Pruuni päeva ja punase öö piiril

Veiko Märka

Telefilm „Ei ole sõda noortele meestele” ehk seriaali „Tuulepealne maa” 13. osa (BEC 2013, 90 min), režissöör Ain Prosa, produtsent Raivo Suviste, stsenaristid Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre, operaator Mait Mäekivi, kunstnik Mare Raidma, helilooja Ardo R. Varres. Osades Jörgen Liik, Jarmo Reha, Markus Dvinjaninov, Jaanika Arum, Rasmus Kaljujärv, Märt Avandi, Tambet Tuisk, Raivo Trass, Ester Pajusoo jt. Esilinastus ETVs 24. II 2013. Viimased Eesti lähiajaloolised propagandafilmid „Nimed marmortahvlil”, „Detsembrikuumus” ja „Tuulepealse maa” nüüd juba 13. osa võib kanda ühise nimetaja alla: padustalinism ehk selle paradigma võimendamine, mis meie kultuuris, sealhulgas ka filmis, ainuvalitses 1950. aasta paiku. On kamp häid, kes on algusest lõpuni head, ja on kamp halbu, kes on algusest lõpuni halvad. Ja on etteantud skeem, mille järgi tegelased nagu kriipsujukud välja joonistatakse. Nii-öelda „klassikalise” stalinismiga on padustalinismil põhimõtteline vahe. Esimeses on tegelaste seas ka mõni kõhklev keskmik („Elu tsitadellis” professor Miilas, „Valgus Koordis” Johannes Vao). Tänapäeva filmides selline vangerdamisvõimalus puudub, sest tiblad ja nende eestlastest tallalakkujad lõikavad igaühel pikemalt aru pidamata kõri läbi, jätmata mingiteks kõhklusteks ruumi („Kui ei suuda kõndida, lasen maha nagu koera!”).

„Ei ole sõda …” näitabki, kuidas venelasest partisan (Aleksandr Okunevi kehastuses) tapab algatuseks selja tagant noaga süütu talumehe. Seejärel tuleb talle pähe veel toredam idee: lasta õhku reisirong.

Et eestlastest reetureid eriti vastikutena näidata, pannakse nemadki vene keelt rääkima. „Ei ole sõda …” sellise tüübi esindaja on eelkõige Kalju (mängib Tambet Tuisk). Samasugust primitiivset kurjategijat kehastab Tuisk ka „Detsembrikuumuses”. Õpetlik on neid propagandaklišeid võrrelda Tuisu kolmanda rolliga filmis „Mina olin siin” (René Vilbre, 2008). Ka Olar on väga võigas tegelane – ometi tekitavad tema hale surm ja sellele eelnevad piinad vaatajas kaastunnet, sest temas nähakse ikkagi inimest, mitte skeemi.

Kummaline arusaamine on sarja tegijail nende eestlaste kaalutlustest, kes 1940. aastal okupatsioonivõimuga kaasa läksid. Õde Kaljust: „Neljakümnendal aastal hakkas mu vend punaseks. (—) Ta oli suur unistaja! Teenib suuremat eesmärki …” Olen kindel, et 99% „hakkas punaseks” täiesti pragmaatilistel kaalutlustel: saada või säilitada hea töökoht, turvatunne, sisemine ja perekondlik stabiilsus jms.

Kui eestlastest filmitimukaid iseloomustab eelkõige alandlikkus oma peremeeste ees, siis venelasi lisaks tapahimule täielik idiootsus. „Ei ole sõda …” eelnimetatud talumehe tapmine ajab ju surmkindlalt välja kõik Omakaitse, politsei ja muud relvastatud jõud, s.t on kõige kindlam võimalus ise tina saada ja seega oma ülesanded täitmata jätta. Aga või siis tibla selle peale tuleb!

Kuivõrd 13. osa jätab kõik otsad lahtiseks, tekib põnev küsimus: mismoodi seriaal edasi kulgeb? Tulevik on nii „Marmortahvli”, „Detsembrikuumuse” kui varasema „Tuulepealse maa” põhjal ju täiesti selge: nii kui tiblad (punased, venelased) Eestis võimule tulevad (nagu 1944. sügisel juhtuma peab), tapavad nad kõik eestlased ära. Osa tapatööd antakse muidugi ka kohalike reeturite kätte, aga siis on ka nende kord kuul kuklasse saada. Mismoodi seriaal seejärel jätkub, on täielik mõistatus.

Huvitavalt lahendab „Ei ole sõda …” Hitleri-sakslaste kujutamise probleemi. Arvestatava osa Eesti telepublikust moodustavad ju paadunud natsid, kellele Hitler on tänagi pooljumal, kellega kannatavad võrdlust ehk vaid Asso Kommer ja Jaak Mosin. Eriti suur on natside kontsentratsioon keskealiste ja vanemate vähese sissetuleku ja haridusega eesti meeste seas. Samas ei saa sakslasi ka lausa inglitena näidata – siis oleks Simon Wiesenthali keskus või mõni muu holokaustijaatajate organisatsioon kohe natis kinni. Sellist skandaali avaõiguslik ringhääling endale lubada ei saa. (Kommertskanalile, vastupidi, tuleks see ainult kasuks.) Nii kujutatakse sakslasi lihtsalt passiivsete pealtvaatajatena, statistidena. Saksa mundrites on hoopis soliidsed missioonitundlikud Eesti mehed (Sulev Teppart). Esineb ka kaklus Eesti kutsealuste ja Saksa noorsõdurite vahel, kuid see on süütu noorte kukkede omavaheline arveteklaarimine – sedavõrd tühise põhjusega nagu plikad („Kuradi kuked! Vales kohas norite tüli.”).

Kõik Eesti seriaalid koosnevad kahest komponendist: suhe ja probleem. Kui on väga palju suhteid ja probleeme, saame hoogsa noortesarja („Nurjatud tüdrukud”, „Romet ja Julia”). Kui mõlemat on väga vähe, siis elutarga penskariseebika („Õnne 13”). Sel taustal oli ja on „Tuulepealne maa” päris õnnetu nähtus. Heade omavahelised suhted on nagunii head; kui teineteise mittemõistmist tekibki, siis väikeste inimlike eksituste või kommunikatsioonivääratuste tõttu. Need parandatakse varem või hiljem. Halbadel omavahelised suhted puuduvad, on vaid loomalik toorus ja instinktid. Probleemegi on ainult üks: pahad tahavad paid ära tappa, aga alati ei saa (kõik eelöeldu klapib ka „Nimed marmortahvlil” ja „Detsembrikuumuse” kohta). Üllatusmomenti niisiis ei ole. Igav hakkab.

Võrdluseks: „Eesti laulu” finaali ülekandes (ETV 2. III) näidatud üheksa umbes minutipikkust Andrus Kiviräha sketši pakkusid eestlaste mentaliteedist – kaudselt seega ka ajaloost – tunduvalt täpsema, üldistavama ja mitmekesisema pildi kui nimetatud propagandatriloogia – seda muidugi ka tänu Mait Malmsteni ja Jan Uuspõllu võrratule mängule.

Kui põhimõtteliselt paistab „Ei ole sõda …” tüüpiline padustalinism sinimustvalges vormis, siis üksikasjades on eelmise tosina osaga võrreldes mitmeid positiivseid nihkeid. Esiteks on poolteisetunnine formaat huvitavam kui tunnine. Süžee areng on lopsakam, loomulik pinge suurem, võrreldes varasema ajaloo tühisõnalise ja kunstiliselt küündimatu ümberjutustamisega. Teiseks paistis silma varasemast harmoonilisem, läbimõeldum ja maitsekam režissööri- ning operaatoritöö. Varem mõjus see kas liiga läägelt-paraaditsevalt või pealiskaudselt-klišeelikult. Kolmandaks ei esinenud süžees enam midagi, mis oleks demonstreerinud autorite isiklikke hoiakuid, mida vaatajale peale surutakse. Pean eeskätt silmas vapside ülistamist, millega loomulikult kaasnes loovisikute mõnitamine, sest ükski tuntud Eesti kultuuritegelane ju vapse ei sallinud.

Kogu sarjas esines vaid üks loovisik, närukaelast karikaturist, kellest hiljem sai punaste tallalakkuja ja küüditaja. 13. osas kultuurivaenulikkus puudub. Pigem vastupidi: Soome põgenevates noormeestes võib aimata tulevasi Kaugvere ja Kaalepeid. Ei esinenud ühtegi episoodi, mis oleks mõjunud otseselt võltsilt, palju tuli ka loetud memuaaridest tuttav ette (kas või nimetatud restoranikakluse stseen).

Võib ju öelda, et headuse ja kurjuse võitlus on paljude menufilmide, näiteks „Sõrmuste isanda” telg. Paraku on Eesti lähiajaloo muutmine päkapikkude ja orkide vahelise sõja areeniks lootusetu ettevõte. Diskursused lihtsalt ei haaku.

Kui keskenduda Eesti lähiajaloos aastaile 1939–1949, leiame ka kaks väga hea mängufilmi näidet: „Need vanad armastuskirjad” (Mati Põldre, 1992) ja „Inimene, keda polnud” (Peeter Simm, 1990). Pole juhus, et mõlemad on keskendunud ühe ajaloolise isiku (vastavalt Raimond Valgre ja Imbi Valgemäe) saatusele. Nii antakse üksikisiku ja tema lähedaste kaudu kaasahaaravalt ja usutavalt edasi ka läbilõige ühiskondlikest probleemidest. Sinimustvalge stalinism seevastu lükkab buldooseriga kokku ajastu kõik probleemid ning üritab need skemaatiliste kriipsujukude õlgadele tõsta. Simm ütleb oma filmi kohta ise (ETV „Kaadris”): „See jutustus ei ole päris niimoodi, et kui inimene on sakslane, siis ta on tingimata koonduslaagri arst või „Achtung, achtung! Schneller, schneller!”. Ja kui ta on sovetiraadio tolleaegne DJ, siis on mingi täiesti tülgastusväärne reetur.”

Tänane Eesti ajaloolis-propagandistlik film must-valgest mõtlemisest kaugemale ei küündi. Sellest on kahju, sest tegelikult leiduks sellest ajastust veel palju huvitavaid isikuid, kelle saatuse põhjal filme teha. Näiteks Paul Keres, kellest on säilinud rikkalikult kirjalikke ja muid materjale ning kelle 100. sünniaastapäev pole enam mägede taga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming