Rahvas oli üksmeelne, kuid ilmnesid probleemid

Aarne Ruben

Võiks norida ilustiste kallal, kuid kompu jääb kompuks. Fiktiivne dokumentaaldraama ?AUGUST 1991?. Stsenarist ja re?issöör Ilmar Raag, operaator Janno-Hans Orro. Osades Tõnu Oja, Erik Ruus, Hilje Murel, Tanel Ingi, Hendrik Toompere jr, Andres Mähar, Peeter Tammearu, Rain Simmul. ETV eetris 24. II kell 10.45.

Neliteist aastat on möödunud neist sündmustest, mil sinimustvalge lehvis Toompeal esmakordselt täie õigusega ja riigilipuna. On toimunud nii poliitilisi kui tehnilisi sündmusi. 1991. aastal nimetati arvutit põhiliselt aibiemmiks ja mäletan sedagi, et kui mõnele võhiklikumale seda näidati, siis küsis ta padunaiivselt: ?Kus selliseid telekaid müüakse?? (Ka noored inimesed tegid seda.) Moblat nimetati aukartlikult raadiotelefoniks.

 

Teletöö püha paiste

 

Teletöö eripära, mida Ilmar Raag oma filmis näitab, näib tavalisena. Sidesüsteemid, montaa?, ?uudiste sissetulek? ? seda oleksime nagu juba kuskil näinud, nägime ka Mati Tilba loos. Juba teame, et uudised on alati sellised asjad, mis lihtsalt ?tulevad sisse?, tahad sa või ei taha ? ja uudise tulemise kiirusest sõltub teletöötaja professionaalsus. Kui teletorn on blokeeritud, siis Soome jõuavad Eesti uudised ikkagi vaid selle masti kaudu.

Raag on oma juhiks oleku ajal püüdnud spetsiifilist televisioonielu alati glorifitseerida. Tänu talle saavad nüüd kõik kaasa mõelda, kas ikka on eetiline teha 15 minutit pärast istungi toimumist uudis sellest, et Kodanike Komiteed blokeerivad Ülemnõukogus ette valmistatavat iseseisvusdeklaratsiooni. Või ei ole eetiline? Eetika ja operatiivsus peavad teletöös alati käsikäes käima, aga paraku on just need kaks sellised, mis esimesel raskel käänakul kumbki oma teed minna tahavad.

Niisiis, Raag glorifitseerib teletööd, aga samas võtab ta sellelt ära nii vajaliku müstikakatte. Operaatori-lavastaja mured-rõõmud saavad nüüd täiesti igapäevase sisu. Sa ei olegi enam helesinise ekraani jumal, vaid nüüd saadakse teada, kus sa magad; et sinagi näiteks peeretad ja et hommikul on sul käes klaas piima või kefiiri. Jumalast saab inimene ? selline on ETV võimeka juhi praeguse töö tulemus.

Kui dokumentaaldraamat ?August 1991? kriitilisemalt vaadata, siis ilmnevad probleemid. Nii näiteks on selle filmi naised kas kodus, soldatite eest kaitsva võre taga või põgenemas. Nad ripuvad meestel käevangus, anudes, et need ei läheks sõtta. Sellest ka ühe naistegelase nimi: Anu (Hilje Murel). Anu on kaunis ja maitsekalt rõivastuv naine.

 

Kuidas kujutada naist?

 

Piidlen vanu märkmeid: feministlik teoreetik Cheri Register on leidnud, et meesstereotüübid on naised vangistanud kitsukesse ja üleni hoomatavasse tunnetusalasse, naised on justkui tõstetud teisejärgulisse rolli. Ärgem siinkohal rääkigemgi Sandra M. Gilberti ja Susan Gubari kuulsast teosest ?The Madwoman in the Attic: The Woman Writer and the Nineteenth-Century Literary Imagination?, milles oli täpsust taotlevalt öeldud: ?Patriarhaalses strateegias? peab ideaalnaine olema võimalikult passiivne, muganduv ja ebaisikuline olend.?Tekib küsimus, kuidas siis üldse naist kujutada? On ju algamas sõda, vaid pool aastat tagasi Vilniuses on tankid inimestest üle sõitnud ja Leedumaa pealinna teletornist toodi inimesi välja laibakottides? Naine peab ju siis alalhoidlik olema? Kas puhkeva sõja tingimustes peaks naine olema ingellikult lääge? Nii on näiteks Anneli noor tüüpiline eesti naine aastast 1991: piirid on justkui avanenud? Naiskodanikul puudub toimuva kohta igasugune arvamus, kuid ta teab, et välismaal on head ülikoolid, mis võiksid ta täita arvamustega nagu puhta lehe. Tegelikult ? tutkit nad täitsid.

Sellised eesti neiud läksid väljamaale ja kadusidki sinna. Nad lõid omale raja taga perekonna ja tagasi pole nad harilikult enam tulnud. Nad olid tõesti muganduvad. Kas aga selliseid näidata, see küsimus väljub üldse filmiarvustuse piirest. Siin peaks juba koolkondade kaupa vaatama, mida kunst ja kirjandus näitavad ja mida nad näidata soovivad. Üks arvab nii, teine arvab teisiti. Võib lihtsalt nentida, et film representeerib toonaseid olusid. Esteetilist elamust võib igatahes nautida.

Ja veel: sajad naised Eestis küsivad oma meeste käest iga päev, kas nad neid ka armastavad, aga Anneli teeb seda seal kuidagi eriliselt. Ta kõnnib algul mehest võimalikult kaugemale ja teeb seda siis.

Ajalugu on üks suletud teokarp. Igal ajahetkel liiguvad inimesed ju tegelikult ringi kui pimedad ega tea, ?millega need lood kõik lõpevad?. Nad on nagu teokarbis, millel vahesein, kust kumab läbi vaid väga nõrka päikesevalgust.

 

Ei me ette tea

 

Kui nüüd ajaloofilm teha, siis tuleb kindlasti arvestada seda, et meie ju teame, millega see 1991. aasta kõik lõppes. Need tegelased seal, nii Aare Tiisväli, Heimar Lenk kui Enn Anupõld aga ei tea. Võib-olla tuleb dessantlennukeid veel sada? Või on put? hoopis Gorbi lavastus? Halli habemega ajalooinimene ei tea, millega see kõik lõpeb.

Tagantjärele oleme me aga kõik targad. Paljuski näiteks MMSi ja muude imevahenditega suhtlev moderninimene on hirmus tark ja tolleaegne sündmuste käik on tal küllap samuti peo peal. Olgu muu hulgas öeldud, et rõõm kaitseminister Dmitri Jazovi enesetapu üle tundub vist kaasaja kontekstis paljudele õõvastav.

Täitsa võimalik, et filmi stsenarist kujutas rahva hargnemist telemaja ees pärast seda, kui oli lugenud Leo Kunnase romaani ?Sõdurjumala teener?, aga ajaloolist faktoloogiat ammutas ta osalt ka Arnold Rüütli raamatust ?Tuleviku taassünd?. Mõlemad väga omapärased raamatud!

1991. aastal ei teadnud me, et raudne ajastu meid sel kombel väntsutas. Oleksime tahtnud hüüda nagu noor meremees filmist ?Mehed ei nuta?: ?Ära väntsuta, kurat! Pane juba maha!?  Ilmar Raag näitab meile seda kõike kogu eheduses. Muidugi võiks norida igasuguste kaadripaigutuste ja muude ilustiste kallal, kuid kompu jääb kompuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming