Psühhiaater ei suuda olla kuldkalake

Anti Liiv, Lasnamäe psühhiaater

Üle jõu käivad rikkuse ambitsioonid kurnavad vähem võimekaid.

Tänases Eestis on järelejäänud vähestest psühhiaatriavoo­ditest saanud suure käibega ravivoodid. KAADER FILMIST

Dokumentaalfilm PAREMA ELU NIMEL. Re?issöör Märt Sildvee. Operaatorid Arvo Vilu ja Erik Norkroos, heli Mallar Prandi, produtsent Erik Norkroos, tootja Rühm Pluss Null OÜ, 52 min, BetaSP. Esilinastus 30. III kinos Sõprus.

Käisin eelmisel nädalal Sõpruse kinos vaatamas Märt Sildvee dokumentaalfilmi ?Parema elu nimel.? Film on õigeaegne. Aus ja huvitav vaadata. Eraldi  tänan filmis esinenute isiklikku vaprust saada avaliku elu tegelaseks. Neid küsimusi oli ammu vaja avalikult ja avameelselt arutada. Jõuaksime lähemale Eesti majandusedu sotsiaalse hinna traagilise mõõtme mõistmisele.

 

Saamahimu lõksus

 

Üle jõu käivad ambitsioonid pürgida rikkaks kurnavad vähem võimekate ajudega inimesi. Filmi abil ehk mõistame paremini eestlaste kiire varalise kihistumise üht bioloogilist lähet: nõrk stressitaluja on riskirühmas. Kui inimese isiklik ajuvõimsus ja stressitaluvus on tagasihoidlik, on rikkuse kiire lisandumine vähetõenäoline.

Poliitilist korrektsust üritades hämatakse jätkuvalt: ajalehepoisi vaesusest väljarabelemise müüdi läbikukkumist proovitakse pakkuda massilise haigusena. See võimaldaks ehk tuhandete ebaõnnestumise süü mõnda aega veeretada psühhiaatrite (väidetavalt viletsa töö) kapsa-aeda.

Massiliste uinumishäirete mahendamiseks liigselt laamendav rahustite kasutamise (eestlased kasutavad moodsaid rahusteid umbes 35 viimast aastat) ohtlikkus on psühhiaatritele teada paarkümmend aastat. Seda saaks kitsendada hõlpsalt: lubada rahusteid välja kirjutada üksnes psühhiaatritel. Paraku väheneks järsult ka nende inimeste juurdepääs rahustitele, kel neid tõesti hädapärast vaja. Antidepressantidelgi on tõepoolest kõrvalnähud. Paraku pole farmaatsia täiesti  kõrvalnähtudeta antidepressante veel  leiutanud.

Märt Sildvee filmis kumab kohati läbi vaenulikuhõnguline suhtumine psühhiaatritesse, mis tuleb tuttav ette juba 1960. aastate Lääne-Euroopas, nn antipsühhiaatria nime all. Eestisse jõudis psühhiaatriavaenulikkus hilinenult, eelmise sajandi lõpukümnendi alguses. See vaenulikkus on olemuselt ühiskonna lastehaiguse ajutine nähtus ja hõlpsasti ületatav.

 

Kuidas rahustada vähem võimekat rahvast?

 

Murelikum on, et tänini ei suuda Eesti arvamusliidrid pakkuda visiooni, kuidas aidata kümnetel tuhandetel vähem võimekatel ja vähese stressitaluvusega täiskasvanud inimestel saavutada rahulolu?  Neid, kelle ajuvõimsus ja stressitaluvus võimaldaksid elada küll XIX sajandi külaühiskonnas, kuid kes ?kõrbevad? infoühiskonna meeletus töötempos. Nemadki sooviksid inimestena olla ?ägedad ja ilusad? ning ?tegijad? vähemalt Kroonika ja Eesti Ekspressi seltskonnaveergudel. Edevamad neist põevad rahulolematusest stressi: miks pole võimaldatud elada (nende arvates) ?inimväärikat elu? (?kas sellist Eestit siis tahtsime??) mammonat kummardavas Eestis? Head lahendust polegi. Tänane Punasoo Mari ei taha enam mõista: lennata tuleks vaid nii kõrgelt, kui omaenda tiivad kannavad, et tuleks alistunult leppida vaese inimese auväärse, kuigi ebamugava seisundiga. Siis ei oleks vaja üle elada haiglasse või sotsiaalabisse viivaid kibestumusi.

Kardame tunnistada kibedat tõde: nagu kehaliselt ei ole kõik sama võimekad, on ka Eesti elanike vaimne võimekus erinev. Invaliidide ja poolinvaliidide hulk on juba nii suur, et iga neljas Kagu-Eesti inimene on töövõimetu invaliid

(EPL 22. III 2005). Ka häbeneme tunnistada: tänases Eestis on umbes 10% inimesi, kelle ajuvõimsus ja stressitaluvus ei suuda enam kaasa tormata Eesti ?ägedate ja edukatega? tööturul. Nad ei loegi enam Ekspressi töökuulutusi, vaid murduvad töötuina või haigeina.

Kibe teada sedagi, et psühhiaatritel ei ole imetablette narko- või alkosõltlase tervendamiseks. Muidugi võib psühhiaatrit esitada kuldkalakesena. Kuid seda üksnes Seewaldi territooriumil viibides. Toompeal mitte. On pelk müüt, et psühhiaater suudab (soovi korral!) kuldkalakesena tagasihoidlike võimetega inimesest ühe tableti kolm korda päevas sissesöötmisega teha vaimuhiiglase. Tablett peaks olema lisaks kiiretoimeline, kõrvalmõjudeta ja võimaldama vähemalt korra päevas pudeli õlut juua. Paraku on siin Loodus veel psühhiaatrist ja Punasoo Marist kõvasti üle.

 

SPA kui moodne Seewald

 

Kahetsevalt kurdeti filmis: vene ajal võisid vähevõimekad inimesed tulla psühhiaatriahaiglasse ?aega maha võtma?. Tõesti oli näiteks Taagepera psühhiaatriahaigla 1980. aastail populaarne puhkepaik loomingusse pürgijate hulgas. Tänases Eestis on järelejäänud vähestest psühhiaatriavooditest saanud suure käibega ravivoodid, mitte enam sotsiaalabi varjupaik puudustkannatajaile. Iseseisva haiglana on suletud Seewald, Jämejala, Taagepera, Tarvastu  ja Pilguse Saaremaal. Voodite arvu on vähendatud drastiliselt. Põhivõimalus on nüüd end ravida ambulatoorselt. Väsinuile puhkuse korraldamine on tänases Eestis õdusate SPAde kätes. Pole psühhiaatrite süü (ega nende võimuses seda lahendada), kui eluraskuste all murduma kippuval inimesel ei jätku raha SPAs inimväärikalt puhkamiseks. SPA kulude väljamaksmine on pigem  sotsiaalabi kui psühhiaatrite töö.

Minu jaoks hõngus filmist haiglavaesuse kõdulehka. Vaimse tervise remont Eestis on palju-palju odavamalt hinnatud kui kehalise tervise remont. Raha jagub, kuivõrd seda mujalt üle jääb (isegi siis kulub palju miljoneid!). Kindlasti töötaksid psühhiaatridki kaunimates ruumides. Kuid raha lihtsalt pole. Sestap peab Haigekassa kulul majutatu leppima piskuga, mida Haigekassa kasinad võimalused suudavad tagada tänastes amortiseerunud haigemajades. Au Haigekassale, et tänini üldse raha on leitud. Isegi toit ja puhtad linad tehakse elus läbipõlenuile kingitusena välja niigi kasinast ravirahast.

?Parema elu nimel? on traagilise alltooniga dokumentaalfilm mõtisklemaks, kelle kohustuseks on haldja võluvitsaga täita väheandekate ja vähese stressitaluvusega inimeste ambitsioonikad soovid, et nad ei haigestuks masendusse. Tabletiga (viinaga, narkootikumiga) ravimine ei ole tõesti väljapääs. Kas kuldkalake ennetaks haigestumist soovide täitmisega?

 

Kas astmeline tulumaks ravib stressi?

 

Paljud nõrgema stressitaluvusega inimesed Eestis (aastas vististi ca 30 000 inimest) vajavad funktsioneerimiseks aeg-ajalt täiesti välja arvutatava rahasumma eest psühhiaatri raviabi. Kuid endil neil raha pole ja riigil napib ka. Järelikult ? raha on vaja psühhiaatriale juurde. Siin ongi Märt Sildvee oma dokumentaalfilmiga heitnud Eesti poliitikatsirkuse areenile valusa küsimuse: kes aitaks?

Vaid Edgar Savisaarel on täna vähese stressitaluvusega valijaile muljetavaldav vastus: vajalikku raha abistamiseks saaks juurde, kui Eestis kehtestada astmeline tulumaks, mis võtaks iga kuu natuke raha Kroonika lehekülgedel riietuse, peopanemise ja autodega eputavatelt ?ägedatelt ja rikastelt? ning annaks kokkukogutu solidaarsusprintsiibil edasi nõrgemate kaaskodanike elutahte ja töövõime taastamiseks.

Mulle meeldis Märt Sildvee selgelt vasakpoolse varjundiga dokumentaalfilm. Ehk on see uusvasakpoolsete ?väikese inimese? eluraskusi käsitlevate eesti dokumentaalfilmide laine  algus?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming