Pomooride saaga Eesti moodi

Jaan J. Leppik

Vanausulised astuvad ühiskonna muutustega kaasa, aga jäävad alati endaks ega tee kompromisse.

Dokumentaalfilm ?ELU PÄRAST MAAILMALÕPPU?. Re?issöör Peeter Simm, produtsent Enda Lehtmets. Lege Artis Film, 2001. 52 min.

Tihti kisub mind sinna. Peipsi äärde. Eks põhjuseid võib palju leida, aga üks on selge ? vanausuliste külad.

Üldse sain vanausulistest ? Eestis sajandeid elanud põlisvenelastest ? esmakordselt aimu oma isalt. Ruskaverest Mustveesse kooli käinuna ja talupoja lävepakult palju kaugemale vaadanuna õppis ta seda kultuuri nägema juba nõukogude ajal. Ja mitte et ainult nägema, pigem ikka koos elama. Ei mõista mina, äkki on just isa juhatusel oma osa mängida sellel, miks aeg-ajalt punane ?koda oma röövikulaadset ringkäiku teeb: Tallinn ? Kasepää ? Kükita ? Raja ? Mustvee ? Tallinn. Lihtsalt niisama, ilma et oleks asist asja ajada.

 

Füüsiline ja vaimne pagulus

Peipsi ääre vene vanausulised tulid Eestisse pakku. Neid kiusati taga nende emakesel Venemaal põhjusel, et XVII sajandi Moskva patriarh Nikon hakkas teostama kirikureforme. Nood uuendused ei passinud üldse lihtrahvale, kes Moskvast kaugel elas ning kelle spiritualiteet järgis raudse järjekindlusega Bütsantsi traditsioone. Patriarh Nikoni uuenduste läbiviijad olid nii resoluutsed, et nende tegevuse järelm oli suurte masside põgenemine oma ajaloolistelt asualadelt eesmärgiga säilitada oma väljakujunenud usk ja kultuur. Valge mere äärsed pomoorid ja usutegelase Feodossi Vassiljevi (fedossejevlased) järgijad said rahupaigaks Peipsi järve kaldaäärsed maad. Siin algab nende lugu, mis ühineb Eesti ajalooga.

Oli vist nii kolm suve tagasi, kui juhtusin koos oma sõpradega taas Mustveesse käima. Meie huvi vanausuliste kultuuri järele jõudis niikaugele, et lahkete inimeste abil saime kohtuda vanausuliste esindaja õde Apollinariaga. Ta seletas meile vanausuliste kannatusi Nikoni ajal ning nende asumist Peipsi läänekaldale. Ta juhatas meid sisse vanausuliste liturgia, palve ning laulu maailma, õpetas, kuidas palvemajas käituda, mis mida tähendab jne. Muuhulgas jäi meelde, et vanausulised on erakordselt tänulikud tollastele saksa parunitele, kes aitasid neil maad saada. Enamgi veel ? toetasid vanausku rahvast ehitusmaterjalidega. Siis valmisid esimesed palvemajad.

Mustvee palvemaja õuel Apollinariat kuulates kangastus mulle äratundmine vanausuliste ainulaadsest kultuurist. See baseerub Eestis üliharuldasel nähtusel: hõimureligioonil. Vanausuliseks sünnitakse. Sestap on vägagi pädev Peeter Simmi suurepärases dokfilmis ?Pärast maailmalõppu? kõlanud kommentaar: vanausulised valivad pigem vaikse hääbumise kui aktiivse misjoni tee. Enne lõpeb vanausu kultuur, kui et seda elustataks misjonimeetoditega, et iga hinna eest ellu jääda või oma olemasolu tõestada. Pean mainima, et selline lähenemine on mulle, eestlasele, sümpaatne.

Simm kujutab vanausulisi narratiivi toel, kus toonib maailma lõpu teema. Ta ei jäta seda ainuüksi religioossele tasandile ? ei, seob ka vanausuliste igapäevaeluga. Kunagi 1990. aastate alguses juhtusin sirvima ühte õigeusuajakirja, kus oli ära toodud paari tudengi uurimus 1985. aastal Moskva oblastis elavate vanausuliste vaadetest ?teaduslik-tehnilisele revolutsioonile?. Säält kumasid vastu asjaolud, miks maailma lõpp võiks lähedal olla: lennukid kui Saatana linnud; telefonivõrgustik, mis on mähkinud maailma kurjuse loori; televisioon, mis kurjuse kätes püüab inimesi meelitada muutuma maailmas toimuvate jubedate sündmustega tolerantseks. Kui nüüd pisut mõelda, siis on võimalik mõista, miks vanausulised Moskva all nõndamoodi arvasid.

Ainuke asi, mida Simmi vähem kui tundmisele filmile ette heita, on järgmine. Kui juba teema on maailmalõpu ootus vanausuliste man, siis oleks võinud rohkem näidata huvitavaid erinevusi vanausliste endi seas suhtumises sellesse teemasse. Olgu lugejale teada, et lähtuvalt Eestis elavate vanausuliste päritolust on olemas neid, kelle eluviis on tunduvalt rangem tavalise vanausulise kombetäitmisest. On olemas rabtsõ ? orjameelsed. Vahe, kes kust on tulnud ? Valge mere äärest või Novgorodi alt või Tveri ümbrusest ? on tänini tuntav. Fedossejevlastest ja pomooridest vanausulistel olid eri rangusastmega eluviisid.

 

Ikoonid ja laul

Fedossejevlane oli ka Eesti ainsale ikoonimaali koolkonnale ehk Raja koolkonnale aluse pannud Gavriil Frolov (1854 ? 1930). Ikoonikirjutaja elas üsna ranget ja kasinat palveelu: sõi vaid kaks korda päevas, kandis palvemantlit ? azjamit. Frolovi ikoonimaali koolkond on kahtlemata tuntum Euroopas ja Ameerikas kui Eestis. Põhjus on lihtne. Peipsimaa vanausulisi lasti olla omaette, nagu nad ka soovisid. Keegi ei tundnud aastakümneid erilist huvi, millega nad tegelevad jne. Frolovi õpilased aga juhatasid ikoonimaali kursusi Pariisist Vatikanini ja säält üle ookeani Ameerikani.

Simm filmib ka vanausuliste jumalateenistusi, palvusi, näitab traditsioonilist rõivastust ning liturgilisi paramente: lestovka?t, podrusnik?ut. Laseb kõlada kirikulaulul. Vene õigeusu koorilaulu on vast kuulnud iga eestlane. Seda enam võiks kuulata vanausuliste laulmist. See on monoodiline, ühehäälne bütsantsi laul, mis veelgi enam rõhutab alalhoidliku vanausu kogukonna väärikust. Ega see Eestis lauldav (vanausuliste endi seas samuti ainulaadne säilinud laulmisviis) ei oleks ka tänaste päevadeni säilinud, kui esimese iseseisvusperioodi ajal rikkamad vanausulised ei oleks Moskvast või Piitrist kalli hinnaga vanu lauluraamatuid kokku ostnud ning Peipsi läänekalda palvelatesse toonud. Suur osa neist raamatuist suri, põledes kas Kükita või Raja palvelates, ent midagi säilis ja seetõttu ka laul täna. Huvitav on teada, et neid laule laulavad venelased, kelle eesnimed säilinud samuti Bütsantsist: Apollinaria, Gavriil, Kiriakia, Pimen, Feofan või Hionija.

Mind üha hämmastab selle rahvakillu alalhoidlikkus. Tõsi, XXI sajandi tulekuga on tulnud ka abi väljast. Euroopa Liidu toel on renoveeritud Raja klooster ja kellatorn ? ehk loodetav ikoonimaalimise paik ja Raja koolkonna taaselustaja? Ehitatud ja toimib vanausuliste kala- ja sibularestoran Kolkjas. Koostatud suurepärane kodulehekülg Internetis: www.starover.ee. Vanausulised astuvad loomuldasa ühiskonna muutustega kaasa. Aga jäävad alati endaks ega tee kompromisse. Müts maha. Kui vanausulistega vestelda, leiad harva esinevat lojaalsust riigile ja sügavat austust eesti rahva vastu. Aga nõukogude ajal Eestisse trampinud ?ne dom i ne ulitsa?ga? sovetivenelaste kohta ütlevad vanausku rahvuskaaslased, et ?nood on minetanud igasuguse venelikkuse?.

Tahan olla aus: nii looduslähedast elu kui vanausulised Peipsimaal tahaksin ka ise elada. Oma ideaalis vähemalt. Püüad kala, kasvatad sibula-kurgi-tomati ja juurikad. Aga ei ole sinna sündinud. Ja Tallinn liiga tihti imeb. Endasse.

Simmi tuleb aga tänada võimaluse eest aeg-ajalt Kadriorust Piirissaarele, Kolkjasse ja Peipsimaale üldse pilk heita. Et ei ununeks ja aduksid: nendega on kõik korras.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming