Püksid maha ja kosmosesse

Venemaa esimene suur, tõsielusündmustel põhinev kosmosesaaga „Esimesena kosmoses“ on kahjuks liiga hea selleks, et olla edukas.

FILIPP KRUUSVALL

Mängufilm „Esimesena kosmoses“ („Время первых“, Venemaa 2017, 140 min), režissöör Dmitri Kisseljov, stsenaristid Sergei Kalužanov, Juri Korotkov ja Oleg Pogodin, operaator Vladimir Bašta, heliloojad Juri Potejenko ja Aleksandr Vartanov. Osades Aleksandr Iljin, Vladimir Iljin, Konstantin Habenski, Jevgeni Mironov, Aleksandra Ursuljak jt.

Esimesena kosmosesse jõudmise triumf on Nõukogude Liidu mütoloogia üks romantilisemaid ja heasüdamlikumaid peatükke. Kuigi kadunud üliriigis oli tõeline kosmonautide kultus ning erakordseid saavutusi, nagu maailma esimene satelliit, esimene kosmosejaam või esimene inimene kosmoses, leiab mitmeid, on üllatav, et Venemaa jõudis esimese tõsielusündmustel põhineva kosmosedraamani alles praegu. Muidugi meenuvad kosmosega seoses kohe kultuslik „Solaris“ või „Navigaator Pirx“1, ent need paigutuvad pigem ulmefilmide žanri.

Samas näitab ka Hollywood, et pole mõtet teha mängufilmi võidukast kosmosemissioonist, mille happy end on ette teada. USA päriselulistest kosmosefilmidest meenuvad „Eliitlendurid“ ja „Apollo 13“2. Esimene neist räägib 1960. aastate pinevast kosmosevõidujooksust Nõukogude Liiduga, mil USA oli veel tagaajaja rollis, „Apollo 13“ aga luhtunud Kuu-missioonist ning kangelaslikust naasmisest Maale.

Kosmose stiihia kujutamise uuele tasemele viinud „Gravitatsioon“3, kus Sandra Bullock istub mäletatavasti muuhulgas mahajäetud Vene kosmoselaeva Sojuz rooli, sai viimaseks tõukeks, et luua lõpuks ka autentne Vene kosmosedraama.

Kosmonaut Aleksei Leonovile (Jevgeni Mironov) kirjutati CCCP nii suurelt otsaette sellepärast, et kui kosmonaut maandub kusagil Siberi avarustes, ei peaks keegi teda spiooniks ega notiks maha.

Kaader filmist

Sündmuseks, millel põhineb „Esimesena kosmoses“, valiti üks säravamaid hetki Nõukogude Liidu kosmonautika ajaloos ning ühtlasi viimane etapp sellest võidujooksust, kus sotsialistlik leer oli tõesti veel maailmaruumis pioneer. 18. märtsil 1965 saadeti Maa orbiidile mehitatud kosmoselaev Voshod-2 ning esimest korda väljus sealt ska­fandris inimene avakosmosesse. See oli vist ka üks kõigi aegade parimaid näiteid brändi CCCP product placement’ist ehk tootepaigutusest, sest kosmoselaeva küljes oli kaks kaamerat, mis näitasid televisioonis otseülekandena, kuidas Aleksei Leonov hõljus 12 minutit maailmaruumis. Praktiliselt kirjutati CCCP talle aga nii suurelt otsaette sellepärast, et kui kosmonaut maandub kusagil Siberi avarustes, ei peaks keegi teda spiooniks ega notiks maha.

Voshod-2 lennu dramaatilisus seisnes selles, et USAst ettejõudmiseks otsustati selle start tuua kaks aastat varasemaks ning lennu ajal juhtus seitse avariiolukorda, millest neli oleksid võinud peaaegu olla fataalse lõpuga. Kõigepealt paisus rõhkude erinevuse tõttu avakosmosesse jõudnud Leonovi skafander, seejärel ei sulgunud laeva uks, siis kaotas laeva kere hermeetilisuse ning hapniku tase tõusis plahvatusohtlikult kõrgeks. Lõpuks ei töötanud ka automaatjuhtimise seade ning kosmonaudid pidid selle metallist kera kiirusel 28 000 km/h käsitsi õigesse kohta maandama. Raadioside oli katkenud ning keegi ei teadnud, kuhu nad täpselt langesid. Õhukesse skafandrisse riietatud Leonov ja Beljaev pidid kusagil Magadani lähedal taigas kaks ööpäeva päästjaid ootama.

„Esimesena kosmoses“ produtsendid on Hollywoodi välja murdnud tuntud vene produtsent ja lavastaja Timur Bekmambetov („Öine vahtkond“, „Ben-Hur“4) ning tippnäitleja Jevgeni Mironov, kes mängib filmis ühtlasi peaosa. Stsenaarium sündis orgaaniliselt legendaarse kosmonaudi ja filmi peategelase prototüübi Aleksei Leonovi meenutustest ning Leonov oli filmi juures ka konsultant, seega ei saa taiest autentsuse poole pealt kritiseerida.

Reaalsusega asus manipuleerima aga Venemaa üliagar filmihuvilisest kultuuriminister Vladimir Medinski. Juhtus nii, et teineteisest sõltumatult valmis korraga lausa kaks Vene kosmosefilmi. „Esimesena kosmoses“ kõrval oli välja tulemas ka „Saluut-7“,5 mis kõneles samanimelise Nõukogude kosmosejaama päästeoperatsioonist ning kus olid peaosas samuti vene staarid eesotsas Vladimir Vdovitšenkoviga. Mõlemad rihtisid esilinastuse 2017. aasta kevadiseks kosmonautikapäevaks 12. aprillil. Kultuuriministeeriumi ja filmifondi juhid püüdsid mõlema filmi tegijaid mitu kuud veenda, et nood jätaksid linastustele suurema vahe. Olukorda sekkus isegi presidendi administratsioon. Seejärel moodustatud ekspertide nõukogu otsustas, et auditooriumile on atraktiivsem „Saluut-7“. Lõppsõna jäi aga Medinskile, kes otsustas, et eelise saab siiski „Esimesena kosmoses“ ning „Saluut-7“ peab ootama sügist.

Lõplikuks argumendiks sai siin riiklik filmilevi litsents. See kultuuriministeeriumi välja antav paber on igale filmile kohustuslik ning ideaalne viis manipuleerida filmileviga. Sellise litsentsiga saab pitsitada isegi filmifestivale ning näiteks dokumentaalfilmide festivalil ArtDocFest on ministeeriumiga käimas seitse kohtuasja seoses „ebaseaduslikult“, st ilma litsentsita näidatud filmidega.

Veelgi enam: kui jõudis kätte esilinastuse aeg, selgus, et samal ajal tuleb välja ka hoopis teisest kaalukategooriast konkurent, mis võib värske Vene kosmosefilmi täielikult varjutada – „Kiired ja vihased 8“6. 2015. aastal oli Medinski juba kasutanud võimalust tuua kodumaine film „varjust välja“. Siis lasi ta edasi lükata Disney „Tasujad: Ultroni ajastu“7 esilinastuse ja vabastas aja Vene ühe konservatiivseima sõjafilmi „Koidikud on siin vaiksed …“8 uusversiooni jaoks. Väidetavalt palus „Esimesena kosmoses“ peaosaline ja produtsent ning Ühtse Venemaaga heades suhetes olev Mironov nüüd ise, et film sellisel moel välja aidataks. Muidugi polnud kinodel mingit huvi vahetada pikalt oodatud kassahitt arusaamatu potentsiaaliga kodumaise filmi vastu. Survestatud kompromissi tulemusena pidid nad siiski reserveerima üheaegselt „Kiirete ja vihastega“ 35% seansiaegadest Vene filmile. Nagu kardetud, tõi selline lüke kinodele vaid kahjumit ning „Esimesena kosmoses“ teenis esimese nädalavahetusega napilt üle kahe miljoni euro, mis jäi alla isegi kõige pessimistlikumatele prognoosidele.

Miks sai Vene esimene kosmosefilm siis ikkagi nii jaheda vastuvõtu osaliseks? Vastus tundub peituvat mitte selles, et film oleks tõesti halb, vaid vastupidi – teatud küljest on see liiga hea. Eeldatava ideoloogiast, patriotismist ja USA-vastasusest tiine õhustiku asemel avab „Esimesena kosmoses“ hoopis II maailmasõja järgse Nõukogude Liidu inimliku ja, nii uskumatu kui see ka pole, haavatava külje.

Süžee keskendub selle kosmoselennu kahele võtmefiguurile – Aleksei Leonovile ja kogu NSV Liidu kosmoseprogrammi ajule, insener Sergei Koroljovile. Koroljov, keda mängib filmis suurepäraselt Vladimir Iljin, oli geniaalne konstruktor – mees, kelle õlul seisis kõik, mis oli Nõukogude Liidus seotud rakettidega, olgu need interkontinentaalsed ballistilised raketid või maailma esimene kosmoselend. Lisaks insenertehnilistele teadmistele on ta ka võimekas organisaator, kes kureeris iga väiksematki detaili skafandri õmblemisest kuni kosmoselennu juhtimiseni.

Filmis on Koroljov pidevalt viimase piiri peal pinges mees, kellele hingab ühelt poolt kuklasse inimelu hinda tühiseks pidav Kreml oma vastuvaidlematute nõudmistega. Teiselt poolt kannab ta aga kogu projekti õnnestumise ja inimelude säilitamisega seotud vastutuse koormat.

„Gravitatsioon“, kus Sandra Bullock istub mahajäetud Vene kosmoselaeva Sojuz rooli, sai viimaseks tõukeks, et luua lõpuks autentne Vene kosmosedraama.

Kaader filmist

Andekas insener Koroljov arreteeriti 1938. aastal. Tema instituudi juhataja, NSV Liidu ühe efektiivseima relva, miinipilduja Katjuuša leiutanud Georgi Langemak lasti maha. Koroljov määrati kümneks aastaks Kolõmale kulda kaevandama. Ülekuulamistel löödi Koroljovil karahviniga lõualuu puruks ning valesti kokku kasvanud lõualuu oli hiljem tema surma üks põhjus.

Iljin mängib väga hästi Koroljovi kui meest, kes on ühelt poolt maailmainimene, tippude tipp, ent kelle taga on muserdav minevik ning pidev ebainimlik surve. Kuigi Koroljovi looming oli maailmakuulus, oli eluajal tema nimi salastatud. Pärast esimese sputniku kosmosesse saatmist pöördus NSV Liidu poole Nobeli komitee, et küsida peainseneri andmeid, kuid Hruštšov vastas, et ta ei ütle, kellega tegu. Kui keegi üldse peaks saama Nobeli preemia, siis on see kogu nõukogude rahvas.

Jevgeni Mironov, kes on eelkõige tuntud vürst Mõškini rolliga seriaalis „Idioot“9 või siis Dostojevskina samanimelises sarjas10, mängib siin üht tuntumat kosmosenägu, kosmonaut Aleksei Leonovit. Ta kujutab endast helgemeelset hullu, kes on oma kosmosesse jõudmise idee rüpes juba pooleldi valgustunud. Tegu ei ole mehhaanilise ja üheplaanilise kangelasega, ühes siiras isiklikus vestluses oma paarimehe Pavel Beljajeviga (teine vene filmistaar Konstantin Habenski) avab ta oma päritolu kohta mõningaid seiku. Tema isa kuulutati kulakuks ja lasti maha. Leonovist sai rahvavaenlase poeg, proletariaadi diktatuuri aegses külas lindprii. Kogu nende pere vara konfiskeeriti. Üks naabritest võttis väiksel Alekseil isegi püksid jalast! Ema põgenes ja leidis kusagil mingi nurga, Aleksei magas voodi all, paljajalu, jalad jääs. Milline kujund! Kosmosesse lendab esimese inimesena maailmas poiss, kellel nõukogude võim tõmbas isegi püksid jalast ära. Leonov jätkab oma pihilikku monoloogi: „Siis tuli sõda. Jah, me võitsime. Jah, võit, aga millise hinnaga … Kõik onud, vennad surnud …“ Viimastel aastatel taas tärganud 9. mai võidu tähistamise hüsteerias mõjub see rahulik, sügav ja emotsionaalne konstateering „jah, võitsime, aga millise hinnaga!“ nagu tõeline sõõm värsket õhku.

Sfäär, kuhu sisenevad filmis Koroljov ja Leonov, pole mitte ühemõõteline kangelase elu, vaid pidev võitlus inimlikkuse, inimelu väärtuse eest halastamatu totalitaarse masinaga. Valik, kas säilitada inimelu või mitte, muutub lausa mehaaniliselt sagedaseks. Kohe alguses ebaõnnestub esimene mehitamata katselend, rakett plahvatab ja keegi ei tea, miks. Kuid Leonov ja Beljajev nõustuvad ikkagi osalema eluohtlikul, aga samas omamoodi vabadusse viival missioonil, maksku mis maksab. Tumedate jõudude esindajana seisab Koroljovi kõrval pidevalt kindral Kamanin. Ükskõik, mis tõrge ka ei tekiks – olgu Leonovil probleeme laeva tagasi jõudmisega, kaob side ära või ei leita maandunud laeva üleski –, tema poolest võiks kosmonaudid kohe surnuks kuulutada.

Ukse tolle aja nõukogude inimese mõttemaailma avab ka Konstantin Habenski mängitud Beljajev. Olukorras, kus kosmonautidel ei õnnestu maandumiseks automaatjuhtimisele üle minna, side on katkenud ning eksisteerib risk, et nad võivad maanduda mõnes lääneriigis, arutleb Beljajev, et huvitav, mis otsuse juhtkond vastu võtab. Tema ise ei lubaks nende asemel maanduda ja jätaks kosmonaudid orbiidile surema. Tal puuduvad illusioonid võimu suhtes.

Kuigi tolle aja tuntuim raadiohääl Levitan loeb juba sisse Beljajevi ja Leonovi nekroloogi, jätkab Koroljov ülipinevat võitlust selle nimel, et kosmonaudid ikkagi elusalt maale tuua. Vladimir Iljin mängib Koroljovi üliinimlikku stressi ja suure isiksuse kombinatsiooni nii veenvalt, et kuigi filmi finaalis seda ei näe, on kuidagi väga etteaimatav, et filmi-Koroljov sureb tõenäoliselt nagu päris-Koroljov vähem kui aasta pärast seda kosmoselendu vaid 59-aastaselt.

„Esimesena kosmoses“ suurim väärtus ongi, et film on suutnud suure ja kangelasliku loo teha väga inimlikuks ja kujutada ajaloo suurmehi äärmiselt haavatavana. On leitud selline haruldane emotsionaalselt tasakaalustatud punkt, kus pole mindud ei heroiseerimise ega ka enesehaletsuse äärmusesse. Leonovi tõdemus, et „võitsime, aga mis hinnaga …“, võtab kõige paremini kokku filmi emotsionaalse atmosfääri. Pole alati lihtne Nõukogude Liidus toimunut vaadata läbi kaastunde ja heatahtliku uudishimu prisma. Võib-olla on see film loobunud pidevast enesekaitsest ja -tõestusest ning on astunud vaatajale mõne sammu vastu.

Kuid jääb iseküsimuseks, kas ja kellele seda filmi vaja on. Kes vajab praegu seda kaitsetut ja haavatavat positsiooni? Venemaa uue ajaloo üks edukamaid filme „9. rood“11 andis vaatajale võimaluse samastada end Afganistani sõja kangelastega ning see aitas kompenseerida ajaloolisest lüüasaamisest ja süütundest tingitud kollektiivset psühhotraumat, näidates, et valitsus ja ebaõiglased asjaolud tõmbasid nõukogude inimesel lihtsalt vaiba alt. Kas aga jaksab keegi vaadata otsa ajaloolisele tõele, et kosmonaudil nr 1 tõmmati kollektiviseerimise käigus püksidki jalast ning riigi geniaalseim insener sai ülekuulamistel peksa? Ning kas praeguseks juba üle 50 aasta tagasi toimunud kangelastegu enam tänase vene vaataja tunnustusvajadust toidabki?

PS. Muide, ma ei oska pead anda, aga on ülimalt tõenäoline, et see on esimene suur kosmosefilm, millesse on lõppude lõpuks jõudnud ka Põltsamaa kosmonautide tuubitoit! Kui Alfonso Cuaróni „Gravitatsioonis“ tuleb Sandra Bullocki silmast pisar ja hõljub kaunilt kaaluta olekus, siis Voshod 2-s hõljuvad kosmilises vaakumis ilmselt just Põltsamaa borši tilgad. Mis siis, et Leonovil ja Beljajevil polnud isu seda süüa. Meie võime ikka mõelda ka oma suure kosmosemüüdi peale, mille järgi just Põltsamaa tuubitoit oli see salajane komponent, mis Nõukogude kosmoselaevad kogu maailma imetlevate pilkude all tähtede poole saatis.

1 „Солярис“, Andrei Tarkovski, 1972; „Test pilota Pirxa“, Marek Piestrak, 1978.

2 „The Right Stuff“, Philip Kaufman, 1983; „Apollo 13“, Ron Howard, 1995.

3 „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013.

4 „Ночной дозор“, Timur Bekmambetov, 2004; „Ben-hur“, Timur Bekmambetov, 2016.

5 „Салют-7“, Klim Šipenko, 2017.

6 „The Fate of the Furious“, F. Gary Gray, 2017.

7 „Avengers: Age of Ultron“, Joss Whedon, 2015.

8 „ … А зори здесь тихие“, Stanislav Rostotski, 1972; „ … А зори здесь тихие“, Renat Davletjarov, 2015.

9 „Идиот“, 2003.

10 „Достоевский“, 2011.

11 „9 ротa“, Fjodor Bondartšuk, 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming