Psühhodraama Aasia vallutamisest ehk Maailma lõppu ja tagasi

Linda Kaljundi

  Oliver Stone?i uus film Aleksander Suurest on vaieldamatult läbikukkumine, seda nii kassatulude kui teosele osaks saanud hävitava kriitika poolest. Kõigele ebaõnnele lisaks on teost tabanud mitte ainult patriootlike ameeriklaste, vaid ka Aleksandri homoseksuaalsuse kujutamise pärast nördinud kreeklaste pahameel.

Tüütu kolmetunnine draama

Ometi iseloomustab see üsna tüütu, pea kolmetunnine draama oma paradoksaalsuses hästi filmitööstust ja publikut viimastel aastatel vallanud iha suurte lugude, elust suuremate kangelaste ja katarsise järele. 1950.-60. aastate stiilis filmieeposte uut tõusu kuulutas ette juba ?Gladiaator? (Suurbritannia/USA 2000, re? Ridley Scott), tõelise tragöödia taassünni tõi endaga aga kaasa ?Sõrmuste isanda? triloogia (Uus-Meremaa/USA 2001 ? 2003, re? Peter Jackson) edu. Viimase vooluvees linastusid läinud aastal filmid Trooja sõjast (?Trooja?, Suurbritannia/USA, re? Wolfgang Petersen), kuningas Arturist (?Kuningas Artur?, USA/Iiri, re? Antoine Fuqua) ja Kristuse kannatusloost (?Kristuse kannatused?, USA, re? Mel Gibson).

Kõik nad pakuvad mõneti erinevaid vormilahendusi. Siin on ?Sõrmuste isanda? eepiline, niebelunglik kangelastraagika, ?Trooja? kõikumine sõja heroiseerimise (kõigi aegade suurimat lahingut peeti au, võidu ja armastuse nimel) ja deheroiseerimise vahel (sõda on vaid vahend saavutada surematut kuulsust), kuningas Arturi seikluslikkus ning probleemid, mis on passiivselt kannatava kangelase loole formaadi leidmisel tabanud Kristuse kannatusloo linaletoojaid.

Mängulisuse asendumine pühaliku tõsidusega ja klassikaliste vormidega kannab endas eskapismi kõrval kahtlemata märke ajastu vaimust ? mõtestatakse ju maailmapoliitikas end üha enam eepika ja tragöödia võtmes.

Suure tragöödia toomine tänapäeva on siiani jäänud siiski vaid katastroofifilmide osaks. Need hoiatavad, et ?kõik, mida te näete, toimub praegu?, nii nagu kõlas reklaam filmile ?Päev pärast homset? (USA 2004, re? Ronald Emmerlich). Nii linastubki kevadel uus film ristisõdadest (?Kingdom of Heaven?, USA 2005, re? Ridley Scott) ja mitte Iraagi sõjast, kuigi lugu XII sajandil toimunud Jeruusalemma vallutamisest Saladini vägede poolt puudutab kahtlemata ka praegust araabia- ja läänemaailma vastasseisu.

Traagika, kannatused, tõeiha

Ent seisneb ju ajaloo ja tragöödia peamine vahe selles, et viimane tegeleb kordumatute, reaalselt toimunud sündmustega ? ja nii on ajalooliste suurfilmidele traagika kõrval tunnuslik ka tõe kuulutamise iha. Puhtaimal kujul viis ajaloolise tõe representeerimise katse läbi ?Kristuse passioon?, kus tõe märgina kasutati aramea- ja ladinakeelset dialoogi (ometigi oli siin tegemist vaid näilise tagasipöördumisega tõlkest originaali juurde, sest on ju Uus Testament kreekakeelne). Reaalsuse illusiooni suurendas ka kannatuste kujutamine võimalikult lähedalt ja detailselt, suures plaanis ja lähivõttes. See peegeldab ka publiku ootusi ajal, kui sõjast tehakse otseülekandeid ning näiliselt on pildis võimalik jõuda kõigeni ja teha see vaatajale kogetavaks.

Trooja sõjas näeme me hoolikalt ekraanile seatud detaile ja sadu sõjalaevu (viimased annavad lahingule küll Teise maailmasõja mõõtmed, nii et see meenutab pigem Normandia dessanti). ?Kuningas Arturi? reklaamlause lubas aga jutustada tõelise loo, mis oli legendi taga (väites, et rüütlid olid pantvangidest sarmaadid; ent nii jääb sarmaatidega peetud võitluste ja filmi tegevusaja vahele siiski ebamugav paarisaja-aastane lõhe).

?Aleksander? jääb aga legendile truuks, kuulutades, et ?suurim legend kõigist oli tõsi?. Lugu ongi antud pealtnägija meenutuste vormis, kuna Ptolemaiose (Anthony Hopkins) ühe Aleksandri väejuhi jutustajahääl saadab kogu filmi ja hoiab koos muidu üsna auklikku narratiivi. Siin näeme ka papüüruserulle, vanu kaarte ja muid elemente, mis filmides on ikka pidanud andma märku ajaloolisest tõepärasusest. Aleksandri (Colin Farrell) biseksuaalsuse mängutoomine toimib samuti kahtlemata viitena sellele, et filmist ei ole midagi välja jäetud. Ent tema suhted Hephaistioniga (Jared Leto) jäävad reklaamist hoolimata pigem vihjeliseks.

Siiski tekitab film vähemalt ühe ilusa paralleeli rohkem kui pool sajandit tagasi valminud Sergei Eisensteini filmiga ?Ivan Julm? (1945/58), mis lahkab ühe teise vallutaja suhteid emaga, naistega ja noorte meestega.  Nimelt mõjub filmi lõpuosas toimuv stseen India meestantsijaga hommage?ina vene tsaarile antud samalaadsele etendusele Eisensteini filmist.

Dekonstrueeriv ja oidipaalne psühholoogia

Stone püüab lahata ajaloolisi sündmusi nende kangelase psühholoogiat tõlgendades, mis Aleksandri legendi siiski mõnel määral dekonstrueerib. Sellise lähenemise tulemusel domineerivad filmis lahingute ja kangelastegude asemel magamistoastseenid ja tegelaste lõputud omavahelised vaidlused. Esitatud psühholoogiline draama järgib aga üsna skemaatiliselt klassikalist Oidipuse kompleksi (ja seega ka kahtlemata kreeka tragöödia tuntuimat skeemi), näidates kangelast, kes ihaldab oma ema, tapab oma isa ning vallutab oma barbarist ema asemel terve nende kontinendi ja abiellub lõpuks teise maailma lõpust leitud barbarite printsessiga.

Nii markeerivad siin linnade ja maade vallutamist lahingute asemel enamasti stseenid vallutajatele alistatud, uutele isandatele tantsivatest naistest. Ometi tunneb Aleksander selle kõige juures rahutust, mis näib stimuleerivat tema vallutusiha märksa rohkem kui rahvaste vabastamise, tsiviliseerimise ja ühendamise idee või soov korrata Achilleuse (ja ka oma isa) kangelastegusid ? ning mis ei lase tal isegi maailma lõppu jõudes seisma jääda. Oma osa on selles kahtlemata soovil oma ema eest korraga nii põgeneda kui tema juurde tagasi minna; Olympiase (Angelina Jolie) võimukas kuju ja hääl saadavad teda tervel tema teekonnal. Naised Aleksandri elus kujutavad endast aga ühtlasi võõrast ja saladuslikku teist, kes isegi ei räägi meiega samas keeles: Olympias kõneleb tugeva aktsendiga (mis meenutab vägagi Bondi filmide vene luurajannasid) ja Roxana (Rosario Dawson) ei kõnele alguses kreeka (resp. inglise) keelt üldse.

Valge, tark ja isane Kreeka

Need rohkem madude kui inimestega suhtlevad naised on osa teisest, barbaarsest maailmast ja muudavad seosed sellega heledapäisele kangelasele ärevaks tegevalt lähedaseks. Kreeka on selles loos küll ohtliku isakuju sümboliks, ent jääb siiski kultuuriliseks ja ühiskondlikuks normiks, mis vastandub Aasiale. Kui legendaarse kangelase enese juures on esiplaanil tema inimlikud küljed, siis ülejäänud tegelaste osas piirdub see lähenemine selgelt kreeklastega, teised jäävad aga peategelase kahtluste ja kangelastegude taustal nimetuks tumedaks massiks.

Linnulennu plaanilt näidatakse, kuidas Gaugamela lahingus kaotas araablaste kaootiline, hiigelsuur mass lahingu kreeklaste mitmeid kordi väiksemale, aga hästi organiseeritud väele. Aasia ei kujuta endast siiski ?Sõrmuste isanda? Sauroni või ?Kristuse passiooni? juutidega võrreldavat irratsionaalset kurjust (mis on mõlemad samuti märgitud rassilise ja ühiskondliku teisesuse läbi) ning nii ei omanda hea ja kurja võitlus siin niivõrd manihheistlikke jooni. Teist on siin kujutatud märksa ohutumana: need massid kaotavad oma lahingujõu kohe pärast juhi kaotamist ning Indias toimunud lahingute kujutamine keskendub isegi rohkem ahvidele ja elevantidele kui loomade kombel puu otsas varitsevatele võõrastele sõdalastele. Ja muidugi värvub tuhandetest langenutest hoolimata ekraan verest punaseks alles pärast Aleksandri haavatasaamist.

Samavõrd irratsionaalne on ka teise maastik, kust Aleksandri vägi läbi marsib; sellest näeme me ainult kõrbesid ja muud ülesharimata tühermaad või siis raskesti läbitavaid mäestikke ja vihmametsasid. Siiski ei puudu selle kõrvalt ka Aasia rikkused ja muinasjutulised kuldsed linnad. Nii nagu selle elanikud ootavad vabastamist ja tsiviliseerimist, nii ootab see maastik alles kultiveerimist ja korrastamist ? jõuab Aleksander järeldusele Babüloni panoraami vaadates.

Seega on filmis õnnestunud korrata peaaegu kõiki klassikalisi orientaalse teise kujutamise skeeme, mis oleksid kadunud Edward Saidile pakkunud kahtlemata nii äratundmisrõõmu kui meeleheidet; ent ometi jääb filmi hoiak nendesse samavõrd mõistatuslikuks nagu see, mida Oliver Stone ?Aleksandriga? õieti öelda on tahtnud. Või jäi vanameister seekord alla eelkõige eepilisele vormile, mis ei lase maailma vallutamise kriitikat endale nii kergesti kohaldada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming