väga-väga vastutustundetu loobuda sularahast, mis on iseennast autentiv, kui see on muidugi ehtne. Eks ikka on neid, kes raha võltsivad, aga sularaha on internetist ikkagi märksa usaldusväärsem. Internetis keskendutakse küll pigem minapildi kui raha võltsimisele. Näiteks on Facebook täis täiesti moonutatud, väljamõeldud, liialdustega minasid. Eesti on ette võtnud midagi sellist, mis pole küll täiesti futuristlik, aga eesrindlik igatahes. Ometi võiksid nad, juba mainitud põhjustel, raha ikkagi alles jätta.

Kui Eestist ja tehnoloogiast rääkida, siis oli teil võimalus töötada kahe eestlasega, kellest on saanud teerajajad LED-valgustite vallas – Kaur ja Kaspar Kallasega, kes on leiutanud teie tarbeks erivalguse, et oleks võimalik filmida väga tundlikus keskkonnas, Chauvet-Pont-d’Arci ürgkoobastes Ardèche’is, dokfilmi „Unustatud unelmate koobas“.6

Jah, suurepärased partnerid. Parimad! (Naeratab ja ohkab sügavalt, siiralt ja tunnustavalt.) Nad on kaks noort meest, kes on ka meeldivad ja andekad inimesed. Ma tean Kasparit märksa paremini kui ta venda Kauri, aga nad moodustavad väga hea tiimi. Jääb vaid üle neid õnnitleda nende edu puhul, nad töötavad nüüd koos nii paljude filmidega! „Unustatud unelmate koobast“ filmides oli meil lubatud kasutada ainult väikesi külma valguse paneele, sest koopamaalingud on valgusele äärmiselt tundlikud. Kallased justkui rääkisid tehnika keelt. Kaspar ehitas väga keerukaid kaameraid koos mu operaatoritega, kohati väga keerulistes tingimustes, kuna ta on geenius 3D-andmete haldamises, mis on väga keeruline valdkond. Kui ta mõnes mu filmiprojektis kaasa teeb, ükskõik kus riigis, tunnen end kindlalt. Mul on tunne, et see noormees on kõige geniaalsem inimene, keda ma tean. Ta võib vajaduse korral ka kaamera üle võtta ja operaatorina tegutseda. Tal on luba monteerida mu filme. Kui mu monteerija Joe Bini peaks haigeks jääma, võin vabalt Kasparile töö üle anda. Kui ta on läheduses, on jalgealune kindel ja laev jõuab turvaliselt sadamasse.

Te olete öelnud, et järgite pigem vaistu kui mõistust, aga ka seda, et olete võtteplatsil üks kõige tervemõistuslikumaid inimesi. Mis hetkel peaks seadma mõistlikkuse intuitsioonist ettepoole?

Siin pole vastuolu. Asjad ei lähe kunagi nii, nagu neid kirjeldada püüad. Ma olen ennekõike jutuvestja ja võtan endale igasuguseid kunstilisi vabadusi, aga filmi tehes peab olema ka teatud distsipliin – esiteks narratiivne, ja siis selline, mis lubab võtteperioodil üle olla füüsilistest probleemidest. Need võivad olla näiteks bürokraatlikku laadi ja neid tuleb lahendada õigesti. Näiteks tuleb olla väga loominguline, kui võtted toimuvad piiratud või täiesti keelatud vabadustega riigis. Peab oskama suhelda või teada, kuidas hankida või võltsida filmimisluba.

Ja seda kõike ilmselt ilma riskimata.

Ma vahel ikka riskin ka, aga olen riskide hindamises väga osav – see läheb küll vastuollu kõige sellega, mida te ehk olete meediast lugenud. Ma olen alati osanud riske kalkuleerida ja nendega katsetada. Sellepärast ei saanudki ükski mu 1970. aastate filmide näitleja viga. Mõned meeskonnaliikmed küll, aga mitte ohtlikult. Netist võib muidugi lugeda, et inimesed surid võtteplatsil ja muud sellist lollust. Need on lihtsalt mingid taltsutamatud fantaasiad.

Filminduses levib järjest rohkem poliitiline korrektsus, mille tulemusena näeme ridamisi puhtaks poleeritud dokke ja mängufilme tänapäeva teemadel. Enamik neist jääb kuhugi heade kavatsuste, väljakujunenud eelarvamuste ja tihti ka vihale ajava silmakirjalikkuse vahele.

Poliitilise korrektsuse tähendus ja teostus aja jooksul muidugi muutub, aga mul on sellest täiesti ükskõik. Ma pole kunagi järginud ühtki suundumust. 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses tekitati meedias nõue, et filmid peavad olema poliitilised. Osa peagi saabuvast maailmarevolutsioonist. See oli viga. Jabur vigane rehkendus, ja kuna ma maailmarevolutsioonist osa ei võtnud, märgistati mind otsekohe fašistiks. Ma polnud kunagi selline filmitegija, kelle viimast teost analüüsitaks selle kunstilise väärtuse põhjal, vaid „fašistlik“ filmitegija. „Selline film nagu „Aguirre, jumalate viha“7 on nende väidete tõestuseks,“ kõlas kohtuotsus. Nende arvates räägib see film isikuvõimust ja hullusest, mida väljendab Adolf Hitleri taoline tegelaskuju. Selline oli toonane poliitkorrektsus, millest mul pole sooja ega külma ja ei peaks olema ka teil. Ärge lihtsalt vaadake neid filme. Kulutage oma aega paremini. Kinokülastajana veetke õhtu mõne kvaliteetse teosega või lugege raamatut. Ärge minge halbu filme vaatama! Ma ei vaata peaaegu üldse mingeid filme, see on mu probleem ja privileeg. Ja palun ärge üritagegi mind mingite nimedega pommitada, ma ei taha midagi teada isegi halbade filmide olemasolust. Kadugu mu teelt!

Kas nii säilitategi terve mõistuse?

Võib-olla. Vaatan aastas keskmisest tavakodanikust märksa vähem filme, vahest kolm-neli, kui tudengite lühifilmid välja arvata, aga ma loen palju. Vaevalt möödub päevagi, kui ma ei loe, ja kui ma lõpuks raamatu taha magama ei jää.

Ka dokfilmi „Tapatöö“8 peeti poliitiliselt ebakorrektseks ja sellega kaasnes terve hulk probleeme, enne kui järgnesid lugematud auhinnad ja Oscari nominatsioon. Olite selle filmi üks executive producer’eid ehk toetav produtsent.

Seda filmi näinuna mõistsin, et sellise kaliibriga filmi ei pruugi 20 aasta jooksul enam tulla, ja isegi see prognoos on väga kahtlane, liiga optimistlik. Ma ei kõhelnud hetkegi ja olin kohe nõus meeskonnaga ühinema. Mulle avaldas see tohutut mõju.

On palju räägitud teie meistriklassist ja filmikoolist nimega Rogue School,9 aga teil seisab ees veel üks huvitav töö. Märtsis teete seminari ja meistriklassi Kuubal.

See pole minu väljamõeldis, algatus tuleb Black Factory Cinemalt.10 Mulle tundus see mõte meelepärane, sest enne mind oli selle ettevõtmisega kaasa läinud selline mees nagu meie hulgast lahkunud suurepärane režissöör Abbas Kiarostami. Nad pakkusid mulle võimalikke sihtpunkte, mille hulgas oli ka Kuuba, ja ma ütlesin, et tahaksin väga sinna minna. See on pigem töötuba kui õpetamine. Annan osalejatele kätte ülesande mingil lihtsal teemal, millega neil pole varem olnud mingit kokkupuudet. Nad peavad kirjutama stsenaariumi või dialoogid, võivad valida ka dokumentalistika, olenevalt teemast. Pärast tuleb neil see üles võtta ja kokku monteerida ning mul on kümme päeva aega nendega kaasas käia ja sel teel juhendada. 11. päeval tahan kõiki filme näha. Töö käigus seisan neil pidevalt selja taga ja arutan läbi, kuidas stseeni üles võtta, milline on käsikiri või kuidas kulgeb montaaž. Tiirlen muudkui nende ümber ja hoian silma peal, kuidas neil läheb.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Die fliegenden Ärzte von Ostafrika“, Werner Herzog, 1970.

2 „Auch Zwerge haben klein angefangen“, Werner Herzog, 1970.

3 „Lo and Behold, Revelations of the Connected World“, Werner Herzog, 2016.

4 „From One Second to the Next“, Werner Herzog, 2013.

5 „Into the Inferno“, Werner Herzog, 2016.

6 „Cave of Forgotten Dreams“, Werner Herzog, 2010.

7 „Aguirre, der Zorn Gottes“, Werner Herzog, 1972.

8 „The Act of Killing“, Joshua Oppenheimer, 2012.

9 www.rogueschool.com

10 www.blackfactorycinema.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming