Poliitkorrektsuseta Amazonase ääres

MADIS KOLK

Mängufilm „Mao embus“ („El abrazo de la serpiente“, Colombia 2015, 125 min), režissöör Ciro Guerra, stsenaristid Ciro Guerra ja Jacques Toulemonde Vidal, operaator David Gallego. Osades Jan Bijvoet, Brionne Davis, Nilbio Torres, Antonio Bolivar jt.

Tänavust Oscari-valikut varjutab mõnede mustanahaliste näitlejate protest vähese rassilise mitmekülgsuse pärast nominentide reas. Raske öelda, kuivõrd on see žest sisuline või kuivõrd vormipõhine, kuid kuidagi kahju on, et nii ei läheks justkui arvesse Colombia režissööri Ciro Guerra kandidaadiks esitatud „Mao embus“, kus on käsitletud kultuurilisi ebakõlasid Amazonase ümbruse põlisrahva ning valge mehe teadlasehoiaku vahel.

Ajal, mil koguni üks osa meie kultuuritegelastest räägib Google’i ja YouTube’i tarkuste tuules tõsimeeli „ravikanepist“, on valge teadlase yakruna-otsing ilmekas kujund maailmavaadete kokkupõrke kujutamiseks. Filmis näeb Theodor Koch-Grunbergi (Jan Bijvoet) ja Richard Evans Schultesi (Brionne Davis) ekspeditsioone Amazonase äärde, teadlaste saatjaks on kohalik teejuht Karamakate (Nilbio Torres ja Antonio Bolivar).

Tegemist ei ole filmiga, mis asetaks kultuurieripärad mingisse ideoloogilisse raami. Psühholoogiliselt on lahti mängitud nii teadlaste motiivid kui ka indiaanlaste eelarvamused, kuigi selge see, et valge mehe ekspansioon filmis mingit õigustust ei leia.

On olukordi, kus eurooplasest teadlane on indiaanlase ees sunnitud paljastama kogu oma küündimatuse. Alates juba asjade kultusest, soovist niigi ülekoormatud paati kogu oma maine vara kaasa võtta, mitte see talletada, kogemusena seda orgaaniliselt oma sõnades ja tegudes rakendada ja üha taaselustada. Kuigi, ka siin on esile toodud põnev kultuuride üleminekukoht: grammofon, millest teadlane ainsa asjana ei loobu ning sealt kuulatud Haydni „Loomine“ loob mõistmissilla ka teejuhiga. Ciro Guerra ei ole n-ö suurte teemade osas maailmavaateid vastandanud, vastandlikud on küll eurooplase ja indiaanlase maailma tajumise viis ja prioriteedid, mitte aga tingimata väärtushinnangud. Ühisosa tuuakse esile ka kriisisituatsioonides, näiteks konfliktides kohalikus misjonikeskuses, mis on neljakümne aastaga muutunud lihtsalt mõneti fanaatilisest organisatsioonist lausa maniakaalseks sektiks. Nii teadlane kui ka indiaanlane tajuvad, et igapäevaselt meie elu juhtivatest loodusseadustest on sel puhul hälbitud, lihtsalt mõlemal on selle kohta erinev seletus ja põhjendus.

Eurooplase jätkusuutmatu enesehävitusprogramm tuleb aga ilmsiks yakruna-rännakul. Olen kuulnud (ehkki ei ole sellele pädevat kinnitust saanud) legendi, et indiaanlastelt tubaka pärimisega polevatki lood nii ühesed ja lihtsad. Et saime neilt selle küll, aga see, mille täpsemalt, ei olevatki põlisrahva rituaalne ravim, vaid vahend selleks, et valge inimene end hävitaks.

Isegi kui see ei ole tõsi, ei kõlagi see nii uskumatult. Eurooplase kartesiaanlik loogika, mis lahutab ülesande hõlpsama lahendatavuse huvides osisteks ning eirab tõsiasja, et pärast tervikut tagasi kokku õmmeldes võib elusorganismist hing lahkunud olla, tunneb ka igasugu imevahendite vastu peaasjalikult ekspansiivset huvi. Kultuurikonflikt ei kulge siinkohal isegi ilmtingimata šamanismi ja kristluse vahel, vaid igasuguse üleolevuse kaudu traditsioonide austamise suhtes. Kipume unustama või endale mitte teadvustama, et kõikvõimalikud lahedana mõjuvad „intuitiivteadused“ ei toimi lahus oma kontekstist. Olgu tegemist „Kristuse pärast meeletu“ sensitiiv-ullikesega või indiaani šamaaniga, on erivõimed antud tasuna puhta südametunnistuse eest ning koos üsna ränga vastutusega. Me ei saa neid imevahendeid nutiseadme kombel kord sisse ja siis jälle välja lülitada, vaid nendega osadusse astudes peame teadma, kuidas need muudavad maailma või meie enda siseelu.

Karamakate ei ole siinkohal a priori kõrk teejuht. Kui tal on noorena trots valge mehe suhtes, keda peab kaasvastutajaks oma hõimu hävitamise eest, kuid läheb ometi koostööle, lootuses viimase abil oma kaaslased leida, siis nelikümmend aastat hiljem ajendab ta tegevust juba vastustus, teadmine, et isegi kui leitakse viimane yakruna-ürt, on tema kohus see hävitada, sest selle arutule kuritarvitamisele tuleb teha lõpp. Ta ei vastandu niivõrd valgele mehele, kui püüab pigem päästa, mis veel päästa annab.

Sündmusi kujutatakse empaatiliselt: Karamakate ei tunne mingit kahjurõõmu eurooplase enesehävitustungi pärast, ta vaid võtab vastu selle, mis tema teele satub, ning püüab anda oma parima, et tervik koos püsiks. Filmis on seda hoiakut rõhutamas nii mustvalge operaatoritöö kui ka ülivõimsad looduskaadrid. Kui valgele inimesele tähendab teadmine „meedium ongi sõnum“ mingit postmodernset manipulatsiooni, mis peaks justkui pöörama senised teadmised teistpidi ning aitama reaalsust mõtestada harjumuspäratult ja rikastavalt, siis Guerra filmis näeme selle tõdemuse sisu traditsioonide taustal: asjad ongi nii, nagu nad näivad, ainult et nad näivad erinevatele inimestele erinevalt sõltuvalt nende tajupuhtusest. Kes näeb yakruna-õies võimuvahendit, kes teadusliku uurimise objekti, kes aga tarkust, mille puhul kaitsta asjassepühendamatuid pimestumise eest. Amazonase lähikonna loodus ei ole filmis dekoratsioon ning selle värvirohkuse taandamine mustvalgeks rõhutab seda. Me ei takerdu oma visuaalsusel põhinevas tajukultuuris mitte nüanssidesse ja varjunditesse, mis võiksid tähelepanu oluliselt eemale juhtida, vaid näeme Looja loodut nii, nagu näiteks öösiti aktiivsed loomad. Me paneme paika esmased tunnused ning saame algimpulsi süüvimiseks, aga ei hakka tõlgendama või meelisklema, lahutades kogutervikust esteetilisi ja teaduslikke üksikasju.

Sümpaatseim tundubki filmi puhul see, et vastandlikke maailmavaateid ei ole ideoloogiliselt võimendatud või lisaülesandeid teenima pandud. Teadlased mängivad lahtiste kaartidega ega esinda mingit valge okupandi üldkuvandit. Me mõistame nende käitumismotiive ning nii teatava agressiivsuse kui ka piiratuse puhul antakse meile aimu selle põhjustest. Filmi visuaalselt nauditav kujundikeel rõhutaks justkui Karamakate vaatepunkti, mille kohaselt tuleb kõik toimuv respektiga vastu võtta. Me ei peaks loodust märkama üksnes selektiivselt, liigitades selles toimivaid hingi ja nähtusi kasulikeks, ilusateks, ohtlikeks jne, vaid võtma selle kõik vastu sellisena, nagu see meie ees avaneb – miks mitte mustvalgelt, nähes asjade olemust, mitte aga nende võimalikke eksitavaid varje.

Karamakate näeb teadlaste puhul nii nende siiraid soove, mida ta ka aktsepteerib, kui ka piiratust, mille eest püüab neid kaitsta. Filmiga ei püüta meile sisendada, et keegi ilmtingimata eksib, pigem avatakse protsess, kuidas toimub maailmaga suhestamine.

Kogu new age’i kultuurist alguse saanud ideoloogiline doktriin sisaldab ju iseenesest sümpaatseid osiseid. Saades aru, et oleme oma õhtumaisel vaimurännakul mingis punktis ekslema sattunud, võtame vastu teooriaid, mille kontekstis kohustume armastama, hajutame hierarhiad ja „tarbime“ vaimsust. Seda kõike ei saa valgele inimesele keelata, sest see näitab, et tema faustiline tung annab kriisisignaale ning õppida ei ole ju kunagi hilja.

Tänapäevases statement’ide maailmas, kus on suhteliselt mugav varjuda ühe või teise omandatud hoiaku taha ning vabastada end seeläbi vastutusest koguterviku suhtes, on „Mao embus“ väga meeldivalt erapooletu film, mis mängib suureks mõtte, et kui tahame üksteist võimsate looduspiltide taustal erinevas eluvaates süüdistada, siis oleme endid ise hukule määranud. Filmist saame õppida nii põlisrahva kui ka okupandi eluvaadet ning mõista ka nende mõlema ülest loodut ja Loojat. Vaatepunkti saame valida vastavalt oma eelhäälestusele.