Pühadust sedapuhku ei teotatagi

Olev Remsu

Kokkuvõttes on „Kormoranid” film soovmõtlemisest, igati inimlikust ja laialt levinud nähtusest. Kui rääkida ainult filmist, siis on kõik kombes. „Kormoranid” on hea, mis sest, et burleskne. Leidub teatud sihtrühm vaatajaid, kellele jämekoomika hakkab koledasti vastu, nemad kirtsutaksid nina, aga ilmselt nad ei näegi seda filmi, nõnda pole ka taunivat suhtumist. Pean siin silmas just inetut nn arbuusiepisoodi ja vahest ka tualetis rahatähe kasutamist paberina. Need on siiski ilusti põhjendatud, neis on vastandamisloogika kenasti olemas. Mõlemas tegutseb elumere usulahuga seotud tegelane nimega Tormilind (Jüri Vlassov) ning rõvetsemise ülesanne on pealetükkiva usu väljanaermine. Samuti on teada, et sündsusetus vaid edendab sündsust, mäletame keskaegseid karnevale, mil paari päeva jooksul võis teha kõike, mida hing igatses, et siis terveks aastaks tõmbuda tagasi kiriku poolt raudselt normeeritud ellu. Burlesk on euroopa kultuuris olemas selle algusest peale ja miks peaks see Eestis puuduma? Komöödiafilmid moodustavad meie (kahjuks!) maitse määraja Hollywoodi toodangust umbes 20 protsenti ja üldjuhul ei too kunagi kahjumit. Vaatajaskond on garanteeritud, ainult et mõnikord suurem, teinekord väiksem. Veel on tähele pandud, et komöödiafilmide vaatajaskond (ja siis ka filmide tootmine) suureneb majanduslanguse ajal, nii võime öelda, et „Kormoranide” tegemine on üpris õigesti ajastatud (ajastunud?). Komöödiafilmi allžanre on tükki paarkümmend, „Kormoranide” puhul on kahtlemata tegemist satiiri, tögamiskomöödia ja jandiga. „Kormoranide” lugu on ju tegelikult hüva.

Kui mõelda Chaplinile, kui meenutada teisi maailma komöödiate kullafondi filme, siis on enamik (kõik?) üles ehitatud samale skeemile : kurb lugu esitatakse lustakalt. Puhtinimlikult on õnnetuste üle naermises midagi tervendavat. Naerab ja terveneb loomulikult publik. Lustakus ise võib ulatuda helgest muigest kuni surmmusta huumorini, kuid ei tohiks kunagi olla esitatud nurga taga itsitamise võtmes.

„Kormoranides” on haletraagika pööratud jandiks, tegu on niisiis jalaga-tagumikku-naljaga, kuid autorite vaatepunkt pole kindlasti kahjurõõmus ega parastav, pigem tuntakse kaasa. Muidugi on kurb, kui nii-öelda vanade peerude punt tahab uuesti kokku tulla ja hakata taas silma paistma. Inimesed ei tunne oma kohta, ei vaata peeglisse, ei taju oma iga ega uut ajastut – tegu on enesepetmisega.

Kala tahab tagasi vette

Komöödiafilmide teoreetikud kasutavad draamaloos kohustusliku peategelase väljapääsmatu olukorra kohta oma terminit „kala kuival”, mis juba iseenesest on ju päris vaimukas. „Kormoranide” peategelase Keisri (Guido Kangur) elu kärakavenna ja helimehena on norakil mis norakil, tema suhe käbeda emaga (Ester Pajusoo) üpris troostitu, aga Keiser näeb ennast noore ja tublina, peegli ees isegi lipsustatuna. Ta on muusik ilma muusikata, kala ilma veeta. On igati loogiline, et ta tahab vette tagasi.

Paremate komöödiate peategelane on ikka trikster, see tähendab tegelane, kes ei hooli väljakujunenud konventsionaalsusest ja võtab endale julguse elada omamoodi. Võib-olla pole õige öelda „ei hooli” ja „võtab julguse”, parim trikster teeb seda iseenesest ja kaalutlemata, ta ei tahagi teistest erineda, ta on seda. Ja just niisugune ongi Keiser!

Hasso Krulli järelsõnas tema enda tõlgitud teosele „Wembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood” leiab Lewis Hyde’i tsitaadi: „Triksteri leiutiste hulka tuleb arvata ka loov valetamine. Trikster avastab loova fabuleerimise, teesklemise ja luiskamise, fiktiivsete maailmade mängulise väljamõtlemise. Ja trikster leiutab lustliku ebatõe”. Just seda teeb Keiser! Ja Guido Kangur mängib selle ülesande kümnesse.

Kokkuvõttes on „Kormoranid” film soovmõtlemisest, igati inimlikust ja laialt levinud nähtusest. Ja haletsemise asemel on autorid olnud mehiselt vaimukad, andnud pihta nii mis naksub. Ometi on nad vajalikul määral osanud puhuti mõõtugi pidada. Muidu hüperboolidest kubisevas filmis on nad Keisri triksterikarakterit luues liialdamist vältinud, nad pole kunagist rokiisandat päris rentslisse tagunud, nad on lasknud tal hommikuvõimlemisel ekspandritega muskleid paisutada, tsikliga tuuritada, kaunitele blonditaridele meeldida, olla mujalgi tubli kui ainult õllekruusi taga.

Meie ja muudeski kultuurides esineb üks sügav ürgmotiiv, mis meile alati mõjub. See on iidne tagasitulek. Teame, keda ootavad kristlased, aimame-teame, mida ootame ise, kuhu soovime naasta.

Vana ansambli taas kokkukutsumine pole ju tegelikult muud kui iidse naasmismotiivi üks lahendusi. Jüri Sillart kasutas seda oma kahjuks viimases filmis „Kuldrannake” (2006, stsenarist Hans Luik seenior) teises võtmes, ehkki ka õnnestunumalt, ent „Kormoranidki” pole just nuditud tiibadega, need on päris lennuvõimelised.

On ju olemas lihtne õpetus, mis pärineb Henrik Ibsenilt: draamateosesse tuleb valida hästi vastandlikud tegelased, peaasi et nad ei sarnaneks, sest sel juhul pole vastandumist. Ent kui jutt käib vana ansambli taas kokkutulemisest, siis see teema juba iseenesest piirab autoreid, teeb selle reegli järgimise raskeks. Tegelased on ju sellisel juhul enam-vähem eakaaslased, mingil määral seotud muusikaga, „Kormoranides” ka ühest soost. Kummati on suudetud luua viis väga erinevat meestegelast, seda nii stsenaarselt kui režiilt (mis muidugi on lahutamatud). Neid on juba mainitud Keiser ja Tormilind ning neile lisaks veel Santana (Roman Baskin), Masin (Harri Kõrvits) ja Ben (Enn Klooren). Keegi neist pole juuspeenelt individualiseeritud, tegelased on stereotüüpsed ja stampsed, nagu komöödiates ikka. (Muide, Nõukogude Liidus, kus filmide tootmine ei sõltunud suurt turust, sest tulu oli peaaegu sajaprotsendiliselt garanteeritud, püüti teha ka karakterkomöödiad ning eriti meeldisid need naispublikule. Nüüdsel Venemaal neid vist enam ei tehta.) Antud juhul on karakteriseerimine olnud lihtne ja robustne, kuid selle juures on igale tegelasele leitud isikupärane ja vaimukas muusikaga seotud elukutse (ehk vaid Masin maha arvatud).

Ja dialoogid! Nende hulgas on lihtsalt meistriklassi koomilisi repliike. Olgu lisatud seegi, et kui ma „Kormorane” tudengitele näitasin, siis imestas üks neiu: „Imelik, et nii kuulsad näod on filmi tulnud! Kas see pole pisut odav, võib mõjuda halvasti nende mainele?”.

Mida oli mul sellele vastata? Olen ju lasknud end ise massistseenidesse peibutada, kaamera, võtteplats ja võte ise on ju nõnda lummavad, et ei suuda ära öelda. Nii ma vastasingi, lisasin, et seda ei pruugi just edevusena või siis reklaamitegemisena vaadata, selles võib näha kolleegidele talgute korras appitõttamist, ühise vankri vedamist.

Siia võikski panna punkti. Ent …

Puupeade naelutamine

Filmiga ühe DVD peal on päris hulk lisamaterjali, mõned filmist välja jäänud episoodid, intervjuud tegelaste/näitlejatega ning koguni dokumentaalfilm „Kogu tõde Kormoranidest”. Algul tundus see mulle kõik järjekordse Maimikule ja Tolgile omase ülepakkumisena, kuna seesuguse paketina annavad maailma kõige austamisväärsemad filmiarhiivid välja klassikat. Lisadest võime siis näha-kuulda intervjuusid seni veel elus inimestega, kellel on selle filmi juures olnud mingi roll, aga ka väljajäänud/ tsenseeritud lõike ja filmikriitikute arvamusi toona, filmi väljatulekul ja siis aastakümneid hiljem. Meenutame, et klassikalist kirjandust, näiteks Juhan Liivigi on välja antud sellisel rikastaval viisil. Kui seda tehakse aga teose esmailmumisel, tundub see olevat kohatu pjedestaalile ronimisena.

Mina olen püüdnud olla seda meelt, et kõik teosed olgu omatähenduslikud, et ükski teos ei vaja autoritepoolset seletamist, veel vähem teadlikku käratekitamist ning oma isiku kergitamist olgu siis teose sees või selle raamidest väljaspool. Kogu Maimiku ja Tolgi loominguline käitumine on olnud risti vastupidine minu (võib-olla ajast ja arust) arusaamisele. Mõnikord on noored mehed tekitanud kära enda ja oma teose ümber sedavõrd kõvasti, et on suutnud koguni luua uue printsiibi: autorid on tähtsamad kui nende teos.

Teoreetiliselt näeb asi välja niimoodi. Kui üldjuhul on meil dokumentaalfilmides inimesed ning mängufilmides tegelased, siis Maimik ja Tolk astuksid nagu oma dokumentaalfilmidesse Maimiku- ja Tolgi-nimelise tegelasena, hägustades sedamoodi fakti ja kujundi, tõe ja fiktsiooni piiri.

Kõik see kehtib ka ülesvõtte „Kogu tõde Kormoranidest” ja teistegi lisamaterjalide kohta. Olgu siin tunnistatud, et esmalt tõmbasid Maimik ja Tolk mind haneks. Ma pole Eesti rokiajalooga eriti täpselt kursis, kuid kuulsast riigivastasest väljaastumisest kinos Kosmos 1968. aastal ma siiski teadsin. See oli toona ja on paljudele (kaasa arvatud mulle) tänagi püha.

Miks niisugusel üritusel üldse toimuda lasti? Mõned peavad seda nõndanimetatud ansamblite ülevaatust, tarifitseerimist julgeoleku salakavalaks riukaks tuua kõik bändid põranda alt hetkeks nähtavale, teised ütlevad, et tegu oli niigi kõikuva nõukogude kultuuripoliitika järjekordse, ootamatu pendeldusega.

Olgu nii või teisti, olgu või mõlemat pidi korraga, osavõtjate ja kaasaelajate poolt vaadatuna oli tegemist austamisväärse ettevõtmisega. Selle pilamine on võrdväärne näiteks sellega, kui keegi teeks filmi Julius Kuperjanovist, sellest, kuidas kangelane oma uues elus narri mängides püüab oma sangaritegu korrata.

Ma võtsin „Kogu tõde Kormoranidest” tõesti dokumentaalfilmi pähe, võtsin sellisena, nagu see on esitatud: autorid raputavad enesekriitika korras endale veidi tuhka pea peale, lasevad meie roki raskekahurväel, igati usaldavatel Ivo Linnal ja Tõnis Mäel mängufilmi „Kormoranid” nahutada, astuda üles kunagise ansambli Kormoranid au kaitseks.

Võttis aega, enne, kui taipasin, et filmi „Kogu tõde Kormoranidest” puhul on tegemist mockumentary’ga, et Ivo Linna, Tõnis Mägi, Andres Maimik ja Rain Tolk on seal Ivo Linna, Tõnis Mäe, Andres Maimiku ja Rain Tolgi nimelised tegelased. (Ja kõik teised samuti.) Olgu pealegi, et suurem osa jutust vastab tõele, tegelikult on sinna vahele pistetud ainult üks väljamõeldis – nimelt ansambli Kormoranid olemasolu. Ent tõde pluss väljamõeldis võrdub väljamõeldis.

Samuti on eraldi klipina antud „Terevisiooni” intervjuu tegelikult liba-„Terevisiooni” libaintervjuu, väljamõeldisel on lastud paista tõena: seega esinevad Urmas Vaino ja Katrin Viirpalu seal Urmas Vaino ja Katrin Viirpalu nimeliste tegelastena, aga Keisrit ja Santanat lastakse paista inimestena (ja mitte tegelastena!). Ilus!

Kuidas ma selle avastuseni jõudsin? Kormoranide kaudu. See linnuliik on Eestis ju üsna uus, vaevab meie looduskaitsjaid ja kalamehi alles viimased aastakümned. Kosmoseajastul (see on 1968. aastal) ei teadnud keegi peale ornitoloogide nendest röövlitest ja reostajatest ning miks pidanuks üks bänd endale võtma tundmatute roojajate nime?

Edasi kaalutlesin ma niimoodi. Rain Tolgi kohta ma ei tea, ent Andres Maimik on kindlasti looja, keda juhib ratio. Sellest annavad tunnistust tema sügavad ja vaimukad tänapäeva analüüsid artiklite näol Päevalehes. Lihtsamalt öeldes, filmides (ka dokumentaalides) paneb pulli, mida võib teha ka emotio’st lähtudes, artiklite kaudu ilmneb, et tema loomingu aluseks on siiski kained kaalutlused.

Ja selge – mitte ükski täie aruga eestlane ei hakka Kuperjanovit poriga loopima. Järelikult … järelikult on lisamaterjal müstifikatsioon, järelikult pole ansamblit Kormoranid kunagi olemas olnud. Ja lisamaterjal ühtaegu nii reklaamib filmi kui ka peseb maha pühaduserüvetamise kahtluse.

Mullu ilmus meil üks hiilgav müstifikatsioon, nimelt Enn Vetemaa romaan „Gustav Naani hiilgus ja viletsus”. Filmi „Kormoranid” koos oma lisamaterjalidega võib julgelt selle raamatu kõrvale asetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming