Poliitiline vs. korporatiivne, kultuur vs. meelelahutus

„Berlinale“ tänavune filmivalik oli oodatult päevakajaline.

HANNES AAVA

67. korda toimunud gigaüritus „Berlinale“ on maailma suurim publikufestival poole miljoni külastusega, kus tutvustatakse sadu häid ja vähem häid uusi filme.

„Berlinale“ loodi 1951. aastal toonase maailma ühte poliitiliselt laetumasse linna, varemetes Berliini, mis oli taastumas natsiperioodi hävituslikust kultuurikatkestusest ja jäi kahe sõjast võidukalt väljunud superriigi lõkkele löönud tüli ühte geograafilisse tulipunkti.

Ameerika on olnud „Berlinalel“ oluline alates sellest, kui esimese festival avafilmiks valiti Alfred Hitchcocki „Rebecca“.1 Kohe alanud Hollywoodi staaride (ja USA raha) vool tagas selle, et juba viis aastat hiljem tõusis „Berlinale“ Cannes’i ja Veneetsia kõrvale tippfestivalide hulka. Esimese Mandri-Euroopa filmina võitis Kuldkaru Ingmar Bergmani „Maasikavälu“2 alles 1958. aastal.

Vietnami sõjal ajal näidati võistlusprogrammis julgelt Michael Verhoeveni sõjavastast teost „O.K.“ (1970), milles neli USA sõdurit vägistavad ja tapavad ühe vietnami tüdruku. Žürii esimees, režissöör George Stevens, kes oli filminud Normandia dessanti ja Dachau massihävituslaagri vabastamist, ei kiitnud filmi heaks ja žürii ei andnud tõenäoliselt tema mõjutusel sel aastal ühtki auhinda. Kaheksa aastat hiljem põhjustas Michael Cimino „Hirvekütt“3 idabloki delegatsioonide lahkumise festivalilt.

Kuldkaru võitnud „Kehast ja vaimust“ pakub valge heteromehe fantaasiat sebida ära oma kolleeg, kes on 10 aastat noorem kui ta tütar.

Kaader filmist

„Berlinale“ on kasvanud mitmekümnemiljonilise eelarvega kultuuri-äri-projektiks, kust poliitiline dimensioon pole kuhugi kadunud, aga kuna sellises mahus on väärtfilmide näitamine majanduslikult võimatu ning riigi toetusel festivali teha tõenäoliselt võimatu, tuleb appi võtta erasektor. Ja muidugi staarid.

Staaride funktsioon tuleb filmifestivali kontekstis eriti ilmekalt esile. Filmides näitlemine on vaid osa laiemast rollist, näitlejate isiklik professionaalne kapital (ja turunduslik kasu festivalile) seisneb nende füüsilises kohalolus punasel vaibal ja pressikonverentsil. Veidras koosluses toidavad äri ja glamuur kunsti ja vastutasuks annab kõrgkultuur neile vajaliku maine. Staaride filmid võivad seejuures olla keskpärased või lausa halvad.

XX sajandi lood

Omamoodi mittenaljaks on saanud „Berlinale“ ja sakslaste kohustusena näiv tava tegelda igal sammul natsismitraumaga. Tänavune avafilm „Django“4 räägib mustlasest kitarrivirtuoosist Django Reinhardtist, kes üritab põgeneda natside okupeeritud Prantsusmaalt. Reda Katebi tugevale rollile vaatamata on filmis tunda debüütidele tihti omast fookuse ähmastumist: kohmakas ajalooõppetund jõuab ebaveenvalt ülepaisutatud kunstiliste kujunditeni, pakkudes kahjuks küllaltki palju poolikult skitseeritud kõrvalosi.

Ajalooliste biograafiatega oli sel aastal üldse pigem kehvasti. „Asevalitseja maja“5 jättis kõrvale India iseseisvumise ja brittide lahkumise loo ühe põneva (ja filmile hindamatut dramaatilist võimalust pakkuva) seiga – asevalitseja Mountbatteni naise Edwina ja India tulevase peaministri Jawarharlal Nehru armuafääri – ja asendas selle turvaliselt (ja etnilise tasakaalu nimel) kahe õukonna teenija, hindu mehe ja islami naise fiktiivse, romeojulialiku läägelt magusa armastuslooga rinde eri pooltele jäämisest.

Veidi mängulisem, ent sama kiiresti ununev ning veretu on Stanley Tucci lavastatud biograafiline komöödia „Viimane portree“6 kuulsast kunstnikust Alberto Giacomettist, keda mängib üldiselt veetlev, kuid mitte kõige õnnestunumalt itaalia aktsendiga prantsuse keelt purssiv Geoffrey Rush.

Võistlusprogrammi biograafiatest jättis kõige tugevama mulje dokk „Beuys“7 mõjukast sõjajärgse perioodi kunstnikust Joseph Beuysist, kelle revolutsioonilistes ideedes olid lahutamatult põimunud kunst ja poliitika. Radikaalse demokraatia, avatud ühiskonna ja vaba, tasuta hariduse pooldaja, keskkonnakaitsja ja üleüldiselt sooja südame ning terava mõistusega intellektuaali Beuysi sõnum on praeguses demokraatia mõõnaseisus olulisem kui kunagi varem.

Dialoogid Teisega

Demokraatia ja liberaalse maailmavaate tule alla sattumise pärast särasid rõhutatult humanistlikud, tolerantsuse ja ühiskondliku Teisega dialoogi astumisega tegelevad filmid. Kahjuks jäi nägemata kiita saanud ja parima stsenaariumi auhinna võitnud „Fantastiline naine“.8 Tervitatav on asjaolu, et transseksuaalsusega loomulikus, mitte šokeerimise-polemiseerimise võtmes tegelev film oli põhivõistluses, mitte mõnes nišiprogrammis.

Kriitikute üheks suureks lemmikuks oli Aki Kaurismäki edukalt naivismi piire kompiv tragikomöödia „Teisel pool lootust“,9 parima režissööri Hõbekaru võitja. Kaurismäki jätkab nn sadamatriloogia teises osas humanismi lainel, põimides pagulasrände ja integratsiooni edukalt oma rahva eripära üle irvitamisega. Eestlastele on filmis palju äratundmisrõõmu, kui mitte enamat.

Kaurismäe naljad soomlaste puise inglise keele, sotsiaalse kohmakuse või small-talk-impotentsuse üle võivad koos mõjuda hüperboolina, kuid on eraldi võetuna nii vähe ülepaisutatud, et võiksid vabalt olla tõsielulised. Kaurismäe huumorisoont illustreerib olukord pressikonverentsilt, kui ajakirjaniku küsimusele filmi heliriba kohta kõlas vastus: „Filmis oli kuulda dialoogi ja vahepeal mängis ka muusika.“

Teise oodatud auteur’i Agnieszka Hollandi „Spoor“ (2017) ja ainus Aafrika film „Õnn“10 esindasid kõige selgemalt feministlikku häält. Viimane on veidi sihitu seisundifilm, kus on oskuslikult rakendatud moeheliloojate, nt Arvo Pärdi, loomingut ja kaasahaaravat Aafrika folkmuusikat. Programmi poliitilisusest annab märku see, et Senegali, Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia ja Liibanoni ühistöö „Õnn“ mõjus põhivõistluses nõrgema ja ebaoriginaalsemana kui näiteks Lõuna-Aafrikas tehtud Panorama programmi avafilm „Haav“,11 milles segati „Brokebacki mäge“12 meenutavat geiteemat Lõuna-Aafrika mehekssaamise riitusega, kus tuleb viibida kaks nädalat looduses ja ravida külavanema põhjustatud peenisehaavu. Ühiskondliku homofoobia, traditsioonide ja füüsilisuse põrkumine selles tugevas ja originaalses karakterdraamas teeb „Haavast“ tervikliku kunstiteose, parema enamusest võistlusfilmidest.

Tugevaks feministlikuks seisukohavõtuks oli aga polanskilikku trillerit feminismi ja ökoteemadega siduv „Spoor“, kus rünnatakse Poola ühiskonda struktuurselt läbivat moraalset korruptsiooni ja traditsionalismi. Kirgliku loodusearmastaja Janina Duszejko (Agnieszka Mandat-Grabka) ümber hakkavad mõni aeg pärast tema koerte kadumist salapärastel asjaoludel surema linnakese tähtsad isikud – politseiülem, kuri karusloomaärimees jne. Järske pöördeid tegev, aga ebatõenäolisi lahendusi pakkuv stsenaarium ei ole kohati usutav, aga Hollandi mängimine eri žanritega on värskendav vaheldus ja näide igati liberaalsest maailmakäsitlusest, kus on seksuaalsus säilinud ka üle 50aastastel inimestel.

Valge heteromehe fantaasia

„Berlinale“ poliitilist angažeeritust ja sotsiaal-liberaalset agendat arvestades on kummastav, et Kuldkaru võitis sel aastal ungarlanna Ildikó Enyedi „Kehast ja vaimust“.13 Kuuekümnele läheneva lihakombinaadi direktori ja tema alluva, uue kvaliteedikontrolli inspektori, autismi kalduva neiu romanss on kahtlemata universaalne ja poeetiline ood armastusele, kus on maagilise realismi elemente – armastajad avastavad enne füüsilises reaalsuses tekkiva afääri algust, et nad näevad igal ööl täpselt sama unenägu, kus nad on hirvepaar metsas – kõrvutatud provokatiivselt naturalistlike kaadritega kombinaadis tapetavatest lehmadest ja lihatöötlemisest.

Film pakub klassikalist valge heteromehe fantaasiat sebida ära oma kolleeg, kes on filmis hinnanguliselt 10 aastat noorem kui ta tütar. Veelgi enam: neiu on sotsiaalselt saamatu, emotsionaalselt allasurutud ega ole tõenäoliselt kunagi olnud toimivas suhtes. Mees saab täita üheaegselt nii ihaobjekti kui ka romantilise päästja rolli ja fantaasia on täielik.

1 „Rebecca“, Alfred Hitchcock, 1940.

2 „Smultronstället“, Ingmar Bergman, 1957.

3 „The Deer Hunter“, Michael Cimino, 1978.

4 „Django“, Etienne Comar, 2017.

5 „Viceroy’s House“, Gurinder Chadha, 2017.

6 „Final Portrait“, Stanley Tucci, 2017.

7 „Beuys“, Andres Veiel, 2017.

8 „Una mujer fantástica“, Sebastián Lelio, 2017.

9 „Toivon tuolla puolen“, Aki Kaurismäki, 2017.

10 „Félicité“, Alain Gomis, 2017.

11 „Inxeba“, John Trengove, 2017.

12 „Brokeback Mountain“, Ang Lee, 2005.

13 „A Testről és lélekről“, Ildikó Enyedi, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming