Propagandafilmist kui nähtusest

Ilmar Raag

Jet Li mängis peaosalist režissöör Yimou Zhangi filmis „Kangelane”. KAADER FILMIST Õigupoolest ei ole ju filmi ilma ideoloogiata. Seega ka ilma propagandata, sest apoliitilisus on ju samuti ideoloogiline hoiak. Nii võiks propagandafilmide mõiste tõmmata väga laiaks. Esimene, mis kiiresti meenub, on näiteks Dennis Hopperi „Easy rider” (1969), mida peeti selle filmi üle puhkenud tuliste vaidluste tõttu hipide manifestfilmiks. Ometi armastatakse propagandafilmi käsitleda siiski kitsamalt ja nõustugem siis senise keelekasutusega ka selle artikli raames.

Propagandafilm on film, mille ideoloogia suhestub riigi või selle ideoloogiaga. Veel kitsamalt võiks ütelda, et propagandafilm on film, millega soovitakse tugevdada riigi või mingi koosluse ühtsustunnet. Seda tüüpi filmi temaatika on aktuaalne ka Eestis vähemalt pärast filmi „Nimed marmortahvlil” retseptsiooni. Kummatigi on demokraatlikes riikides ja muidu liberaalse maailmavaate juures propagandal halb maitse. Vähemalt reformeeritud kristlusest ja valgustusajastust saadik on läänemaine filosoofia järjepidevalt süstinud usku, et inimese hoiaku ja lojaalsuse kujundavad vaba tahe ja analüüs. Seega iga tekst, mis seda autoritaarselt nõuab, on juba põhimõtteliselt tagurlik. Samas peetakse rahvusriike samuti valgustusajastu viljadeks ja kõik need riiklikud kogukonnad on peaaegu loomulikult vajanud oma ühtekuuluvusetunde materiaalseid sümboleid kunstiteoste näol. Väga tihti on need ise sündinud. Nii nagu Veljo Tormis rõhutas Eesti hümni ümber käinud diskussiooni raames, et üht õiget hümni ei ole võimalik määrata. Hümn on pigem midagi sellist, mille rahvas spontaanselt omaks võtab, eeldusel, et mõned põhitingimused on täidetud. Sel viisil vaadates võib öelda, et Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” on kõige õnnestunum propagandalaul eesti heliloomingus viimase 60 aasta jooksul.

siinne arutlus annab aimu, et propagandafilmide puhul võib julgesti rääkida toimivast ja mittetoimivast propagandast. (Kasutan neid sõnu, et mitte ütelda hea ja halb propaganda.) Propagandafilmide mittemõjumise juured on peaaegu alati filmi retseptsioonis. Stuart Hilli meediatõlgenduste teooria näeb seepärast suvalise teksti negatiivset tõlgendust (negative reading) positiivse ja osalise tõlgenduse kõrval võrdselt levinud fenomenina. Kõige tüüpilisemalt avaldub see meie tänases maailmas umbusuna, millega me suhtume reklaamidesse. Juba ammu ei usu me, et üks pesupulber võiks teisest olla palju parem, kuigi propagandatekst seda otsesõnu väidab. Peamiseks negatiivse tõlgenduse põhjuseks pean eelteadmist, millega sõnum kontekstuaalselt ümbritsetakse. Nii suhtusid eestlased ju suhteliselt kriitiliselt avaliku punapropaganda filmidesse. Veel enam, kui valmis Sergei Eisensteini „Soomuslaev Potjomkin”, siis olid punased kultuuriametnikud suhteliselt õnnetud, sest samal ajal linastunud Hollywoodi film Douglas Fairbanksiga peaosas kogus märgatavalt rohkem vaatajaid. (See on muuseas väga oluline fakt 1920. aastate Nõukogude Venemaa tegelike eelistuste kirjeldamiseks.)

Sellegipoolest tunneb ja teab filmiajalugu ülipopulaarseid propagandafilme, mille tunnuseks on vastastele mitte tõsiseltvõetava diskursuse omistamine. Meenutagem kohe neid nõukogude sõjafilmide sadu naeruväärseid hitlerlasi, kellelt on võetud igasugune inimlik mitmetahulisus. Nad eksisteerisid peamiselt karikatuuridena, commedia del arte tüüpi stampkarakteritena. Üks kõige värskemaid näiteid tuleb Türgist, kus 2006. aastal valmis film „Huntide org – Iraak” (rež Serdar Akar). See on lugu Türgi eriteenistuse meestest, keda ameeriklased olid Iraagi sõja alguses solvanud. Nüüd siis läheb paar türklast Iraaki, kus näidatakse koht kätte korrumpeerunud ameeriklastele, lisaks toovad nad Põhja-Iraaki (Kurdistani) rahvastevahelise sõpruse. Filmi põhisõnum paistis olevat teadmine, et vaid türklased oskavad pahasid karistada ja piirkonnas võtmerolli mängida. Film osutus Türgi kõigi aegade vaadatuimaks filmiks.

Seesuguseid näiteid võib tuua paljudest riikidest ja seda tüüpi filmidele iseloomulik, et need on väga populaarsed nende vaatajate hulgas, kes on juba võidetud mõne narratiivi poolt ja juba ootavad, et see narratiiv saaks materiaalse kuju filmi näol. Enamus, kes sellest seltskonnast välja jääb, lükkab pakutud narratiivi tagasi, ent aktsepteerib, et selline käsitlus on nüüd olemas. Vaadake, kuidas praegu reageerib osa vene meediast Andrzej Wajda filmile „Katõn”. Nad võitlevad selle vastu, mis  tähendab ühtlasi selle narratiivi tunnustamist.

Nüüd on viimane aeg tõstatada selle artikli raames propagandasse suhtumise küsimus. On väga tõenäoline, et meie killustunud ühiskonna struktuuri juures on väga raske teha lahtiselt ülistava tekstiga filmi, mis sobib ühiskonna ühele grupile, kuid ärgitab teise oma põlgust avaldama. Samal ajal vajab iga inimkooslus ühendavaid lugusid ja film on ilmselt tänapäevases maailmas parim lugude levitaja. Olgu see film siis kinos, televisioonis või Internetis. Mina defineerin ennast samavõrd eestlasena, kuivõrd usun, et jagan midagi ühist kõigi nendega, kes on naernud „Siin me oleme” naljade peale. Selles filmis propageeritakse ju väga selgelt tõsise eesti maamehe kuvandit. Seetõttu pean heas mõttes propagandaks kõiki neid filme, mis ühendavad inimesi. Ei ole ju kahtlust, et omas ajas oli Lydia Koidula tähelepanuväärne propagandist. Nii nagu Juhan Liivi “Ükskord on Eesti riik” on saanud meie propaganda nurgakiviks. Samas ei mõju Lydia Koidula tekstid, kui need avaldataks täna, kindlasti mitte samasuguse tulemuslikkusega. Ajad on muutunud ja ühiskonda ühendavad tekstistrateegiad samuti. 

Mulle tundub, et mõjuva propaganda tunnuseks on propagandistliku sõnumi peitmine nn tingimuslikku konteksti. Võtame näiteks lause: „Stirlitz jalutas mõtlikult mööda Berliini siledaid tänavaid.” Keskendudes sellele, et Stirlitz jalutab, ei märkagi me, et oleme vaikimisi omaks võtnud informatsiooni Berliini siledate tänavate kohta. Just selles kontekstis muutuvad tähelepanuväärseteks propagandafilmideks Eisensteini „Aleksander Nevski” ja „Ivan Groznõi”. Eriti viimane oli kui tugeva juhi apologeetika Venemaal, ilma et film kordagi otsesõnu Stalinile vihjaks.

Järgmine oluline mõjuva propaganda tunnus on dramaatiline pinge. Õige mitmeid omaaegseid nõukogude sõjafilme vaadati ju selgelt kahel tasandil: ühel tasandil heideti kõrvale filmide punaretoorika, ent teisel tasandil vaadati filme kui haaravaid draamasid. Kui filmi inimlik draama oli piisavalt tugev, siis võidi nõustuda ka teatud osaga propagandistlikust sõnumist. Öeldakse ju draamateoorias, et sinu kangelane on täpselt nii tugev, kui on tema vastane. See tähendab, et kui propagandistlikke väärtusi kandev kangelane võidab mängeldes kõiki hirmsaid vastaseid, siis ei võeta tema sõnumit tõsiselt, sest me soovime, et iga kangelane kannataks teel võidu poole.

Isiklikult minu lemmik-propagandafilm on Yimou Zhangi „Kangelane” (2002). Filmis näeme, kuidas kolm vastupanuvõitlejat-salamõrtsukat plaanivad tappa Hiina provintse väevõimuga ühendanud keisrit. Kõik kolm salamõrtsukat on ilusad ja osavad. Nende tunded on õilsad ja suured. Nad on valmis ennast ohverdama kättemaksu nimel ja kannatavad ohvrite pärast. Ja ometi jõuab nende läbielamiste loogika punkti, kus Jet Li mängitud kangelane, kes on jõudnud keisri tapmiseks sobivasse kohta, ootamatult loobub. Ta saab aru, et tema tegu tooks kaasa verise kodusõja jätkumise, samal ajal kui tugeva keisri all saabuks maale lõpuks rahu.  Selline kunstiliselt väga mõjuv film oli nii Berliini festivali võistlusprogrammis kui ka Kuldse Gloobuse ja parima võõrkeelse filmi Oscari finalistide seas, samal ajal kui filmi retoorika õigustab tänapäevases kontekstis näiteks Tiibeti vägivaldset liitmist Hiinaga.

Kui teha siinkohal mingi kokkuvõte, siis usun, et kõige efektiivsem propagandanarratiiv on selline, kus antakse kõigepealt vastasele sõna ja tehakse see sõnum ka inimlikult arusaadavaks, kuid seejärel tuuakse üldinimliku draama vahendusel lavale propageeritav sõnum, mis osutub enne lõppu suuremaks just oma üldinimliku suuruse tõttu. Ehk veel kord: propagandafilm jääb lahjaks, kui vastane ei ole tugev ja kui filmi keskmes ei ole kangelast lõhestavat inimlikku draamat. 

Eesti kontekstis ilmneb kohe meie tegeliku paindlikkuse proovikivi. Kui soovime vaid seniseid tundeid tsementeerida, siis sobib siseturule „Marmortahvlite” laad väga hästi. Niipea aga, kui soovime midagi selgitada välismaailmale või ärgitada diskussiooni Eesti ühiskonna sees ikka suurema vaimudünaamika huvides, peame algselt looma usutava vastuargumendi meie kangelasele. Mis see on? Rõhutan, et argument peab esimese hooga olema täiesti aktsepteeritav, sest iga tõhus propaganda ei tohi eirata argumente, mis teisele poolele on niigi teada. Teiseks, nii nagu iga efektiivne õudusfilm peab algama tavalise realistliku draamana, mis suurendab hilisema hirmu üllatust, nii peab ka iga propagandafilm algama realistlikult. Mulle on aeg-ajalt tundunud sel teemal juttu vestes, et me kardame vastasele suhu anda sõnu, mis oleksid liiga tugevad. Mis omakorda tähendab, et ei ole endas kindlad. Näiteks, kui film algaks kitsarinnalise eestlasega, kes kohtub immigrandist venelasega, kes ei tahtnud omal ajal Eestisse tulla, aga kes  saadeti siia pagendusse, kes ise käsitleb Eestisse jõudmist nõukogude võimu karistusena. Eestlasest tegelane aga ei taha kuuldagi võimalusest, et Eestisse kaevuriks saadetud mees ei olegi okupant, vaid ise samasugune süsteemi ohver. Okei, võib-olla ei ole mu näide kõige parem (ehkki tõetruu, sest sellist venelast olen ma kohanud), aga igal juhul on siin kujutatud narratiivi algus, mis ei lase aimata, et lugu on tehtud Eesti omariikluse toetuseks. Just see oleks aga propagandafilmi eeldus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming