Portreed ja autoportreed

Olev Remsu

„Varesesaare venelaste” realismist kumab läbi eksistentsiaalne hoiatus, et kõigil võib halvasti minna. Dokumentaalfilm „Varesesaare venelased” (F-seitse, 2012, 73 min), režissöör, stsenarist ja operaator Sulev Keedus. Esilinastus 30. III Kumus. Headuse eest võib seista mitut moodi. Võib barrikaadilt karjudes kurjust paljastada, võib näpuga näidata: vaadake, see suli on kõiges süüdi, tarvis tal nahk üle kõrvade tõmmata! Võib võtta mentoripositsiooni ning õpetada targalt õiget elu. Kõik see on kulunud ning tüütult pealetükkiv. Sulev Keedus laseb oma portreteeritavatel ennast ise portreteerida. Film „Varesesaare venelased” on kihiline nagu mõru võileivatort. Kihtide vahel tekib tähenduslõhe, millest kohubki kunst. Esimene kiht on see, kes on need Jana, Alissa, Ženja, Dima, Ilja, Tolik, Vaike, Sonja, Ira ja teised iseenda jaoks. Nende iseloomustus koorub välja pikkade-pikkade monoloogidega, õigemini nende jutu ning (Keeduse näidatud) tegelikkuse vastandumisega. Teiseks kihiks on need inimesed nii-öelda tavavaataja jaoks (kuigi seesugust õigupoolest ei eksisteeri, kuid lubatagu mul minna lihtsustamise teed). Tekib kolmaski kiht: portreteeritavad autori ning nende jaoks, kes rohkem või vähem jagavad Keeduse kodanikupositsiooni ja sõnumit. Filmidramaturgia aabitsatõde kuulutab: nii vähe, kui võimalik monolooge, parem üldse mitte! Ära lase dokfilmis inimesel ennast ise iseloomustada (ja mängufilmis tegelasel ennast karakteriseerida), las kõik tuleb ilmsiks tegevuse kaudu!

Keedusel on vastupidi. Selle asjaolu järgi võiks ju „Varesesaare venelased” kuulutada avangard- või alternatiivfilmiks, kummati on tegu sulaselge realismiga. Ei tehta siin moodsaid vigureid, vaid jutustatakse verbaalselt tõde, karmi tõde, mis ei vaja enam utreerimist, seda ei vormi ega sisu lisamise abil.

Kes siis on Keeduse portreeritavad tavavaataja arvates, (neid, nagu ma mainisin, ei ole vist olemas)?

Vargad, tööpõlgurid (üks on oma elu jooksul vaid kaks päeva ametis olnud), lastehülgajad emad, Eesti Vabariigist väljasaadetavad, narkomaanid, HIVi kandjad, prostituudid, harimata molkused, võib-olla isegi kuradi tiblad (vabandust, minul endal ei ole midagi venelaste vastu!). Sõnaga, viimane kõnts.

Kes on need inimesed iseenda meelest? Õnnetud, kes on elule jalgu jäänud, kes tajuvad neile tehtavat sotsiaalset (huvitav ja tähelepanuväärne – sotsiaalset ja mitte rahvuslikku) ülekohut. Tõepoolest, paarsada aastat Eestimaa tööstuse üheks lipulaevaks peetud Narvas Kreenholmi manufaktuur on välismaalastele sahkerdatud ning viimaks pannakse hoopis kinni, inimesed jäävad ilma tööta. Õigus olla õnnetu on ju ka siis, kui sa manufaktuuriga kuidagi seotud polnud, selle töötamise ajalgi õnnetu ja töötu olid. Kohe ajab jooma ja laaberdama, eks ju? Aga need õnnetud armastavad ja ehk koguni niisuguse innuga, et võib kadedaks võtta. Kahe lapse ema Jana teab, et tema partner on HIV-tõbine, kuid ta ei hooli sellest, kuna armastuse tõmme on tugevam. Nii kasvabki Jana kõhus laps, kes võib sündida nakatunult. Kas paras paar paariaid? Nende enda meelest valitseb neid kuum kirg ja vastastikune austus … Nüüd on see seltskond koguni kiriku poole pöördunud ning loodab abi kõrgemalt poolt.

Kunsti definitsioon kõlab niimoodi: kunst on see asi pluss midagi muud. Keedus on esitanud selle asja koguni topeltkujul (s.t portreteeritavate elu ja nende omaenda elunägemise), sellest kokku teinud midagi muud. Aja kulg esitatakse vahetiitritega, neid võib pidada ka peatükkide pealkirjaks. Vana, klassikaline võte, mis tihti ennast õigustab, ehk on kõige kuulsam selle poolest Ingmar Bergmani film „Marionettide elust”. Siiski, minu meelest film venib veidi, seal leidub kunstiliselt põhjendamata kordusi.

Kõik portreeritavad on ühest sotsiaal-psühholoogilisest kihist, nimelt hüljatud. (Ma ei kasuta põhimõtteliselt silmakirjalikku tembeldust „asotsiaal”, mille pruukimise kaudu ühiskond oma käed puhtaks peseb.) Ent neid ühendab ka religioossus, õigeusklikkus. Jälgige nende tegevust varakult puhkama läinud kaaslase kalmul. Nad suudlevad semu pilti, nad paitavad seda, võtavad temaga nii-öelda koos viina. Õigeuskliku religioossus püsib kindlatel nii-öelda pühadel liigutustel ja liturgiast osavõtul, kõigel sellel, mida Martin Luther pidas saatanlikuks ebausuks. Ma ei hakka siin tõde jalule seadma, ütlen vaid, et Keedusel on õigeusuklike või siis õigeusu põhjaga inimeste eripära iseloomulikult fikseeritud.

Väga ilmekas on Jana tiraad: „Las Venemaa president näeb, kuidas te venelasi piinate! Hakkan uuesti süstima, lähen tänavale. See jääb teie südametunnistusele, kui minuga midagi juhtub!”

Ka niisuguseid hüüatusi ei tohiks vaadelda poliitilise vaenulikkusena. Siit vaatab vastu õigeusklik kollektivism, kannatuste õilistamine, aga ka põhjus, miks Keedus on saanud need inimesed panna ennast avama midagi häbenemata, mis teatavasti protestanliku või protestantismist mõjutatud käitumiskultuuri juurde ei kuulu. Ja kuna kõige südamelt ärarääkimine on portreteeritavatele olemuslik, siis sobib see väga hästi sellesse filmigi, arvaku teooriadramaturgia monoloogitsemisest mida tahes.

Ma ei pea pealkirja kõige õnnestunumaks. Kas see peab tekitama assotsiatsiooni eri karva, näiteks valgete varestega? Ma ei usu, et oleks eriti palju vaatajaid, kes teavad, et Narva jõe keskel asuva Kreenholmi saare nimi tuleb etümoloogiliselt saksa keelest ning tähendabki Varesesaart.

Kindlasti ei ole tegu poliitilise linateosega. Mõningal määral sotsiaalse taiesega, kuid mitte eriti teravaga. Ma liigitaksin selle psühholoogilis-traagiliseks eluvaatlusdokiks, kust siiski kumab inimeste saatuste näitamise kaudu läbi eksistentsiaalne hoiatus: nõnda, nagu läks Kreenholmi manufaktuuriga, võib minna meie kõigiga, võib minna terve maailmaga.

Headuse eest tuleb seista ning Keedus on seda taas teinud. Ja meisterlikult, mis vahest kõige tähtsam. Käpardlik headusekaitsmine võib olla karuteene, niigi õhukese headuse lämmatada.

Vapustav, vapustav. Ja esitatud on kõigi nende õnnetu elu osavõtlikkusega, vahest isegi kaastundega. Need inimesed ei ole Keedusele võõrad, vastupidi: nad on tema kaasmaalased ja kaas-maalased ning peaksid saama meie kõigi kaasmaalasteks ja kaas-maalasteks.

Usun, et see film liigutab kalgimatki südant ning ihnematki kätt ning agiteerib heategevusele. Me kõik peaksime mõtlema, kuidas selliseid inimesi aidata. See puhastaks kurjuse meiegi hingest.