Portreteerija kaameraga

Hannes Varblane

Luuletaja Hannes Varblane portreteerib Tartu elukunstnike püüdjat Jaan-Jürgen Klausi.

Sirbis pole tükk aega filmitegijast portree­lugu olnud, seetõttu võtsin kirjutada sellase loo Jaan-Jürgen Klausist. Istusin siis maha ja hakkasin mõtlema, mis asi see portreelugu on, eriti veel portreelugu filmitegijast. Ei tea ma ju täpselt isegi seda, kust jookseb piir dokumentaal- ja mängufilmi vahel või kas seda piiri üldse otsida tasub. Aga, noh, kui aus olla, on filmivärk mulle alati suurt huvi pakkunud, igal juhul tunduvalt rohkem kui teater, eluteater vahest välja arvatud. Ma tean, mis on maalikunstis portree või autoportree. Isegi kolmemõõtmelise skulptuuri puhul tunnen ma pronksbüstis portreelikkuse ära, nagu reljeefiski.

Autori käekirjaga võetav
Filmi puhul on asi keerulisem. Jaan-Jürgen Klaus on öelnud, et mõnes mõttes teeb ta tõesti portreefilme, aga ta täpselt ei tea, kas selle filmi objektiks on isik, kellest film räägib, või hoopistükkis ta ise filmi tehes. Tõsi ta on: ta teeb filme inimestest, aga kirjutab neid filme üpris äratuntava isikliku käekirjaga. Mõnes mõttes on mul päris hea temast kirjutada, sest tänavu Theodor Lutsu filmipäeval Palamusel sai ta minust jutustava filmi „Varblane, poeet” eest parima tõsielufilmi preemia. Žürii eesotsas oli kõrgelt koteeritud Sulev Keedus, kellele film meeldis, ja seetõttu julgengi ma Klausist kirjutada. Lõppude lõpuks tuleb nentida ka tõika, et see on juba seitsmes auhind, mis talle nendel filmipäevadel mingi keraamilise animalistliku eluka näol on antud. Seekordseks elukaks on küllaltki äratuntav lutsukala, millele on kirjutatud „Parim tõsielufilm 2013”. See seisab nüüd mu televiisorilaual ekraani ees ning tuletab mulle meelde filmitegijat Jaan-Jürgen Klausi. Sama arvu auhindu kui Palamuselt on ta omal ajal saanud ka tudengifilmi kategoorias. Nüüdseks on ta vanuse tõttu selle tähise suurendamise võimalusest väljas. Ja ega neid Lutsu päevade auhindugi talle enam eriti anda taheta. Kümnel korral töid esitanud ja juba näikse olevat liigagi pärjatud. Kes see Jaan-Jürgen Klaus siis selline on?
Sündinud on ta 1979. aastal Tallinnas. Kaamera ostis ta pärast keskkooli kuulsas Lasnamäe sidekoolis õppuriks olles trükikojas teenitud raha eest. Aasta siis oli 1999. Samal aastal tuli ta Tartusse ja hakkas Konrad Mäe nimelises maaliateljees maalimist tudeerima. Hiljem jätkas ta maaliõpinguid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna maaliosakonnas. Ta maalib rõõmsa rahuloluga senini paar pilti aastas, ehkki lõpetatud kunstiharidust tal pole. Üleüldse peab ütlema, et ta on rohkem vabastuudiote poole kalduv vend. Konrad Mäe maaliateljees püüdis ta filmilindile jäädvustada sealseid õppureid: Allan Gullit ja Alo Aarsalu, ent sellest jäi tal väheks ning 2000. aastal viis ta maaliosakonnas ühe tudengi tragikoomilise õpingute lõpu filmiversiooni („Kunstidiplom”). Oma tõsiseltvõetava filmikunstnikutee alguspunktiks peab ta aga filmi „Supilinn 2002”, millele järgnes „Berliini pastoraal” (2003), road movie’lik pealtnägijastilisatsioon.

Supilinna geeniuste jahil
Sellest ajast peale huvitub praeguseks Kristuse ikka jõudnud filmimeest üha enam teatud kolkamentaliteeti valgustav, ent võimu ja vaimu kustumatut vastuolu peegeldav Tartu tegelikkus. 2006. aastal väljutab ta taiese „Erakpoeet Marko Kompus”, millele järgneb „Erkki Hüva SINITÄHEKE” (allakirjutanu arvates on need kaks murranguliselt tähtsat filmi autori loomingus). Ta külastab Lauri Kärgi loenguid ning Kärk, tutvunud tema katsetustega, kommenteerib: „Võid filmitegemist jätkata küll!” 2007. aasta on märgistatud Mehis Heinsaarest rääkiva esimese filminovelliga „Mehis Heinsaare noorukipõlv”. Autoril on kavas jätkata filme Heinsaarest põlvetriloogiana: noorukipõlv, lapsepõlv, kuulsusepõlv. Nii et Heinsaar, kes on tema kirjanduslikuks kumiiriks, saab tõenäoliselt enim jäädvustatud persooniks tema tuleviku filmograafias.
2008. aastast hakkasid Jaan-Jürgen Klausil Tartu-Filmide logo alt väljuma juba meistrimärki kandvad tööd: „Varblane, poeet”, „Genialistide klubi fenomen”, „Zavoodi viimased päevad”. Samal aastal tehti ETV „Eesti lugude” sarjas film „Professionaalne amatöör” temast endast (režissöör Indrek Kangro). 2010. aastat kaunistab filosoofiline perefilm looduskoosluse avastamisest „Annelinna fauna ja floora”. Aastal 2011 annab režissöör Klaus pildi Grigori Lotmanist („Grigori Lotmani õndsak”) ning valgustab Tartu Üliõpilasteatri ja selle juhi Kalev Kudu tegemisi. Tänavu peab valmis saama „Reaktiivkodanik Jaan Muna”.
Nagu näete, on filmimees Klaus võtnud sihiks Tartu autsaiderlikuma poole kaadristamise. Kuna nüüd on tal ka digikaamera, on asi lihtsam: ei pea kassette kustutama, et uut materjali peale võtta. Üldiselt on autoril, kuidas kunagi. Mõnikord on musta materjali päris palju, siis läheb montaaži peale rohkem aega ja tööd. Isegi minust tehtud filmist on vähemalt neli varianti, lühim vist 20 minuti ringis, pikimal running time ligi 50 minutit. Auhinna sai lühim variant, sest nagu ta ütleb – kes see pikka filmi ikka vaadata jaksab, tänapäeva aeg on kokku surutud.
Küsisin selle amatöörist professionaali käest, kes tal ka nagu eeskujuks on olnud. Kitsi jutuga mehena polnud ta nõus neid eriti ette lugema. Suure vaevaga sain ta käest välja pressida sellised nimed nagu Keedus, Kilmi, Tarkovski. Heinsaarest juba rääkisin. „„Hukkunud Alpinisti” hotellistki” tuli juttu, ent eelkõige, väitis ta, huvitavad teda inimesed. Nihestatud, piiripealsed, ebaordinaarsed tüübid. Portreefilmides pole see autor mitte üksnes portreteeritava jälgija, filmi tegijal on oma käekiri, oma kujundid ja sümboolika. Kui ta minust filmi tegi, sain ma öelda vaid üht: „Mina olen sulle, Jaan-Jürgen, vaid savi, materjal, mille puhul sa ei pea mitte niivõrd mind avama, kuivõrd minu kaudu ennast teostama.” Ja tõesti, mind valgustab ta filmis küllaltki põguspunktiirlikult, tunduvalt rohkem on seal filmi autorit ennast. Sealjuures teab ta väga hästi, et iseennast tunda ei tähenda veel teist tunda. Surmkindlalt teab ta ka seda, et vaid tema teeb filmi ja tõenäoliselt on tema suurim tugevus, et ta filmikeelt jagab.

Grentzsteini maja kinokuppel
Jaan-Jürgen Klaus ei ole filmi õppinud, aga mulle tundub, et BMFi minekuks on ta juba liialt väljakujunenud tegija. Tema filmide levi halvab aga üks tehniline tõik: üksiküritajana pole tal abiks tavatiimi, ei valgustajat ega helimeest. Tema käsi, aju ja kaamera värisevad vastavalt tema füüsilistele värinatele ning seetõttu ei vasta tema toodang meie rahvusringhäälingu ametliku TV ning tõenäoliselt ka mõningate teiste filmiinstitutsioonide standarditele.
Alati võib rääkida looduslikust andest, aga tuleb otsida ka tagamaid tegelikkuses. Jaan-Jürgen Klausi vanaema oli Erna Viitol, kelle skulptuuriportreede valmimisprotsess mõjutas teda juba lapsepõlves. Ema Livia Viitol on luuletaja, kirjandusteadlane ja läti keelest eesti keelde tõlkija. Lapsepõlvesõpradeks olid tal Joonas ja Juhan Hellerma, nii et kultuurikümbluses on ta üles kasvanud. Ei maksa unustada ka isa toetavat tuge. Küsisin, kuidas ta materiaalselt hakkama saab. Ta vastas, et on väga vähenõudlik, ja seda olen ma ka ise tähele pannud. Aga vähenõudlik on ta materiaalsete asjade suhtes, vaimsete asjade suhtes on ta tihtipeale kloosterlikult karm. Ta mõneti nagu võitleks maailma ahvatluste vastu, seejuures on ta füüsiliselt vägagi vastupidav, talub nii nälga kui ka külma ja tundub, et nüüd, mil ta on loonud Grentzsteini majja Tartu-­Filmide kinokupli, kus on kümnekohaline kinoruum, näikse ta kohtuvat seal omal ajal pesitsenud Viiralti ja Vardi
vaimudega. Too kinokuppel on mitteametlik institutsioon, just nagu kogu Jaan-Jürgeni tegevus. Niipalju kui mina siin portreteeritavat tunnen, võin öelda, et tegemist on tõsise pattu kartva ja kahetseva ning nilbet nalja mitte armastava mehega, kellele sobib tennisemäng.

P. S. Tutvus Jaan-Jürgen Klausi filmidega saab varsti teoks „Eesti filmi teisi­päevade” sarja raames Tallinna Kino­majas 24. septembril kell 18.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming