Rahvahääletuse gravitatsiooniline mõju

Marek Strandberg

„President”. Dokumentaalfilm sellest, kuidas Euroopa sai endale esimese presidendi. Taani 2011, Everest I/S, Guldbrandsen ApS, režissöör Christoffer Guldbrandsen. ET V 2, 20. VII 2013.

Taani dokumentalist Cristoffer Guldbrandsen (sünd 1971) on aastatel 2000–2012 loonud või osalenud 26 dokumentaalfilmi tegemisel. Tema „President” on Euroopa põhiseaduse ja presidendi saamise lugu, milles peamisteks rääkijateks – kas siis intervjuude või avalike esinemiste kaudu – selles osalenud võimutegelased. Film kajastab kaheksa-aastast perioodi Euroopa põhiseaduse sünnitamisest kuni Euroopa Liidule presidendi valmimiseni.

Euroopa vägevate probleemid on lõppkokkuvõttes lihtsad, inimlikud ja paistavad suurte sõnade kõrval, mida lääne kultuuri demokraatiast ja rahumeelsusest räägitakse, vahel isegi väiklased.

Euroopa Rahvapartei esimees ja Belgia peaminister (1979–1992) Wilfried Martens põhjendas seda, miks tema kolleeg, vastne Belgia peaminister Herman van Rompuy sobib presidendi ametisse kõige paremini: „Tal ei ole minevikku!” Kuna ta ei olnud midagi öelnud ega arvanud, ei saanud keegi teda ka kritiseerida. Kritiseerida olekski võinud seisukohtade puudumist, kuid vajadus tekitada kas või näiliselt Euroopa liidrite liider, ka karismata liider, oli peamine motiiv, mis köitis Euroopa riigijuhte pärast kavandatud põhiseaduse läbikukkumist Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletusel.

Tagantjärele tuleb tõdeda, et ka Eestis oleks Euroopa põhiseaduse rahvahääletus olnud see, mis oleks loonud selgema poliitilise õhustiku.

Ka Euroopa Liidu laienemise ajal 1999–2004 Euroopa Komisjoni presidendiks olnud Romano Prodi pooldas ühtse liidri leidmist: ta oli kuulnud kiidusõnu Euroopast kui suurest, innovaatilisest ja demokraatlikust ühendusest, kuid koostöövõime puudumise tõttu polevat Euroopat selle kriitikute ja konkurentide jaoks lihtsalt olemas. Ja selles oli tal ilmselt õigus. Ta tõdeb kaamera ees antud usutluses, et maailmas oli selleks ajaks sõna „tähtsusetu” muutunud vaat et Euroopa sünonüümiks ja see oli ka talle endale puht isiklikult solvav.

Siin tulebki tähele panna, et otsuste langetamisel on isikud, nende tunded, hoiakud ja suhted olulisemad kui mis tahes kirja pandud, kokku lepitud seadused ja reeglid.

Rompuy, kes oli olnud ka pangajuht ja õppejõud ning olnud Belgia parlamendis aastaid opositsioonis ja sai 62aastaselt ettepaneku asuda pärast pikka valitsuskriisi peaministri ametisse, tuleb selles dokumentaalfilmis esile teistsuguse tegelasena kui massimeediumides varem paista on lastud. Tundmatu ja vahel ka saamatu tegelase asemel koorub välja tagasihoidlik, kuid intellektuaalselt võimekas isik. Ehk ongi selliste roll ühisasja ajamisel suurem kui Berlusconi- või Blairi-laadsetel poliitilistel süüte- ja valgustuspommidel? Kui poliitiliste ambitsioonideta on varemgi toime tuldud, siis 62aastaselt ei ole inimesel enam erilisi ambitsioone. Selline oli Rompuy enese selgitus otsusele vastu võtta ettepanek hakata Euroopa presidendiks.

Nagu me tagantjärele teame, ja filmis saab selle kohta kuhjaga kinnitust, otsiti 2004. aastal intensiivselt nii Euroopat ühendavat põhiseadust kui ka tugevat presidenti. Eks ikka selleks, et juhul kui keegi tahab Euroopaga asja ajada, oleks n-ö telefoninumber, kuhu helistada. XXI sajandil peaks ühtne Euroopa põhinema millelgi muul kui alaväärsustundel, et kui USA president tahab Euroopaga asja ajada, ei ole tal seda võimalik teha telefoninumbri puudumise tõttu, aga see konkreetnegi dokument pigem kinnitab, kui lükkab selle tõdemuse ümber. Lõpeks pole ju erilist tähendust sellel, milline psühholoogiline motiiv koostööni viib.

Film heidab pilgu Euroopa põhiseaduse loomise ajalukku ning sellele, kuidas Prantsusmaa endine president Valéry Giscard d’Estaing, kes innustus lootusest luua Euroopa ühtne ja rahvusriike esindav põhiseadus ja valida Euroopa president, põrkub taas ja taas Euroopa suveräänidest riigijuhtide veidruste peale. Üks paljudest on mõistagi vaidlus poole Euroopa Liidu eelarvest moodustavate põllumajandustoetuste üle. (Huvitav-huvitav, kuidas end tehnoloogia ja innovatsiooni tippu kuvav ühiskond on oma eelarvega jätkuvalt ühe saapaga sõnnikus.) Saksamaa ambitsioon põllumajandustoetused kokku tõmmata päädis Prantsusmaa presidendi ähvardusega Euroopa laienemisplaanile kriips peale tõmmata. Filmis kriitiliselt Jacques Chiraci jonni kirjeldav Gerhard Schröder on oma hilisemates toimetamistes Gazpromi etenduses olnud aga sama meelevaldne ja teiste huvidega mittearvestav tegelane. Nopitud tsitaatidel on omaette väärtus ja seda mu meelest ennekõike esmamulje murendajana, sest kas saab ikka tõsiselt või millegi muu kui enesekaitsena võtta Schröderi arvamust (pärast seda, kui ta pidi leppima senise põllumajanduspoliitika jätkumisega), et Prantsusmaa president on esmalt prantslane ja alles siis eurooplane ja et kantsleri olukord on Saksamaa ajaloo tõttu sootuks teine.

Ka Itaalia suverääni Berlusconi juhtum leiab filmis nauditava käsitluse. Selles mõttes on hea dokumentalistika kunstlikult loodud lugude tasemel või isegi kõrgub selle kohal. Elegantselt näidatakse, kuidas Berlusconi labane solvang Euroopa Parlamendi saadiku Martin Schulzi aadressil lõpeb sellega, et eesistujal Itaalial ei õnnestu Euroopa põhiseaduse arutamisega jõuda kuigi kaugele. Berlusconi üritab märkusega, et Schulz võiks mõnes Itaalia natsidest rääkivas filmis saada koonduslaagri valvuri rolli, kritiseerida Saksamaa eemalejäämist Ameerika Ühendriikide juhtivast Iraagi-vastasest sõjategevusest. Mõistagi ei too selline avaldus Berlusconile toetajaid juurde ning viisaka maski taga nullitakse Itaalia missioon Euroopa Liidu eesistujana.

Ummisjalu Iraagi sõtta minek toob ka Briti peaministrile Blairile ebasoosingu isegi oma parteis ja sellest tulenevalt, ka muudest asjaoludest tulenevalt, vajaduse panna esimene Euroopa põhiseadus rahvahääletusele. Samasse seisu jõuavad ka Prantsusmaa ja Holland ning sealgi saadakse põhiseaduse ettepanekule ei-vastus. Poliitilise pragmatismi ja künismi piirile jõudnud Saksamaa toonane välisminister Joschka Fischer mainib, et ebapopulaarne Chirac saanuks prantslaste poolehoiu põhiseadusele siis, kui oleks lubanud jah-otsuse puhul tagasi astuda.

Ajaloos puudub mõte arutada selle üle, mis oleks saanud siis, kui asjad oleks läinud teisiti. Kui rahvahääletusi ei oleks olnud, võinuks Euroopa presidendiks saada Tony Blair. Võime ju küsida, kas see oleks siis olnud eestlaste või taanlaste Euroopa. Jätkuvalt võimukandjate isiklikke suhteid üliolulisena hoidvas Euroopas on nii solvumistel kui ka sümpaatiatel tavatult suur roll.

Rahvahääletused tõid Euroopa vürstiriigistumisest taas tegelikkuse keskele. Selles ongi ehk rahva tahte eriskummaline võlu: näidata veel üht teed, kui kõik variandid tunduvad juba paigas olevat ja ajaloo kulg ära korraldatud. Filmis oli kuulda ka suveräänide teatavat solvunud nooti: nemad olid ju nii palju vaeva näinud ühtse Euroopa nimel, aga näe, rahvas ei mõistnud seda pingutust.

Selline rahva hääle gravitatsiooniline, maa peale toov vahetu mõju ahvatleb pigem koostööle kui suveräänide konkureerimisele. Guldbrandsen seda oma loos ei rõhuta. Ta ei rõhuta ega moraliseeri, vaid näitab võimuinimesi, nende käitumist ja ütlusi – ja seda kontekstis, mitte kontekstist väljas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming