Põhja tuled

Reykjavíki filmifestivalil olid fookuses Baltimaad. Islandi ja Eesti filmialased seosed on järjest tihedamad ja olulisemad.

TRISTAN PRIIMÄGI

Ilmselt teab iga eestlane, või vähemalt peaks teadma, et Island tunnustas Nõukogude Liidu lagunemise järel esimese riigina 1991. aastal Balti riikide iseseisvust. Tänavu 15. korda toimuvat Reykjavíki filmifestivali külastades jääb küll mulje, et see fakt on teada-tuntud ka suurele osale Islandi kohalikust elanikkonnast. Seetõttu on igati sünergiline, et oma 15. juubeli ja Balti riikide iseseisvuse 100. juubeli puhul on siin fookuses just Balti riikide filmikunst.

Balti tee

Balti fookustega on meid nüüd õnnistatud kogu aasta vältel, ja ka üsna prestiižsetel festivalidel nagu Karlovy Vary või Annecy, aga Reykjavíkis pakutav valik on pisut teistsugune ning minu meelest tingitud nende endi kultuurimaitse eripäradest. Island on, mulle tundub, mingil hetkel aru saanud sellest, et riigi ja rahva turustamisel on kultuuril keskne koht. Nende rahvaarv on vaid 350 000, aga ometi on neil samapalju maailmas tuntud bände kui Eestis idufirmasid, ja seda terves reas erinevates muusikavaldkondades. Neid bände ja ka laiemalt kultuurilisi eelistusi iseloomustab teatud kontrakultuuriline moment. Filmifestivali dokiprogrammist leiame lugusid subkultuuridest ja vastuvoolu ujujatest – mitmed neist suurepärased kultuurinähtuste tutvustused ja analüüsid nagu „Barbara Rubin ja plahvatuslik NY underground“, või „Westwood – punkar, ikoon, aktivist“,1 mida on Tallinna filmihuvilistel võimalik oktoobris veel näha Moekunstikino festivali lisalinastusel. Kogu kultuuripromo juures on nad väga hästi aru saanud, et süsteemikriitilisus või vähemalt ebamugavate küsimuste küsimine on hästi funktsioneeriva kultuuri ja ühiskonna osa. Edasi saab liikuda ainult läbipaistvalt ja dialoogis. Reykjavíkis on olemas nii pungimuuseum kui rock’n’roll’i muuseum, mis pakuvad detailirohket ja intrigeerivat lugu Islandi põrandaaluse muusika arengust ja sellest, kuidas ühel hetkel liiguti peavoolu ja ülemaailmse tunnustuseni. Islandi kodaniku ideaalkuju võiks olla praegugi Eesti kinodes jooksva mängufilmi „Islandi amatsoon“2 peategelane Halla – naine, kes võtab enda peale ühe-inimese-partisanisõja Rio Tinto alumiiniumitehase vastu.

Seetõttu on ka Balti fookus nii sisult kui vormilt pisut eripärane. Reyjkavík on otsustanud filmitööstuse tavaarusaamade kohaselt saata lahingusse armaada ilma lipulaevata, milleks loetakse ikkagi alati ja kõikjal mängufilmi. Mängufilmid on seekord mängust täiesti välja jäetud, ja loodetavasti mitte nende kaheldava kvaliteedi tõttu, vaid selleks, et anda rohkem võimalusi säramiseks teistele filmiliikidele. Mõlemad fookuse valikusse jõudnud Eesti dokfilmid haagivad kontrakultuuri ideoloogilise platvormiga suurepäraselt kokku. „Nõukogude hipid“3 läks üsnagi täissaalidele ja filmile oli pandud programmi lausa kolm linastust, ning filmi seos mässumeelse kultuuriga ei saakski otsesem olla. Ilmselt meeldib aga islandlastele mõelda endast kui mässajatest ka sissejuhatuses mainitud Balti riikide iseseisvuse tunnustamise kontekstis, kus neil oli julgust ettearvamatule Venemaale avalikult kinnas visata ja julgustada teisigi seda tegema. Värske Eesti vabariigi esimesest valitsusest rääkiv „Rodeo“4 on samasuguse mässu näiteks, kus süsteemi hakkasid uueks looma inimesed, kes ise veel süsteemiga eriti tuttavad polnud. Igati sobiva pusletükina asetub oma kohale ka „Rodeo“ ühe autori Kiur Aarma eelmine film „Need, kes julgevad“ (2015), mille peategelane, Islandi endine välisminister Jón Baldvin Hannibalsson oligi just see, kes kutsus augustiputši järel Islandile kolme Balti riigi välisministrid, et allkirjastada ühisdeklaratsioon diplomaatiliste suhete taaskehtestamisest. Ka Hannibalssonil võiks olla koht Islandi pungimuuseumis. Samuti Islandi praegusel presidendil Jón Gnarril, kes kandis teismelisena hüüdnime Jónsi Punk ja mängis punkbändis nimega Nefrennsli (Tatised ninad).

Grímur Hákonarsoni järgmisel aastal valmiva filmi „Maakond“ operaatoriks on eestlane Mart Taniel.

Kaader filmist

Ood elule

Sarnast pungivaimu on endas alati kandnud ka Balti fookuse peakülaline (mingis mõttes), Leedu avangardkunstnik ja -filmitegija Jonas Mekas, kelle taolist on hetkel maailmas vist üldse raske leida. Hetkel 95aastane Mekas suutis 1960ndate aastate alguses teha filmitegemisest kõige trendikama kunstivoolu, agiteerides selle meediumiga katsetama ka teisi, nende hulgas mõjutades otseselt näiteks ka Andy Warholi filme tegema. Mekas on oma pika elu jooksul olnud järjekindlalt kohal maailma popkultuuri sõlmpunktides – osalise ja truu ning järjepideva kroonikuna. Raske on aukartust maha suruda, kui vaadata ka Reykjavíkis linastunud filmide tegelasi, keda tal on õnnestunud kohata ja filmida väga isiklikel hetkedel. Kogumahus tuleb linastusele Mekase nn. Kuuekümnendate kvartett: „Stseenid Andy Warholi elust. Sõbrad ja kohtumispunktid“5; „Zefiro Torna, ehk Stseenid George Maciunase elust“6, mis räägib Mekase kaasmaalasest ja kaasvõitlejast Maciunasest, kes pani aluse paljude arvates XX sajandi kõige olulisemale interdistsiplinaarsele kunstiliikumisele Fluxus; „Palju õnne sünnipäevaks Johnile“7 John Lennoni sünnipäevapeost ühes hotellitoas 1972. aastal; ja „Siinpool paradiisi“8, mille saamislugu kõlab peaaegu uskumatuna. Pärast John F. Kennedy surma soovis Jackie Kennedy oma lastele pakkuda midagi sellist, mis nende mõtted isa surmast eemale viiks. Ta plaanis osta filmikaamera ja laste toonane kunstiajalooõpetaja Peter Beard soovitas ühendust võtta Jonas Mekasega. Nii sattuski Mekas veetma mitu suve koos Kennedytega, filmides üles „aega täis rõõmu, õnne ja sõpruse nautimist“ nagu on seda perioodi kirjeldanud Mekas ise. „Siinpool paradiisi“ on võrratu näide ühe legendaarse perekonna näitamisest tavaliste inimestena. Andy Warhol, John Lennon, Jackie Kennedy.

 

Ma isegi ei teaks, millest kõigest võiks Mekasega veel rääkida, aga kahjuks ei jõua vanameister oma tugevast soovist hoolimata Islandile – kuulu järgi arsti nõuandel reisi ära jättes. Eks tuleb sellises vanuses inimeste puhul teatud muutuja valemisse sisse arvestada. Jäi üle vaadata ta filme – mainitutele lisaks ka väga temaatiline nelja ja poole tunni pikkune „Leedu ja NSV Liidu kokku kukkumine“9 – ja avada ta kunstinäitus nimega „Nagu lilleke väljal“ (Like a Flower in a Field), mida võiks lühidalt kirjeldada kui erinevate meediumite abil kokku pandud kollaaži, oodi elule.

Mekase valimine Balti fookuse „patrooniks“ näitab Reykjavíki festivali soovi muuta filmikunst vähem hermeetilisemaks ja päästa ta sellest nn Suure üksiklase staatusest, näidates filmi laiema maailmakultuuri osana, mis on äärmiselt tänuväärne.

Tihenenud koostöö

Island ja Eesti on filmi-geopoliitiliselt mitmeti samas olukorras. Oleme mõlemad autsaiderid võimsate filmitööstustega Põhjamaa naabrite kõrval, kelle filmitööstused pole mitte lihtsalt pika traditsiooniga tööstusharud vaid ka kaubamärgid. Islandi filmi võidukäik algas 90ndatel, kui Friðrik Þór Friðrikssoni teine täispikk mängufilm „Looduse lapsed“10 nomineeriti 1991. aastal kõigi aegade esimese ja tänaseni ainukese Islandi filmina võõrkeelse filmi Oscarile.

Käesolev aastakümme tõi aga ennenägematu rahvusvahelise tunnustuse, kui Island suutis igal aastal välja tulla ühe-paari ülemaailmse festivalihitiga, mis on enamuses jõudnud ka meie kinodesse. Mainitud „Islandi amatsoon“, „Puu all“, „Südamekivi“, „Jäärad“, „Põhjamaade Pariis“ või „Hobustest ja inimestest“11 – kui valida vaid üks mängufilm igast eelnenud aastast, on olnud suured festivalihitid. Eestis tundub olevat mitme asjaga väga hästi – Friðrikssoni filmi jälgedes suutsime murda Oscari nominatsiooni barjääri, mis tundus veel paar aastat varem pehmelt öeldes võimatuna, ja kodumaine vaatajate arv on tänavu püstitanud kõigi aegade rekordi juba nüüd, kui mitu filmi on veel tulemata: kodumaiste filmide vaatajate protsent on selle loo ilmumise hetkel kogu kinokülastustest ennekuulmatu 17% ja esmakordselt on mõtet loota, et aasta lõpuks ületatakse poole miljoni vaataja piir. Rahvusvaheliselt on üksiksoorituse tasandil sarnasest stabiilsusest küll kerge nappus käes, aga vähemalt tänavu tundub Eesti olevat piisavalt pildil just tänu fookustele nagu ka Reykjavíkis.

Huvitaval kombel oleme viimasel ajal leidnud ka teineteist, sest Islandi ja Eesti filmialane koostöö tundub järjest tugevnevat. Mullu valmis kaastootmisfilm „Luik“12, nädala pärast, 18. oktoobril esilinastub Tallinnas aga mängufilm „Mihkel“13, kus Islandi režissööri juhtimisel on kandvates rollides end võimalik näidata ka Eesti näitlejatel Kaspar Velbergil ja Pääru Ojal. Lisaks mainis Islandi üks rahvusvaheliselt tuntumaid lavastajaid Baltasar Kormákur, et järgmisel aastal on plaanis tulla Eestisse filmima üht tema lavastatavat Ameerika suurstuudio mängufilmiprojekti. Arvestades Kormákur Ameerikas tehtud filmide haaret – neist on Eesti kinodeski viimastel aastatel jooksnud näiteks „Everest“ ja „Triivijad“14 –, ootame põnevusega, kes selles suurprojektis tippnäitlejatest Eestit võiks külastada ja kuidas meie maad suurel ekraanil pärast näidatakse.

Tulevased filmid

Tänu sellisele rahvusvahelisele edule on arusaadav, et huvi tekitasid ka festivali raames tutvustatud arenduses ja tootmises olevad Islandi filmiprojektid. Kokku esitleti väliskülalistele ja kohalikele ajakirjanikele nelja mängufilmi, kolme seriaali ja nelja dokumentaalfilmi.

Nii mängu- kui dokumentaalfilmide vallas hakkas tahes-tahtmata silma naiste suur esindatus: kaheksast projektist viis on naisautorite filmid ning tooni annavad tugevad naiskarakterid peaosades. Teema on neile Islandil ilmselgelt oluline ning moodustab karjuva kontrasti Eestiga: käesoleva aasta alguses muudeti Islandil esimese maailma riigina ebavõrdne töö tasustamine ebaseaduslikuks, juunikuise statistika kohaselt kuulub Eesti 20,9 protsendiga Euroopa suurima palgalõhega riikide hulka.15 Arusaadavalt ei tõstatanud korraldatud vestlusringis „Mitmekesisus filmikunstis ja loovmeedias“ palgalõhe teemat islandlased ise, vaid sellele pidid tähelepanu juhtima eestlased.

Lisaks naiste tugevale esindatusele – aga ehk osalt ka seetõttu, riskimata siinkohal rõhutada mingisuguseid soolisi stereotüüpe – olid Islandi filmiprojektid hästi tugevalt isiklikud. Sündmuste keskmes oli inimene ja tema suhted, keerulised olukorrad ja dilemmad. Odavate süžeekäikude asemel püütakse leida tegelaskujudele psühholoogiliselt keerukat motivatsiooni. „Jäärade“ edu tõttu on eritähelepanu all neist Grímur Hákonarsoni uus film „Maakond“, mis räägib naisest, kes peab abikaasa kaotamise järel proovima teha rahu iseenda, oma mineviku ja ümbritseva kogukonnaga. Meie jaoks on film kindlasti tähenduslik ka seetõttu, et operaatorina on kaastegev eestlane Mart Taniel. „Maakond“ peaks valmima järgmisel aastal.

 

1 „Barbara Rubin and the Exploding NY Underground“ (USA 2018, 29 min), režissöör Chuck Smith; „Westwood: Punk, Icon, Activist“ (Suurbritannia 2018, 83 min), režissöör Lorna Tucker.

2 „Kona fer í stríð“ (Island-Prantsusmaa-Ukraina 2018, 101 min), režissöör Benedikt Erlingsson.

3 „Nõukogude hipid“ (Eesti-Saksamaa-Soome 2017, 75 min), režissöör Terje Toomistu.

4 „Rodeo“ (Eesti-Soome 2018, 75 min), režissöörid Raimo Jõerand ja Kiur Aarma.

5 „Scenes from the Life of Andy Warhol: Friends and Intersections“ (USA 1990, 36 min), režissöör Jonas Mekas.

6 „Zefiro Torna or Scenes from the Life of George Maciunas“ (USA 2002, 35 min), režissöör Jonas Mekas.

7 „Happy Birthday to John“ (USA 1997, 24 min), režissöör Jonas Mekas.

8 „This Side of Paradise“ (USA 1999, 35 min), režissöör Jonas Mekas.

9 „Lithuania and the Collapse of the USSR“ (Leedu 2008, 289 min), režissöör Jonas Mekas.

10 „Börn náttúrunnar“ (Isand-Norra-Saksamaa 1991, 82 min), režissöör Friðrik Þór Friðriksson.

11 „Undir trénu“ (Island-Poola-Taani-Saksamaa-Prantsusmaa 2017, 89 min), režissöör Hafsteinn Gunnar Sigurðsson; „Hjartasteinn“ (Island-Taani 2016, 129 min), režissöör Guðmundur Arnar Guðmundsson; „Hrútar“ (Island-Taani-Norra-Poola 2015, 93 min), režissöör Grímur Hákonarson; „París Norðursins“ (Island-Prantsusmaa-Taani 2014, 98 min), režissöör Hafsteinn Gunnar Sigurðsson; „Hross í oss“ (Island-Saksamaa-Norra 2013, 81 min), režissöör Benedikt Erlingsson.

12 „Svanurinn“ (Islandi-Eesti-Saksamaa 2017, 91 min), režissöör Ása Helga Hjörleifsdóttir.

13 „Mihkel“(„Halastjarnan“, Norra-Eesti-Island 2018, 100 min), režissöör Ari Alexander Ergis Magnússon.

14 „Everest“ (Suurbritannia-USA-Island 2015, 121 min), režissöör Baltasar Kormákur; „Adrift“ (USA-Hong-Kong-Island 2018, 96 min), režissöör Baltasar Kormákur.

15 Aili Vahtla, Estonia’s 2017 gender pay gap remains at the same level on year. – ERR Business, 14. V. https://news.err.ee/831218/estonia-s-2017-gender-pay-gap-remains-at-same-level-on-year

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht