Psühhedeelne surm à la Noé

Ülo Mattheus

Noé puhul võiks koguni kõnelda kaamera muutmisest teadvuse „silmadeks”, mille kaudu tungitakse psüühika sisimatesse visioonidesse.      Mängufilm „Ootamatu tühjus” („Enter The  Void”, Saksamaa-Prantsusmaa-Itaalia 2009, tavaversioon 137 min, režissööri montaaž 155 min), režissöör Gaspar Noé, stsenaristid Lucile Hadzihalilovic ja Gaspar Noé. Operaator Benoît Debie, Thomas Bangalteri muusika, Marc Boucrot’ ja Gaspar Noé montaaž. Osades Nathaniel Brown, Paz de la Huerta, Cyril Roy, Olly Alexander, Masato Tanno, Ed Spear. Linastub kinos Artis.  Prantsuse režissööri Gaspar Noé „Ootamatu tühjus” („Enter The Void”) on provokatiivne film, mis paneb endast kirjutama eelkõige need kriitikud, keda see ärritab, peletab saalist  minema filmikeele agressiivsusega või riivab moraalitabude puudumise ja avameelsete seksistseenidega. Hüplev ja iiveldama ajav kaameratöö, irriteeriv valgus, narkomaailma masendav ööpimedus, positiivsete emotsioonide vähesus ja nende esitamine vaid selleks, et neid purustada ja esile manada maailm, milles pole illusioone. See on pisitegijast narkodiileri Oscari (Nathaniel Brown) ja tema striptiisitarist õe Linda (Paz de la Huerta)  lugu neile võõras ja kõledas Tōkyōs. Nende vanemad hukkusid autoõnnetuses, kui Oscar ja Linda olid lapsed. Nad lahutati ja pandi eri kasvatusasutustesse. Hiljem, täiskasvanuna, läheb Oscar õnne otsima Tōkyōsse ja meelitab sinna ka Linda, kellega teda seob lapsena antud vanne mitte kunagi lahku minna. Paraku saab Oscar politseihaarangu käigus surma ja edasine tegevus ilmutab end juba läbi Oscari teadvuse, mis kehast irdununa on siirdunud  vahepealsusesse.     

 „Tiibeti surmaraamat” ja bardo     

Nägin seda linalugu esmalt 2009. aasta Pimedate  Ööde filmivestivali aegu ja mind köitis film eelkõige seetõttu, et see tugineb „Tiibeti surmaraamatule” ehk „Bardo thödolile” (tiibeti k bar-do thos-grol), mis minu jaoks on ikka olnud olulisel kohal. Raamatut näidatakse filmilinal nii füüsiliselt kui ka jutustatakse ümber Oscari sõbra Alexi (Cyril Roy) poolt, see on mitme dialoogi objektiks. Vaatajale üritatakse puust ette ja punaseks teha, millest jutt. Kuid ilmselt asjatult, sest kui kinokülastaja ikka pole  seda teksti lugenud, on konteksti mõistmine peaaegu võimatu. Hätta jäävad seejuures ka kriitikud.        Surmaraamatu näol on tegemist „Guhyagarbha tantrale” tugineva tekstiga, mille Padmasambhava, Tiibeti budismi üks rajajaid, olevat VIII sajandil peitnud kuskile Tiibeti koopasse, kuna ta pelgas, et vaid suuliselt edasiantuna võib see aja jooksul moonduda ja omandada väära kuju. Tegemist on seega peidetud õpetuse ehk terma’ga, millel on väga oluline roll Tiibeti budismi ningma koolkonnas. Kõnealuse terma leidis ja elustas XIV sajandil joogi ja tertön (tiibeti k gter ston, ’aardeosutaja’) Karma Lingpa. Euroopas ilmus raamat esmakordselt 1927. aastal. Tegemist on juhtnööridega, mis loetakse surnule ette pärast tema teadvuse eraldumist kehast, kui teadvus on suundunud bardo’sse ehk vahepealsusesse. Bardo’s toimub kõik mõttekiirusel, teadvus toimib vaba voolavuse põhimõttel ning asjad ilmutavad end vastavalt sellele, kuidas teadvus need esile manab. Kehast lahkunud teadvus kulgeb aja ja  ruumi piiranguteta oma elu ja vaheolu erinevate seisundite, mis manifesteerivad end värviliste valguste ja ka mürana. Kuna surma fakt ei pruugi olla surnule veel teadvustunud ja ta on tõenäoliselt suures segaduses, loetakse talle ette surmaraamatu õpetussõnu, et anda talle teada, mis temaga on juhtunud ja kuidas ta peaks edasi toimima.       

Gaspar Noé puhul tuleb kohe öelda, et teda on köitnud vaid n-ö asja tehniline pool, surmaraamatu näiline hallutsinatiivsus, aga religiooniga pole ta filmil midagi pistmist, mida kinnitavad ka režissööri antud intervjuud. „Isiklikult  ei usu ma ei reinkarnatsiooni ega ka elu pärast surma. Kuid vastukaaluks usun ma hallutsinatsioonidesse ja nägemuste ehedusse,” ütleb ta (toutlecine.com). Noé kinnitusel keerelnud mõte teha film hallutsinatsioonidest ja kehavälistest kogemustest ta peas juba oma viisteist aastat. Filmi loomisel on teda mõjutanud nii Raymond Moody „Elu pärast elu” („Life After Life”), kuid ka Robert Montgomery novaatorlik film „Naine järves” („Lady in the Lake”, 1947),  kus väidetavalt esmakordselt näidatakse toimuvat ainult peategelase (detektiiv Philip Marlowe’) pilgu läbi, kasutades selleks subjektiivset kaameratööd ja muutes kaamera n-ö Marlowe silmadeks. Noé puhul võiks koguni kõnelda kaamera muutmisest teadvuse „silmadeks”, mille kaudu tungitakse psüühika sisimatesse visioonidesse. Kaamera on samas siiski vaid üks vahend, mille kaudu see toimub, sest lisaks on Noé kasutanud ka tänase arvutigraafika  laiu võimalusi.   

Noé on enda kinnitusel lugenud kõikvõimalikke raamatuid, kuidas saavutada kehavälist või surmalähedast kogemust, kuid paraku on kõik ta enda sellekohased katsed lõppenud  ebaõnnestumisega. „Siis ma mõtlesingi, et ainuke viis seda reaalselt kogeda on teha seda filmi kaudu,” ütleb ta (twitchfilm.net). Tegevuspaik ei pidanud Noé sõnul algselt olema hoopiski mitte Jaapan, vaid mõni Prantsuse või Inglise linn: „Viimase võttepaigana kaalusin New Yorki, kuid avastasin, et New Yorgi energia, nagu näiteks 1970. aastate hipivaim, on sealt täielikult kadunud. Nüüd on see vägagi väikekodanlik, New York ei ole futuristlik linn  nagu Hongkong või Tōkyō.” Veel märgib Noé, et kõik filmilinal nähtavad läbielamised pärinevad tema enda nooruse kahekümnendatest aastatest: „Mulle näib, et see film on rohkem teismelistele kui täiskasvanutele, kui võrrelda mu teiste töödega. Veidral kombel, kuigi see on mu viimane töö, on see kõige lapsikum. Mitte tehniliselt teostuselt, vaid sisu poolest” (sealsamas).   

Ümbersünd õe lapsena     

Tõepoolest, filmi süžee on suhteliselt triviaalne: lapsepõlveta jäänud lastest saavad elu heidikud. Oscari surma järel otsib ta teadvus uut ümbersündi, ja kuna ta oli lubanud oma õest mitte kunagi lahku minna, ühineb ta Linda viljastuva munarakuga, millel just selsamal  hetkel aitab eostuda ta sõber Alex. Et asi oleks üheselt arusaadav (aga kindlasti ka vaataja epateerimiseks), näitab Noé seda protsessi seestpoolt, Linda üsas toimuva kaudu. Film lõpeb Oscari uuestisünniga Linda lapsena.     

Seksi eksponeerimiseks pakub „Tiibeti surmaraamat” Noéle kahtlemata „tänuväärse” võimaluse, sest selles sisalduvate kirjelduste kohaselt otsib ekslev ja heitunud teadvus,  ärapeletatuna mürast ja viirastuslikest valgustest, turvalist ümbersündi just üsa kaudu. Sestap näemegi Oscari teadvust uitamas Love Hoteli tubades, kus käib hoogne paaritumine. Tundub, et Noé sätib küüniliselt ja võib-olla ka tundlikuma vaataja šokeerimiseks Oscari ette alternatiive: abort, armatsev lesbipaar, seksivad jaapanlased … Abort on viljastumise vastand, sest sellega loode hävitatakse ja hävib ka ümbersünni võimalus, viljastumist ei võimalda  ka lesbipaari armatsemine, jaapanlaste vastu näib Oscaril olevat aga rassistlik viha – veel elus olles kinnitas ta, et tapab Linda lapse, kui too peaks jaapanlasest ööklubipidajaga lapse saama.   

Nõnda siis ei maksa Noé filmist otsida ei religiooni, eetikat ega ka mitte positiivseid emotsioone. Noé on võtnud „Tiibeti surmaraamatust” vaid „tehnilise” poole. Taustaks tasub ehk märkida, et Tiibeti surmaraamatu eesmärk on aidata surnul toimunut mõista ja valida tal uus ümbersünd. See sisaldab ka  õpetussõnu surmahetkel kirgastumiseks ja sellest, kuidas surmaks valmistuda. Kirgastuda ja ümbersündidest vabaneda saab budistlike õpetuste kohaselt vaid väga puhas meel, mis oma puhtusest tulenevalt ei koge ka õudusi ega nägemusi. Samas kogeb neid see, kes on surmaks ette valmistamata ja võtab surmahetkesse kaasa ka oma määrdunud mentaalsuse.   

Oscari mentaalsus on narkodiileri oma. Narkodiilerile kohaselt sureb ta peldikus ja justnagu läbi peldikutoru siirdub ta teadvus oma rännakutele vaheolus. Noé ei ole püüdnud  luua kontrasti nn hea ja ilusa elu ning surmajärgsete õuduste vahel. Ei Oscari vaimses ega kogu filmi visuaalses baasis muutu oluliselt midagi, sõltumata sellest, kas Oskar elab või on surnud. Vaimselt on Oscar surnud juba enne oma pärissurma, viibides kuskil põrgutaolises maailmas, ja nii muutuvad narkouimas ilmuvad hallutsinatsioonid sujuvalt teadvuse surmajärgseteks nägemusteks. Kuivõrd Noé soov oli sisse tungida psühhedeelsesse  maailma, rakendades selleks kõiki tänase kinokunsti tehnilisi vahendeid, on selline lähenemine küllap ka taotluslik. 

Minus tekitab film vastakaid tundeid. Ühelt  poolt on mul hea meel, et keegi on valinud alusmaterjaliks „Tiibeti surmaraamatu”, seda sel viisil ka kaudselt tutvustades, kuid teiselt poolt teeb ettevaatlikuks selle teksti ühekülgne, eetikavaba käsitlemine, sest nii tekitab see „Tiibeti surmaraamatust” vägagi eksliku mulje. Nii nagu seks mõjub pornona, kui selles puuduvad emotsioonid, nõnda kaotab ka kõige kaunim tekst oma poeesia, kui sõnad kuubikutena lihtsalt teistmoodi ritta laduda.  Kuid kunstil on omad reeglid ja kunstnikku nagu ka kõrtsi klaverimängijat ei tulistata. Mulle tundub, et hallutsinatsioonide visualiseerimise kõrval on Noé seadnud oma eesmärgiks sama palju vaatajat ärritada, teda provotseerida ja kriitikud endast kõnelema panna, sest kui sinust ei räägita, pole sind olemas. Selle eesmärgi on ta kindlasti saavutanud.